Kokkuvõte Egiptuse reisist

Laupäev Egiptuses oli meil nii rahulik, et polnudki nagu midagi kirjutada. Ärkasime, sõime, ujusime, sõime, olime mänguväljakul, sõime ja läksime magama. Suurimateks sündmusteks olid tegelikult see, et Felix jäi magama juba lastefilmi ajal vanaema sülle ning minu väga tugev ja selge sisekaemuse hetk samal ajal baaris Pina Coladat juures. Kõik muu sulandub rahus selle reisi sisse. 

Tagasitulek oli talutav. Lennuk läks kell 13, buss tuli järgi kell 9. Me asusime 10 minuti kaugusel lennujaamast. Aga noh, kui nii, siis nii. Suurimaks kurvastuseks oli Felixi pehme koaala kadunud. See oli ilmselt jäänud juba vanasse hotelli. Oi, kuidas poiss nuttis. Proovisin veel igatpidi vanasse hotelli helistada ja küsida, et ega pole leitud, aga nemad vastasid, et ei ole. No midagi ei ole teha ka, tõenäoliselt nad ka ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Lohutasin Felixit, et onu viis "koola" neile lastele, kellel üldse mänguasju ei ole. Ega ta rõõmsamaks ei muutunud. Ütles, et tahab kogu päeva nutta ja et armastas seda koaalat väga. Kaotusvalu on raske tunne. Hoidsin teda süles ja lasin tal nutta nii kaua kui ise tahtis. 

Hiljem oli juba natuke rõõmsam: 

Olin varasemalt lugenud, kuidas Sharmi lennujaama turvakontroll on väga karm koht ja töötajad teravad. Mingi aasta olid lapsed näiteks 15 minutiks üksinda jäetud kuniks vanemad tulid. 2-aastased lapsed... Pidi olema palju kära ja nuttu ja jagelemist ja laste peale käratamist. 

Eelmise õhtu baar, ilus miljöö: 

Meil oli mõnevõrra lihtsam. Jah, Felix otsiti eraldi läbi ilma minuta, ma seisin teisel pool turvaväravaid, aga Felix talus selle ilusasti läbi. Nad ju katsuvad kõiki. Kõik käed-jalad, vöökohad jne. Felixile samamoodi. Õnneks on ta karastunud. Kui pagasit läbivaatusmasinasse panime, siis küsis töötaja kurja häälega "Give me 2 euros for the service!" ja ega mul muud teha polnudki kui need 2 euromünti anda, mis mul olid. Emalt küsis ka, ema ei saanud aru ja ütlesin kaugelt, et tal ei ole. Lõi käega. 

Oleks sel hetkel tahtnud eelmisel õhtul joodud pina coladat: 

Ma ei tunne end Egiptuses turvaliselt. Just täpselt selliste vahejuhtumite pärast. See tunne seal on nii terav, nii... ma ei leia paremat sõna kui ülbe. Ainult mehed igal pool, ainult mehed. Okei, tollis oli naine, kes mind ja teisi naisi läbi katsus ning kurjustava häälega "nogu zdjess" ütles, kui ma kohe aru ei saanud, et jalg pingile tuleb asetada. 

Nii teine õhkkond võrreldes meie hotelliga: 

Ema rääkis, kuidas ta pealt nägi järgmist seika: üks veidi hädine tütarlaps oli endale restorani buffeelauast haaranud liiga palju asju. Tal oli taldrik saiakestega ning 2 jooki ja tal ei õnnestunud kõiki asju ära tuua. Palus siis lähedalasuvat teenindajat, et ta aitaks. Teenindajad on seal jookide toomiseks inimestele. Noormees ütles, et jah, aitab. Tüdruk võttis ühe jookidest kaasa ja hakkas oma koha peale liikuma. Teenindaja aga peatas teda ja ütles, et taldriku saad ju ka kaasa võtta. ... Sellist asja näiteks Aasias ei juhtuks mitte kunagi. Kui ma ise restorani peaks, siis ma ei lubaks teenindajatele sellist käitumist. See ei ole okei. 

Toateenindajad on samas väga sõbralikud (kui neile raha pakkuda), see on Felixile tehtud järjekordne rätiloom: 

Aga lähme siis kokkuvõtte juurde: 

Seekordse reisi plussid: 

1. Sharm El-Sheikh Egiptuses on ainult 5 lennutunni kaugusel ja ideaalse Eesti sooja suvekliimaga kevadel ning sügisel. Suvel on seal 40-50 kraadi ja talvel pigem jahedam Eesti suvi ehk 14-22 kraadi päeval. Seega sügisel suvepikenduseks või kevadel (veebruar-aprill) kevadväsimuse peletamiseks just ideaalne. 

2. Kes päriselt passiivsemalt puhata tahab, sellele AI pakett on ideaalne - lennud, transfeerid, majutus ja söök on hinna sees ja sul polegi vaja muud teha kui end järjekordsesse restorani vedada ning ülejäänud aja rannas või basseini ääres lebotada. Süüa on palju ja söök on hea. 

Minu viimane hommikusöök Egiptuses: 

3. Egiptus on odav. Meie reis läks maksma kolme peale kokku (!) 2663 eurot. Seal olidki siis lennupiletid, kõik-hinnas-majutus, buss, mis majutuskohta viis ning pärast lennujaama tagasi tõi. Kui poleks tahtnud, poleks üldse vaja olnud rohkem kulutada. Isegi viisat pole vaja kuni 10 päevaks Siinai poolsaarel. Me siiski kulutasime veidi taksodele (35 euri kokku), ostsin endale e-SIMi, et internetti oleks (34 euri kokku), veidi nänni ja toitu (ka mingi 50). Nädalase reisi kohta on need siiski väga väikesed summad. Odav on, jah, tõesti odav. 

Pidupäeva hommikusöök: 

4. Perehotellides on lastele palju tegevusi: basseinid, liutorud, lastedisko, filmiõhtud, mängutoad (sh olenevalt hotellist tasuta hoid) jne. Nii ei pea lastele ekstra meelelahutust otsima, saab puhata ka koos lastega. 

Ka suurtele on tegevusi. Ema zumbas: 

Seekordse reisi miinused: 

1. Jumala eest, see vene keel. Egiptuses pidigi olema kahte peamist tüüpi hotelle - vene ja saksa. Meil olid peamiselt vene hotellid ja see oli tõesti liiga intensiivne. See kära, tümakas, pidev suitsetamine, kõva häälega rääkimine... See lihtsalt polnud meie jaoks. Edaspidi peaks võtma sellise hotelli, kus on vähem venelasi (on hotelle, kus näiteks vene turiste üldse vastu ei võeta). Ehk saaks isegi mõne inglisekeelse ekskursiooni? Soovitan osta reisid Eesti vahendajatelt nagu Estravel või GoTravel, siis saab sellist paluda. Ja alati, absoluutselt alati, tuleb valida 5-tärniline hotell. See on küll üks viga, mida rohkem korrata ei taha. 

Sharm ülevalt, suurem osa piirkonnast on hotellide all: 

 

2. Ma tegelikult valmistusin reisiks ikkagi halvasti. Oleksin pidanud mingi eratiiru organiseerima näiteks mõnelt eestlaselt, kes seal kohapeal elab. Kui tagasi tulen, siis seda ka teen. Vana hea kuldne reegel - mida rohkem ettevalmistusi teed, seda paremini läheb. 

Õnneks sai triomino kaasa võetud, see mäng meeldib mulle väga: 

3. Egiptuses on see jootraha kultuur üsna häiriv. Kõik teenindajad loodavad eurot-paari saada. Euromünte nad küll kasutada ei saa, aga vahel vahetavad turistidega, et sularaha vastu saada. Näiteks teises hotellis üks tüüp kohe kotte tuppa tuues tahtis vahetada 10 münti paberraha vastu. Vahetasime. Hiljem muidugi selgus, et 1 nendest müntidest on Egiptuse oma ja see pole kaugeltki väärt seda 1 eurot. Aga noh, võtku see ja olgu õnnelik. Üldiselt mulle ikkagi ei meeldi. 

Felix annab onule tänutäheks 2 eurot: 

4. Kauplemiskultuur. Poodides hindu ei ole väljas, pead ise kauplema. Eestlasele on see võõras ja ebamugav. 

Supermarketites ja lennujaamas on vaid hinnad juures: 

5. See ebaturvaline tunne, millest rääkisin. 

Kui keegi küsib, et kas läheksid kunagi tagasi, siis ma ei oskagi vastata. Ma arvan, et sellest Egiptusest saab selline SOS-piirkond, et kui kiiresti kuhugi sooja vaja minna on ja Lõuna-Euroopas veel liiga külm on, siis on see okei valik. Siinaist väljapoole plaanin ikka minna, väga tahaks Vana-Egiptuse aardeid ja ehitisi näha. Kunagi hiljem siis. :) 

Aitäh kõigile kaasa elamast! Aitäh toredatele reisikaaslastele - mu emale Ingale ja pojale Felixile. Uued piletid juba ootavad, järgmised seiklused mais ja siis juba juulis, kui midagi veel lisaks ei tule. :) 

Saara 

Kuidas päriselt Egiptuses puhatakse

Ma üritan ikka pidevalt heasse tundesse saada. Mitte hakata jälle kusagil kellegagi vaidlema ega laskuma sellesse lõpmatusse eneseõigustamise spiraali. Mitte hakata õiendama nendega, kes muulil kalu salvrätiku sees hommikusöögilt kaasa võetud Kellogsitega toidavad. Ei tule alati välja, aga üritan, üritan... "Wanna change your life? Get sick and tired of getting sick and tired." Kas ma olen jõudnud sinna punkti? Kas mul on lõpuks piisavalt sellest "võitleja" tundest? See on see tunne, mille pärast maailmas veel sõjad eksisteerivad. Mida vähem seda tunnet, seda rahumeelsem maailm. "Probleeme ei lahendata kunagi, need unustatakse," nagu Osho ütles. 

Eelmine öö oli täitsa talutav. Jah, palav on, sest konditsioneeri me tööle ei jäta, aga okei. Kodus magame kindlasti paremini. Eriti ema, kellele isegi voodilinad olid liiga libedad ja kes lõpuks froteeräti peal magama pidi. 

Unised, aga positiivsed: 

Hommikusöögimiljöö:

Kohe pärast hommikusööki tahtsin kohaliku korallieluga tutvuda. Siinpoolsel rannaribal on päris suur tuul ja muul kõikus korralikult. Laineid oli omajagu. Ema kartis väga, et minuga midagi juhtub seal vees, kuigi üritasin selgitada, et vees on palju lihtsam, kui muulil, sest vee all on rahulik ja seda loksumist peaaegu, et ei tunnegi. 

Isegi tuulega sain vee pealt ilusa pildi kõige suuremast "puffist" ehk Stellate Pufferfishist, keda kunagi näinud olen. Kellogsite peal kasvanud ilmselt: 

Siin pole nii ilus snorgeldamiskogemus, kui teises kohas, aga ilus on ikka. Ikkagi on ilusam kui mujal, mida näinud olen. 

Edasi - ikka laste liutorud! Ma ju nii tahan Felixile pakkuda seda rõõmu liutorudest ja lastebasseinidest ja veega hullamisest. Nali on muidugi minu kulul. See poiss ei armasta ei vett ega külma ega pritsimist. Paar päeva tagasi vanas hotellis keegi naine sulistas muulil istudes jalgu vees, Felix sai märjaks ja ütles talle selle peale "No!! No, don't PRITSI!" 

Õnneks on siin vesi madalam ja soojem, seega päris beebide basseinis natuke luusis ringi ja paar korda lasi isegi liumäest alla meie suurel õhutusel. Kui koos sinna suuremale atraktsioonile läks, siis hakkas kisama, kuna veepritsmed tulid ju lausa pähe ja keegi peksis jalgadega basseinipõhjas. Ja oli ju nii KÜLM. Siin on 27 kraadi, muide. 

Minu elu pähklikoores: 

No mida ma piinan sellest poisist? Mulle on varasemalt öeldud, et ma piinan poissi teisele poole maakera viies ning muudkui ringi väntsutades, kuid ausalt - ta oli tunduvalt rohkem rahul selle ringiseiklemisega kui siin hotellis liutorude vahel. Teda lihtsalt absoluutselt ei huvita. 4-aastane on ehk veidi vara ka selle jaoks? Kuigi teise temavanuseid vaadates nagu pole. See vist ikkagi on iseloom. 

Lõunaks Felixile friikad ja salat, mulle mingi kana köögiviljadega ja ema sõi üldse suppi. Magustoiduks mulle Lähis-Ida magusad koogid, Felixile šokolaadikook ja emale ka mingi koogike. 

Vahemere restoran: 

Siin hotellialal on ka poodlemistänav. Eile käisime siis pärast lõunat huvi pärast vaatamas, et mida seal ka pakutakse. Ostsime kodustele mingit musta köömne seepi, Villele musta teed. Müüja oli väga lahe kutt, tegi nalja ja mitte halba. :D Naeris südamest meie naljade üle ka, kuidagi saime hästi jutule. Üritas meile muidugi kogu poodi maha müüa, aga eks me oleme sellised pirtsakad. "Kadedad," nagu ütles üks kaupmees turul. Ostsime ainult seda, mida ise tahtsime. 

Felixile tutvustati ka kätekreemi: 

Kõik maailma kaubad: 

Väsinud meesterahvas naistega poes: 

Apteegis käik oli omaette seiklus. Mida kõike nad apteegis ei müü... Ja veel ilma retseptita. Kõik maailma antibiootikumid, vererõhuravimid, uinutid, diabeediravimid jne jne. Küsisin huvi pärast Ozempicit, aga seda polnud, see-eest pakkus mulle Saxendat. :D Kõrvalt ostis vene daam 3 karpi tsopiklooni. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, onju? 

Valik antibiootikumidest, veidi klaritromütsiini kellelegi? Ei peaks enam kunagi arstilt "välja nuruma"!

Õhtupoolikul juhtus ime. Sattusime oma tavalise jäätiseringi käigus basseini juurde, mis oli küttega. Seal oli Felix nõus olema! Tõin talle kähku toast vesti ja niimoodi me basseinis hullasime. 

Ema generatsioon tegeleb veel päevitamisega, meie põlvkonnas ma õnneks väga ei näe. Sama on suitsetamisega. Ema mul ei suitseta muidugi. 

Felix oli õnnelik, me tegime pilte ja nalja ja helistasime basseinist isegi Villele koju. Ilusad, ilusad hetked. 

Emal oli aga selle nädala ainuke ekskursioon plaanitud. Linnatuur! Venelastega, muidugi. Kui ta mulle täna neid muljeid jagas, siis naersin nii, et kõht oli krampis. Jumala eest, noh. Käisid mingit maailmarahu monumenti vaatamas, siis farmaatsiatehase juures, siis seal samal turul, kus esmaspäevalgi käisime, siis mingis kalarestoranis ja lõpuks Soho väljakul, mille puhul põhimõtteliselt on tegemist raudkujude väljanäituse ja tuledega purskkaevuga. Väga venemeelne muidugi. Vene muss, tümakas selline, mängis Soho väljakul, venelased üürgasid kaasa laulda. Ühe suure karukuju kohta kommenteeris mammi: "Etu medjvjed mõ vasmjom i atnisjom b Rassiiju!" Enne oli see sama mammi suured kotitäied õlisid ja kreeme sealt farmaatsiatehasest ostnud ning nende kottidega poetrepil ninali lennanud, küüned tagurpidi. Pärast lasi bussis leevenduseks igast lõhnapudelist surtsu peale. Ema tegelikult väga häiris selline vene värk. Ta on seda muidugi palju rohkem näinud kui mina oma elus, häid mälestusi ei ole. 

Meie Felixiga puhkasime natuke aega oma toas. Vaatasin seda põnni rõdul friikaid nosimas ja õunamahla söömas ja olin lihtsalt õnnelik. Ta oli ka, ütles veel, et "naudib nüüd oma mahla". Hoolimata sellest, et see paketikas pole tal kindlasti lemmikreis, on mul ikkagi hea meel, et olen ta siia toonud. Ja et üldse olen talle maailma saanud näidata. Ma kindlasti tahaks teda viia veel Aafrikasse safarile, Disneylandi, Legolandi, ühele korralikule suusareisile Tatratesse või Alpidesse... Et ta läheks ellu kogemustepagasiga. See, mida ta sellega ette võtab, see on juba ta enda teha. 

Minu tore õhtusöögikaaslane: 

Felix tahtis kindlasti jälle lastefilmi vaatama minna. Läksime. Film oli muidugi vene keeles peale loetud. Boše moi, ausalt. 

Jäime seekord ka lastediskoni. Alguses Felix ütleb, et tahab sinna lavale kargama minna, aga kui sinna jõusime, siis hoidis kõrvu kinni, et nii kõva hääl on. Ütlesin, et tantsime siis tagareas, aga seal ta istus lihtsalt maha. Eks oli väsinud. Oli nõus paari minutiga tuppa tulema. 

Ema jõudis koju umbes kella 23 ajal. Jätsime talle voodi peale selle kauni rätikuju, millega meid päeval üllatati. Mäletasin varasematest Reisihullude postitustest, et selline kunst siin kombeks on, aga olin täitsa unustanud ja eelmises hotellis seda ei pakutud. Felix naeris nii kõvasti, helistas kohe issile ja näitas talle ka. Ema ehmatas korralikult selle looma peale. :D Kunst, mis kunst. 

2 reisi ühe hinnaga!

See on kommentaar, mille mu ema andis hotellivahetusele. Et saame justkui kahte hotelli kogeda sama raha eest. :D No ei olnud nii mõeldud, ausalt... Ei tea muidugi, kas nad nii pakuksid, et pool ja pool. Iseenesest oleks tore, saaks rohkem kogeda. Aga nii mõtlen ilmselt küll ainult mina, sest teised ei viitsiks tõenäoliselt elusees. 

Mul on hea tuju, me oleme uues hotellis. Eilne hommik oli muidugi veel ärev, sest me ei teadnud, kas ikka saame ja kuidas saame ja kuidas uus hotell on jne. Ema ikka tegi nalja, et küll me jõuame veel ühe korra vahetada hotelli. 

Viimane hommikusöök Reef Oasis Beach Resort hotellis: 

Otsustasime hommikul veel rannas käia, see oli ikkagi parim koht kogu selles hotellis. Hommikune vesi oli nii selge, no tõesti, imekena.

Ujusin väga suure ringi. Tegin pilte ka viimase korra puhul ja videosid. Instagramis on juba uus reel, kuigi materjali mul nendeks on olemas väga palju. Proovisin ka pilte teha: 

Ema ja Felix vaatasid ujuvalt muulilt niisama kalakesi. Hiljem käis ema madalas vees snorgeldamas, sai veel ühe kogemuse. Mul on ikka nii hea meel, et ta nendest kogemustest haarab. Jah, okei, ma ikka survestan ka väga, aga tema on lõpuks see, kes "Jah" ütleb. Elus on nii palju ilusat, kui mugavustsoonist välja astuda. 

Küsisin Coral Travelilt, et palju maksaks takso uude hotelli? Nad pakkusid 30 dollarit. No hallooo... Teadsin, et saan hotelli ukse juurest takso 5-10 euroga. Lõpuks kõikide kottidega lasin hotellist tellida ja nad pakkusid 20. Ah, võtsime siis selle. Uude kohta oli 20-minutiline sõit. 

Kogu taksosõidu osas mõtlesin ühe tuttava sõnadele, et mul on nii suur eelarvamus Egiptusest, et ma juba eos suhtun sellesse kehvalt. Jah, see on tõsi. See tõesti on tõsi. Aga kuidas ma ei saaks? 86 protsenti abielunaistest Egiptuses vanuses 15 kuni 46 on läbi teinud protseduuri nimega FMG (female genitale mutilation), mis sisuliselt tähendab seda, et neilt lõigatakse kliitor ära, et nad ei saaks mõnu tunda. Egiptus on riik, kus seda kõige rohkem tehakse maailmas. Ma olen sellele samale faktile mõelnud absoluutselt iga päev kui siin olen olnud. Võiks muidugi millelegi muule mõelda. Muidugi on selles ühiskonnas ilusaid asju ka, ma lihtsalt pole leidnud. Ma olen nii kinni selles faktis. Mu sõbranna Kristi näiteks kogu demokraatia nõrkuse ja inimõiguste rikkumise pärast ei taha põhimõtteliselt tulla Egiptusesse puhkama. Eks ma saan aru. Naised ei ole siin võrdsed ja see hakkab lihtsalt nii vastu. Eks muidugi on raske vaadata ka metsikut suitsetamist ja räämas tänavaid, kuid see meeste-naiste küsimus on kõige teravam mu peas. 

Aga näete, ma ikka tulen. Tulen, sest tahan sooja ja uusi kogemusi. Vean lapse ja emagi kaasa, raiskame loodusressursse siia sõites. Jah, turismirahadega aitame veidi võrdsustada seda Läänemaailma vs muu maailma tasakaalu, kuid loodust rikume samal ajal omajagu. 

Selles õigluse ja õigsuse mängus ei saa võita. Ükskõik, mida teed või arvad, keegi ikka arvab, et tegid valesti. Shakespeare ütles Hamletis: "There is nothing either good or bad, but thinking makes it so." Abraham-Hicks ütleb, et mu elu oleks lõpmatult palju parem, kui ma ei suhtleks inimestega, kes seda fakti ei tea. Aga siis poleks mul pea mitte kellegagi suhelda. Nad ilmselt soovitaks mul mitte jagada, lihtsalt nautida omaenda elu täiel rinnal. Siis mul läheks elus kindlasti paremini ka, kui ei jagaks. No pagan võtaks see edevus ikka. Ma ei suuda lõpetada jagamist, sest see on justkui looming mu jaoks. Kunstiliik. Ja edevus. Kui lõpetaks jagamise, siis tuleks mul mingi identiteedivahetus teha. Ma peaks iseendast teistmoodi mõtlema hakkama. 

Okei, aitab filosofeerimisest. Uus hotell on väga ilus. Palju uuem, värskem, korda tehtum. Ei ole mingeid püstiste naeladega puitkarkasse kusagil. Juba vastuvõtusaal on hiiglaslik. Sellest saalist tuleb ilmselt ka nimi: Pickalbatros Palace. Pickalbatrosse on siin muidugi palju, see on kuulus 5-tärni hotellide kett nii siin- kui sealpool Punast merd. 

Toas on Felixile oma voodi. Hehe, no eks saab näha. :D Kahtlen sügavalt, et ta seal magab. 

Erinevalt Reef Oasist on siin palju erinevaid restorane, kus söömas käia. Ja meile anti lausa kaart, kus oli kirjas, mis kus on! Reef Oasis visati QR kood ette, kuigi internet tuppa ei jõudnud. Praegu kirjutan seda teksti meie uues toas, ei pea kusagil aulas istuma. 

Lõuna ühes itaalia restoranis: 

Selge on see, et snorgeldamine on tõenäoliselt kehvem kui Reef Oasis. Samas inimesed ikka snorgeldasid omajagu. Hästi väike piirkond on snorgeldamiseks avatud küll. Eks kaitseb kalasid... Ühed tobedad venelased toitsid seal kalu saiadega, et saaks paremaid pilte telefoni. Ffs ausalt. Läksin siis politseina kohe ütlema, et ei tohi teha. Nad ei teinud teist nägugi. Okei, ma ei peaks end sellistesse situatsioonidesse panema. Milleks? Endale ma sellega küll head ei tee. 

Käisime kogu hotelli territooriumi läbi, võinoh vähemalt suurema osa sellest, ei teagi, see on ju hiiglaslik nagu ikka. Rannas oli mõõn. 

Felixil oli mitmeid mänguplatse, jeee! Kakat ei olnud. :D Isegi mängutuba on siin, kuhu saab lapse jätta mingiks ajaks. Jätsin siis Felixi nõusolekul pooleks tunniks, aga istusin kohe ukse taga väljas, sest tahtsin värskes õhus oma manifestatsioonipäevikut pidada. Iga päev tuleb ikka uusi ideid, väga viljakas reis selles osas. 

Õhtusöögi sõime Vahemere restoranis. Ma sain imehead kanakebabirulli. Imehead! Felixil olid friikad ja salat ja ühe kotleti sain ka sisse talle. Magustoiduks sõime koogitükke, mis polnud nii tehisliku maitsega kui Reef Oasises. 

Siin on igal õhtul kell 18:45 lastele suur välikino, viisime siis Felixi sinna. Paraku nägin, et ega ta ei jaksa kaua, pidin ikka ära lõpetama selle pulli, viisin ta tuppa ära ja ei jõudnudki 20:15 algava lastediskoni. Ema jäi sinna ja ütles, et see venekeelne kisa oli õudne. Õhtujuhid ärgitasid rahvast üles "davaiii, davaaiii!!" saatel. Kell 21.00 esines pool tundi kõhutantsija, ema vaatas ka selle ära. 

Felix jäi magama oma voodis, aga kolis keset ööd minu kõrvale tagasi.