Wednesday, August 17, 2016

Väikelennukiga lendama

Ma olen üks eriti hullunud plaanide tegija. Ma teen endale aastaplaane, kümne aasta plaane, kuuplaane, nädalaplaane, päevaplaane, reisiplaane, restoranikülastusplaane, koristamisplaane jne. Plaanide tegemine on mul lausa üks armastatuimaks hobiks ausaltöeldes. Igastahes minu aastaplaani 2016 kuulus ka väikelennukiga lendamine, lihtsalt niisama :) Seega, kuna meil mõlemal Villega on lähestikku sünnipäevad, siis otsustasimegi, et sel aastal ei kingi me mitte mingit nänni, vaid teeme teineteisele hoopis sellise kingituse, et läheme väikelennukiga lendama.

Mõeldud-tehtud. Okei, päris nii see ei läinud. Läks ikka veitsa aega enne, kui tehtud sai. Kuigi me meelega plaanisime lennu suveks, siis hea, et suvel ikka lendamas ära sai käidud, nii kiiret suve pole veel olnudki, kus isegi tunnikese lendama minemiseks võtta ei saa.

Aga seal me siis olime. Kuna lennukisse mahtus kolm "turisti", siis otsustasime Erlikese ka kaasa võtta:

Esialgu tutvusime Pakkeravio officega lennukigaraaži kohal. Oli väga põnev! Hoopis uus maailm, millesse me pärast kogu juttu ja sõitu tahaks siseneda veelgi enam. 2017. aasta plaan on veel tegemata ;)

Milano lennujaamakaart:

Pärast sõitjate registreerimist läksime eralennukite turvaväravast läbi. Imelik oli sama protseduuri läbi teha sellises väikses kohas. Lasime masinatel kontrollida nii ennast kui tehnikat ja valmis me olimegi.

Sõitsime autoga lennuki juurde. Siin pildil võib paista, et Erlike on minestamas, aga tegelikult olin mina hoopis see jänespüks, kellel pulss juba üleval oli ja kes endale paaniliselt sisestama pidi, et kõik läheb hästi ja tuul ei raputa meid üldse.

Lennuk oli väga väike. Aga väga nunnu oli ka!

Ville ja piloot istusid ees, meie taga. Eelmine kord, kui Ville lendamas käis, istus ta taga ja pärast seda lendu ütles ta, et ees oli palju ägedam. Ma usun!

Piloot kontrollis lennukit väga hoolega, tal oli nimekiri ja puha, kuigi ta oli seda toimingut teinud ilmselt sadu kordi. Kui kõik oli üle vaadatud ja lennujaamast õhkutõusmiseks luba saadud, siis lennukile aeti hääled sisse (mida väljendit :D) ja nii me õhku tõusimegi. Kõik oli ohutu, tore ja hiiglama põnev.

Tallinna lennujaam ja meie väike varjuke:

Tallinn on pealt vaadata ikka maru tilluke ja armas. Süda läks kohe soojaks nähes ülevalt Vanalinna ja laevu ja puid ja autosid vaikselt tänavatel sebimas. Suur pilt annab endale ka rohkem ruumi:

Me tegelikult olime seda lendu broneerinud juba mitu korda varem ka, aga ilm mängis vingerpussi. Vihma ja äiksega, mida meil siin suvel ikka piisavalt on olnud ka, lendama minna ei saa. Seekord oli ajastus ideaalne: päike paistis, aga eemalt sai vaadata ka vihmapilvi ning vihmasadu. Milline elamus!

Loodust oli üldse tore vaadata, näiteks sain veelkord kinnitust, et meri on meil väga madal ja laevadega sõita on tõesti turvaline:

Ja loomulikult - Eesti metsad. Ka linnade juures ja linnade sees:

Lisaks oli tore vaadata, kuidas piloot on nii asjalik ja Erlike ja Ville nii rõõmsad ja uudishimulikud. Me kõik olime. Tegime pilte ja videosid:

Maandumine oli samuti väga sujuv, palju sujuvam, kui ootasin. Lisaks oli Pakkeravio uus Cessna lennuk väga vaikne, juttu rääkida sai ka ilma kõrvaklappideta. Ainuke kurb asi oli selles, et lend nii kähku läbi sai. Kui lennukite liinireise ma üldiselt ei fänna, siis selles väikses Cessnas oleksime me hea meelega lennanud ilmselt tunde. Lennu lõppedes pandi "lehm kinni, et ära ei jookseks" nagu nad meile ütlesid:

Pilti lubati ka teha, isegi soovitati. Piloot oli nii lahke ja tegi meist kolmest pildi lennuki taustal:

Minu isiklik lemmikpilt Villest:

Oh, küll oli tore. Jep, tahaks veeeeel! Ja soovitan muidugi teistele ka! 120 euri eest saab lennata 12 minutit ja kaasas võib olla 3 inimest. Pakkeravio on nii äge, kui ei usu, siis minge vaadake ise järele. Meie igastahes oleme oma kinkidega teineteisele 100% rahul :)

Friday, July 22, 2016

Kanuumatk Pärnu jõel

Mida teie suvises Eestis ette võtnud olete ja mis veel plaanis on? Meie käisime kanuumatkal. Kuna me oleme Villega enamuse oma selle aasta puhkusest juba ära puhanud ja suvel on meil nagunii siin 1000 asja, mida teha, siis me pikemat puhkust võtnud ei olegi ja ei võta ka. Naudime parem oma paindlikku graafikut ning puhkame paari päeva kaupa, mis Eesti muutliku ilmaga samuti väga hästi sobib. Kanuumatka korraldas aga Kaidi, Ville vanatädipojapoja (huh, kui keeruline) Kaarli abikaasa ning kallite Karpa ja Kaidiga me matkale läksimegi.

Kanuumatka pakkuja oli Matkahunt. Meil oli valida kolme-, viie- ja seitsmetunnise matka vahel mööda kaunist Pärnu jõge. Otsustasime olla mõõdukad ja piirduda 5 tunniga. Alustasime Vihtrast ja jõudsime alla Tori juurde, kokku kanuutasime üle 20 kilomeetri ja aega läks meil veitsa rohkem kui 5 tundi, pigem lausa sinna kuue kanti.

Imearmas onu Koit tõi meile kaks kanuud ja tegi ka lühikese tutvustuse, kuidas kärestikest läbi saada:

Paatides sõitsime siis mina ja Ville ja Kaidi ja Karpa, kergemad ees ja paksemad raskemad taga. Sõitsime rahulikus tempos, Ville püüdis kala ja mina tegin pilti ja juttu rääkisime ka:

Kaidi mängib ja Karpa sööb seda maitsvat, mis Kaidike kaasa pani:

Looduse keskel olemine lõdvestas. Eestimaa on nii roheline ja armas ja ilus. Kiilid on nii nunnud!

Majakestesse jõekaldal võiks lausa suvitama minna:

Vesi oli iseenesest muidugi külm, vähemalt minusuguse külmavarese jaoks kindlasti. Sellele vaatamata lõõskas päike pea kohal ikka korralikult ning meie peatuspaigas sai lisaks vetsuskäimisele ka alasti ujutud, v.a. mina, sest ma ei suutnud teist korda sinna külma vette hüpata.

Kärestikke oli jõe peal ka. Paar kohta olid isegi päris ohtlikud ja ma kartsin, et nüüd olen oma telefonist ja fotokast ilma, aga Ville päästis meid hädast ja edasi, edasi viis me tee. Ka Kaidil ja Karpal läks kõik hästi, rasked kohad said ilusasti ületatud, isegi kui natuke pusserdamist vaja oli.

Ilusad ja edukad:

Mina palusin kohe alguses, et me võidu ei teeks. Kaidi oli ka ilmselt seda meelt, aga poisid jäävad poisteks ja poolnaljaga sai ikka veidi võistlusmomenti tunda. Olime päris võrdsed tegelikult, sel pildil küll Karpad juhivad:

Vahel aga haakisime end teineteise külge nagu õiged naabrid kunagi ja liuglesime niisama mööda jõge snäkke süües ja juttu rääkides:

5 tundi matka jaoks oli täiesti paras. Lõpus tundsin siiski veidikest kergendust ja heameelt reisukese lõppemise üle, sest käed olid väsinud ja laulud olid otsas. Tori Põrgu vastaskaldale me omad paadid parkisime:

Eduka retke mälestuseks tegime pilti ka:

Ja siis juba oli Pärnu ja kohvik ja suveöö ja mõnus rammestus, kui koju jõudsime.

Paar soovitust ka, kes sarnast kogemust otsib:

1) Suuri eelteadmisi kanuuga sõitmiseks vaja pole, juhendaja seletab põhitõed nagunii ära ja ülejäänu on juba improvatsioon. Madalas vees pole põhjust karta ka, kuigi vestid võiksid ikka seljas olla.

2) Kaasa vaja võtta: mütsid, päikesekreem, midagi soojemat, ujumisriided, veitsa snäkki, palju vett, selfistick (kui te pole osa nendest inimestest, kellel GoPro on :), väiksematele jõgedele sääsetõrje.

3) Veekindel kott telode jms jaoks teeb meele rahulikuks :)

4) Venitage pärast "trenni" ja ka homne päev on ilus!

Muud mul midagi öelda polegi. Ahjaa, maksma läks 30 euri inimene. Normaalne hind ja eriti mõnus sõit.

Cheers,

Tuesday, June 14, 2016

Närviline lõpp, rahulik kokkuvõte

Eilses päevas oli rahulikke hetki ka, aga enamjaolt kulus päev närvitsemisele.

Alustame rahulikust osast. Triin läks hommikul tööle, aga mina ei saanud Šveitsist lahkuda ilma muuseumikülastuseta. Kui eelmisel korral käisin Kunsthauses, siis nüüd valisin Kunsthalle. Miks just see? Kunsthalles oli nimelt 11. Euroopa kaasaegse kunsti biennaal, mis nii mugavalt sel aastal Zürichisse oli toodud. Kogu biennaali nimeks oli "What People Do for Money, Some Joint Ventures".

Sel varasel hommikutunnil käisin vaatamas nelja näitust. Esimene neist oli Galerie Bob van Orsouw & Partneri näitus nimega "Boys' Toys and Girls' Pearls" - 2000 Years of Art, Design and Collectibles. Nojah, eks nimi ei riku meest, aga päris lohisev on küll. Näitus ise mulle meeldis, nad olid pannud kõiksugu erinevatest ajastutest kunsti kokku ja tegid sellest kompositsiooni. Väga kaasaegne ja väga selline nagu ka mulle meeldib teha ja mõelda.

1. aastatuhande algusest pärit Kreeka büstid, aastatest 700-800 pärit Jaapani vaasid ja paari aasta tagused muud jullad:

Kollaaž, mille oma seinalegi paneks:

Teine näitus, mida külastasin, oli veel parem. Autoriks norrakas Torbjørn Rødland ja nimeks "Matthew Mark Luke John and Other Photographs". Sisult täiesti erinev viimasest: iga foto oli teos omaette ja vaataja tõlgendada jäid kihid, mis pikema vaatamise järel järjest lahti koorusid. Tore oli oma mõtteid jälgida ja fotodele uusi tähendusi anda. Väga äge sisemine kogemus:

Siin nimiteos "Matthew Mark Luke John". Näete võimalusi tõlgenduseks?

Kolmas näitus oli täis 20. sajandi algusest pärit kuulsusi: Kurt Schwitters, Hans Arp ja Joan Miro. Sellel näitusel ma pilti teha ei tohtinud, ei teagi, mille pärast... Oli tuttavaid teoseid, eelkõige Mirolt, aga nautisin ka Schwittersi ja Arpi kollaaže. Kuna mul nendest ägedatest teostest pilte ei ole, siis panen üles hoopiski Kunsthalle seinale joonistatud karikatuure, mille peale korralikult naersin:

Neljas näitus oli Walead Beshty töödest. Ütlen kohe ära, et see mind ei kõnetanud (loe: ma ei saanud sellest mitte mõhkugi aru):

Pärast veidi kurba tunnet, et ma nii rumal olen ja aru ei saa, lugesin enne väljumist aga seda ja naersin veitsa iseenda ja kogu maailma üle üldse:

Sinna see rahulik osa lõppes. Olen ma teile rääkinud, et üks mu suuremaid muresid ja ebameeldivusi on paaniline hirm hilineda? Pärast kunstimuuseumis käimist see hirm tasahilju mulle sisse puges. Objektiivselt oli mul muidugi palju aega, käisin veel poes ja siis pakkisin Triinu juures asjad. Oliver oli kena ja saatis mind raudteejaama ning näitas rongigi kätte. Olin graafikus. Istusin rongile. Ja siis - ja mis siis juhtus? Rong peatus peatuses Flughafen. Ja mis mina tegin? Mõtlesin, et ei tea, mis terminalist mu lend läheb? Otsisin piletit, terminaliinfot ei leidnud. Ja siis ma otsustasin edasi sõita... No on inimene. Loomulikult sain oma veast aru, kui rong kusagil pärapõrgus Šveitsi metsade vahel oli. Zürichi lennujaamas on ju ainult üks terminal, Saarake. Ja nii ma siis seal paanitsesin. Loomulikult tuli ka piletikontroll, aga mul oli pilet ju ainult lennujaamani ja kaks tsooni oli puudu. Õnneks kontrolör oli mõistev. Järgmises peatuses ostsin kiiruga 2 tsooni ja palvetasin, et õige rongini jõuaksin. Oli väga närviline pooltund.

Lennujaama jõudsin 14 minutit enne boardingu algust. Jooksin, jooksin. Jõudsin 5 minutit pärast pealemineku algust väravasse. Ja siis? Siis avastasin, et lend hilineb :) Esialgu tundsin kergendust, sest jõudsin vetsus käia ja netis passida. Siis aga puges see hilinemishirm taas naha vahele. Mul oli ju Riia lennujaamas ümberistumiste vahe vaid pool tundi, aga lendutõusmisaeg hilines meil ligi 45 minutit. Ohjummel. Närvitsesin, närvitsesin. Ei tahtnud üldse Tallinna lennust maha jääda, tahtsin õigel ajal Eestisse jõuda, järgmiseks päevaks ettevalmistusi teha ja Villega Game of Thronesi vaadata. Kui lennuk Riiga maandus, venitasid kõik inimesed hullupööra ja minu koht oli muidugi lennuki tagaosas. Üritasin kiiresti lennukist välja trügida (käitumine, mis mind teiste puhul alati häirib) avastades, et lennuki juures on buss, kes iga viimase kui reisija enne ära ootab, kui liikuma hakkab. Mõtetes juba sõimasin AirBalticut ning valmistusin kaebust esitama, aga igaks juhuks üritasin ikkagi väravani jõuda, kuigi lennuk oleks pidanud juba 10 minutit tagasi väljuma. Aga nad ootasid meid. Terve lennuk ootas selle paari inimese taga, kes Zürichist tulid. Kui nunnu! Tänulikkus on hea emotsioon.

Tallinnasse jõudsin ilusti ja kõik plaanitu sai tehtud :)

Teeme kokkuvõtte Šveitsist ka.

Plussid:

1. Ilus-ilus loodus. Mäed on selle riigi nr. 1 igas kategoorias. Mägedes olles tundsin isegi, et ilma nende nägemiseta oleks tõesti mõttetu siit ilmast lahkuda. Jah, see oli soovitus sinna minna!

2. Väga mõnus euroopalik kultuur, inimesed on ausad ja täpsed. Rongid käivad tihti ja neile saab loota.

3. Kuna tegemist on Euroopa keskel asuva riigiga, siis kultuuriüritusi on palju. Šveits on väiksem riik kui Eesti, aga paari kuu sees esinevad sel aastal seal nii Coldplay kui Beyonce ja muidugi paljud muud. Šveitsis tekib tõelise eurooplase tunne.

4. Šveitslased on väga traditsioonilised: kohvi kõrvale süükse brezeleid ja mägikülades saab õlut rüübates jalgu puhata. Lehmadel on lehmakellad :)

Šveitsi miinused:

1. No mis te arvate, mis siia tuleb? Raha muidugi. Šveits on ikka megalt megalt kallis, isegi Soomest tulles. Alla 100 euro päevas on raske hakkama saada ja see summa ei sisalda ööbimist. Ma olen nii tänulik, et Triin mulle öömaja pakkus. Šveits on tõesti kõige kallim riik, kus käinud olen.

2. Taaskord raha. Šveitsis on valuutaks frangid ja läänemaailma inimesena mõtlesin, et mis seal ikka, ma sularaha ei võta, kaardiga saab ju maksta. Oh jaa... Kaardiga maksta sain heal juhul pooltest kordadest. Nt baaris ei saa jookide eest kaardiga tasuda ja väikeste asjade ostmine ilma sularahata on pea võimatu. Ah, kuidas mulle Eesti meeldib.

3. Šveitslased on kinnised ja reserveeritud. Kõik on väga viisakad, aga uustulnukad jäävad siiski tavaliselt südamlikkusest ilma.

4. Internetiühendus pole nii kättesaadav kui Eestis :)

5. Šveitsis on 4 riigikeelt, aga inglise keel sinna kampa ei kuulu. Sageli ei oska poemüüjagi sinuga inglise keeles rääkida. Tahaks saksa keelt osata.

Kokkuvõtteks ongi kõik. Reis oli muidugi superluks, mäed ja Coldplay ja vestlused Triinuga ületasid kõik. See reis andis mulle väga palju uusi mõtteid ja taaskord pani mind uues suunas vaatama. Peamised elumuutvad otsused tulevad ikka reisil olles :)

Aitäh Triinule, Oliverile, lugejatele, kommenteerijatele ja mu kallile Villele, kes mind nii palju toetab. Suur südameke teile kõigile nii siin- kui sealpool ekraani!

Saara

Monday, June 13, 2016

Kulminatsioon

Eile oli mu reisi kulminatsioon. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksasele rongile, mis meid mägedesse viiks. Ma ei saa Šveitsist ära sõita ilma mägesid nägemata. Triinu aknast on tegelikult mäed näha küll, aga mägedeks nimetavad neid ilmselt ainult eestlased.

Rongisõit kestis tunni ja selle ajaga sain vaevu blogipostituse valmis, sest pilk eksles pidevalt aknast välja ja ega ma teda takistada tahtnudki:

Kuna eile oli enamikus osas Šveitsist vihmane, siis pidime hoolega kohta valima, kuhu minna võiks. Triin leidis koha ja paremat valikut polekski saanud teha, sest me ei saanud tilkagi vett (matka ajal siis ei saanud, hilisemani ma veel jõuan).

Väikelinn, kuhu jõudsime, oli piirkonnale tüüpiline vanaaegsete hoonetega asula, millel nimeks Chur. Esialgu oli ilm muidugi pilvine ja köisraudtee-neiu ütles, et üleval sajab...

Triin ja linn ja matkakepid:

Mina ja fotokas ja jõgi:

Detail, mis meeldis:

Üleval mägedes nagu ma juba mainisin, ei olnud vihmast siiski lõhnagi. Tõusime pooleteise tunniga 300 meetrit, mille üle olime väga uhked. Ega see muidugi jalutuskäik asfaltil just ei olnud, vahepeal oli mu pulss kindlasti ealise maksimumi lähedal, s.o. umbes 170-180 x/min, vasak põlv hakkas ka valutama mingi hetk, mul need reie nelipealihased on ikka nõrgad :/

Üritan energiat üleval hoida (enda jaoks muidugi, Triinu vorm oli veitsa parem):

Kõndisime peaaegu kogu matka aja mäe sadulal, aga vaateplatvormil, kuhu suundusime, avanes ikka täielik vaade kogu parempoolsele orule ja Churi linnakesele:

Selfid mõlemalt poolt:

Istusime ja pidasime seal "künka peal" piknikku. Oh, kui vaid iga päev võiks selliseid vaateid imetleda... Mõtlesin seal olles, et pean ikka rohkem loodusreise tegema. Olete seda lauset kindlasti ka varem mu postitustest lugenud, aga kuigi ma olen seda mitu korda mõtelnud, olen siiski reisiplaanid teinud eelkõige linnade külastamiseks. Saara, päriselt ka, aeg on uued reisisihid seada.

Sellist vaadet linnast ei leia:

Tagasi tulles kustutasime janu väikeses mägikohvikus, taaskord täpselt nagu mõnes filmis:

Kohvikust tegin ka Šveitsile sobiva postkaardipildi:

Mäeharjalt sõitsime alla samuti köisraudteega. Mõned šveitslased on endale hobiks valinud mägiratastega sõitmise, nägime hulgaliselt noori, kes oma paksude kummidega ratastega krossiradadelt alla kihutasid. Tundus väga ohtlik, isegi ohtlikum kui selle kõikuva köisraudteega sõitmine:

Üks mu lemmikhetk mäevaateid nautides oli lehmakellade kuulmine. Triin ütles, et tema loomakese asemel ei tahaks küll, et tal mingi asi kogu aeg kaelas ripuks ja kohe lärmi teeks, kui paar sammu astuda, ja ilmselt on tal õigus, aga sellele vaatamata on tegu ikkagi eriliselt romantilise hetkega: päike, mäed, lehmad ja kellad.

Eilse päeva lemmikpilt mägedest:

Rongiga Zürichisse tagasi sõites tuletas Triin natuke lapsepõlve meelde ja ostis meile meie põhikooliaegseid maiustusi. HubbaBubba nätsuga mullitamisest olid meil mõlemal lõualihased pärast ikka täiega väsinud :D

Ja kes seda mäletab?! :D

Rongisõidu ja mäevaadetega ei olnud aga kulminatsioonipäev kaugeltki mitte läbi. Ees ootas meie suure-suure unistuse täitumine - Coldplay kontserdile minek. Mul on raske kirjeldada seda tunnet, mis mind Coldplayga seoses valdab. Ma olen nende muusikat kuulanud juba põhikoolist alates ja nende lugudega koos nii nutnud kui naernud kui tantsinud. Coldplay on kindlasti üks mu lemmikbände üldse, kui mitte kõige lemmikum...

Kontserdile läksime koos Liisa ja Iiroga. Liisal ja Iirol olid golden circle-i piletid, mida me veidi kadestasime, aga mille ostmise peale me kumbki õigel ajal ei tulnud :D Veevalad pididki veitsa uimased olema :D

Seekord siis õnneuimas:

Kontsert toimus Zürichi jalgpalliväljakul, mis mahutas ikka tuhandeid... Ma polnudki kunagi nii suurel kontserdil käinud. Coldplayl oli 2 soojendajat, kellest ühte Triin oli varem ka näinud ja soovitas ning mulle avaldas suurbritannia neiu Lianne La Havas samuti muljet: ilus hääl, vahelduv stiil, lood kirjutab ise ja kitarri mängib ka mõnusalt.

Aga siis. Siis tuli Coldplay. Õigemini enne Coldplayd tuli vihm. Vihma tuli lausa nii palju, et seda võis padukaks nimetada. Ja muidugi oli mul reisil vihmakeep kaasas, mille Ville mulle nii armsalt igaks juhuks andis, aga kes on see uimakana, kes keepi kontserdile kaasa ei mõiganud võtta? Võite kolm korda arvata, ühest ilmselt piisab.

Vihmast hoolimata olime Triinuga siiski üliõnnelikud ja ülielevil:

Coldplay ise oli suurepärane. See kogemus ise oli suurepärane. Nad on laivis sama head kui plaatidel, isegi paremad. Eriti meeldisid mulle vanemad lood nagu The Scientist, See You Soon ja Fix You. Pisar tuli silma :)

Kogu šou oli väga energiline, samas sügav. Kõik oli ideaalne ja vaatemäng võimas. Ilutulestik, värvilised helbed õhus, õhupallimeri, valgus, käepaelad, mis helendasid vastavalt nende seatud programmile...

Ööpimeduses helkisid need tuhanded inimesed staadionil nagu tähed taevas ja hüppasid üheskoos Charlie Browni järgi, laulsid Viva La Vidat kaasa või plaksutasid Hymn For The Weekendiga samas rütmis. Aaah... See kõik oli täiuslik. Ma olin Coldplayd tahtnud näha... since forever. Üks suur unistus on täitunud.

Kogu Coldplay kontsert kinnitas veelkord mu arvamust, et mulle inimesed meeldivad. Mulle meeldivad suured massid, mulle meeldib ühtsustunne. Mulle meeldib teadmine, et kõik on koos, ükskõik, mis soost või rahvusest või rassist. Ma tunnen end inimeste seas nii turvaliselt.

Kontserdijärgset eufooriat tähistasime burksi ja naljade ja selfiga:

Kes iganes selle päeva tegi, ma tänan Sind südamest! <3