Wednesday, February 1, 2017

Kokkuvõte

Mul oli plaanis enne kokkuvõtte kirjutamist meie viimasest kahest päevast veel üks postitus üles panna. Paraku see reisukese lõpp ei ole meil just väga edukas olnud: pärast snorgeldamispäeva olime ikka üsna väsinud, Villel tuli kõhulahtisus tagasi ja mõlemal valutas selg nii väga, et ei saanud ei istuda ega astuda rääkimata päikese käes olemisest või basseinis ujumisest. Veetsime päeva voodis pikutades, after sun lotionit selgadele määrides ning telekast Trumbikese sigadusi vaadates. Täna olid mul samuti suured plaanid tehtud, ka need läksid vett vedama. Jõudsime nimelt Mombasasse kell 1 päeval ja kuna meie lend Amsterdami väljub 23:59, siis on meil tervelt 11 tundi vaba aega. Plaanisime minna linna peale aega veetma, mina tahtsin korraldatud tuuriga Nairobi slummi külastada ja Ville mõtles raudteemuuseumis käia. Mida aga Nairobi lennujaamas ei ole, on pagasihoid. Ma olen lausa šokeeritud praegu. Kuidas see üldse võimalik on?!?! Nairobis on 5 miljonit inimest, lennukeid käib nagu murdu, see ei ole mingi väikeriigi või väikelinna lennujaam. Isegi Linda Line miniterminalis on pakihoid. Püha pekk! TIA indeed. Egas siis midagi, 10 (!!!) tundi veel. Vähe ei saki.

Sihuke tunne, peegeldab ilmselt korraga nii viha kui tüdimust:

Jah, sellel reisil on olnud nii mõnigi ebamugavus, aga millisel reisil seda ei oleks? Ehk basseinireisid on selles suhtes lihtsamad, aga kui ma ühte asja sellelt reisilt õppinud olen, siis on see see, et basseinireisid mulle ei meeldi. Okei, kaks-kolm päeva ehk, aga kindlasti mitte rohkem. Ma ei ole veel nii vana. Lisaks ei ole meil nii tugev nahk :D Vahel oleks ikka äge, kui inimesed saaksid kameeleoni moodi värvi muuta.

Me oleme siin Keenias päris palju õppinud nii Keenia, reisimise kui iseenda kohta. Alustame siis õppetundidest, mis puudutavad Keenias reisimist. Kui keegi Keeniasse minna tahab, siis ehk tuleb kasuks (meile vähemalt oleks tulnud).

1. Keenia on turvaline, kui öösel jala ei liigu. Seda on meile kõik ütelnud. Lisaks peab vältima Somaalia, Etioopia ja Sudaani piiriäärseid alasid ehk siis Põhja-Keeniat. Üldiselt arvan, et siia reisimist ei pea kartma, pigem võiks just uudistama tulla. Keenia on Aafrika üks turistirohkemaid riike.

2. Hinnad on umbes Eesti tasemel. On kallemaid teenuseid, näiteks taksosõit ja teatud toidud on kallimad, aga samas kütus näiteks on odavam. Räägime hetkel ühtede eesti matkalistega, kellega praegu siin lennujaamas just kohtusime. Kolm kutti, kes Kilimanjarole ronisid. Nemad rääkisid hinnatasemest nii, et maapiirkonnas said nad ööbimise, hommiku- ja õhtusöögi kokku 30 euro eest, mis on ikka väga odav, aga see on ka keset tühermaad kusagil väikeses külas, kuhu enamik turiste kindlasti ei satu. Siin see lahe seltskond, kellega kohtusime:

3. Nairobi kliima Eesti talveajal on mõnus, kuiv ja umbes 25 kraadi, öösel jahedam, alla 20 kraadi. Mombasas on jubedalt niiske ja kraade üle 30. Kellele sihuke poolsaun ja igavene päike meeldib, siis Mombasa on see koht. Päikesekreem ja müts on must be.

4. Linnad ei ole midagi erilist. Meie jaoks Keenia parimaks osaks jäi siiski metsiku looduse ja esmajoones loomade nägemine. Tagasivaadates lausa uskumatu, mida kõike nähtud sai.

5. Kohalik SIM-kaart hoiab kõvasti raha kokku + annab lisaturvalisust (näiteks saad taksojuhi teekonda läbi Uberi jälgida). Uberi kasutamisest rääkisin, see on igat pidi kasulikum kui tänavalt või hotellist taksosid tellida.

6. Tervis. Keeniasse ei lubata, kui sa ei ole kollapalaviku vastu vaktsineeritud ja su vaktsineerimispassis ei ole ametlikku templit. Lisaks on Keenias märkimisväärne malaariaoht, seega malaariarohtusid PEAB VÕTMA, eriti kui maapiirkonnas liigud. Liisa, minu infektsioonhaiguste residendist kursaõde rääkis, et need eestlased, kes viimasel aastal raske malaariaga intensiivis on olnud, on mõlemad Keeniast tulnud. Me olime selles suhtes väga korralikud. Malaronest, meie malaariarohust, mingeid kõrvaltoimeid ei tulnud, enesetundes ei andnud kuidagi tunda. Lisaks võtsin kaasa omajagu "hädaabi" medikamente (arstidele ehk pakub rohkem huvi): tsiprofloksatsiin (lõpuks andsin seda ka Villele krõmpsutada, kui kõhuhäda jälle halvemaks läks), nitrofurantoiin, Rennie, ibuprofeiin, loratadiin, metoklopramiid. Oleks võinud ikkagi loperamiidi ja rehüdrandi ka võtta, aga unustasin.

Hotellihommikusöök osutus turvaliseks:

7. Keenias on pidevalt selline "hakuna matata" suhtumine. Inimesed on sõbralikud, rõõmsad. Uskumatu, aga nad tegelikult kuulavad ka kogu aeg seda rõõmsat aafrika muusikat, mida filmidest teame. Sügavust väga ei ole, seega usurännakule Keeniasse minna ei soovita. Võnge on veidi seda moodi, mida tundsin Los Angeleses - päike, lihtne elu.

Hotellisisalik päikest nautimas:

8. Iga ostu juures tasub tingida, tingida ja veelkord tingida. Alusta pakutud hinnast vähemalt poole odavamalt, Ville soovitas isegi kolmandikust alustada. Lõpuks saate keskel kokku, võidad nagunii. Siin kehtib lause "Kes ei küsi, see ei saa" (odavamat hinda siis).

9. Safarile võiks kaasa võtta: tolmumask, nii soojemad tuulekindlad riided kui õhemad hilbud (hommikul on külm ja päeval räme palav), binokkel, fotokad (võtsime seekord 2 peegelkaamerat - ühe laia nurgaga läätse jaoks ja ühe suurema suurendusega läätse jaoks + GoPro), päikesekreem, päikeseprillid, müts, olenevalt safarist ka omad pesemisvahendid, päikesejärgne kreem, väikesed jõuduandvad snäkid ja märjad salfrätikud (need, millega beebide pepusid pühitakse) olid meile selle tolmu sees asendamatuks abiks! Kätedesinfektant on meil nagunii alati kaasas.

No selliseid olevusi ei saa ju pildistamata jätta, isegi kui hea pildi jaoks peab 3 fotokat kaasa võtma:

10. Meie kogemuse põhjal on safarile parem minna ikkagi koos organiseeritud tuuriga ja ka linnades sõita pigem taksoga. Autoga omal käel liiklemine on Keenias raske: vasakpoolne liiklus, eikusagilt välja ilmuvad lamavad politseinikud, pidevalt vahele trügivad tuk-tukid, surnud mees tänaval, kellest teised eestlased rääkisid... Lisaks teavad juhid palju ümbruskonna ja ka Keenia eluolu kohta rääkida. Ilma safarijuhtideta poleks me näiteks pooli loomi märganudki. Samuti ei tule omal käel seiklema minemine odavam kui korraldatud matkaga.

11. Inglise keelega saab väga hästi hakkama, see on ju ometigi nende riigikeeleks.

12. Rahaga on kõige parem teha nii, et maksad võimalikult palju kohalikus rahas või kaardiga. Dollarites maksmine tuleb selgelt kallim, kuigi neid võiks kaasas olla, sest teatud piletite eest saab ainult dollarites maksta.

Üldised reisiõppetunnid:

1. Vaata alati ilmateadet, enne kui asju pakkima hakkad. Seekord olime selles osas väga tublid ja võime end lausa kiita, sest iga ilma jaoks olid riided olemas. Mul jäid kasutamata vaid 1 pluus ja üks paar pükse. Aluspesu ja sokke pesime ise, mida me varem teinud ei ole. Lihtsalt ei tahtnud iga püksikupaari eest 1,5 eurot maksta... Ainult Ville poolpikad püksid käisid pesus, sest nende käsitsi pesemine selles Mombasa niiskuses ei olnud kohe üldse ahvatlev.

2. Usalda rohkem Tripadvisorit. Kui ikka inimesed kirjutavad, et see on halb kogemus, siis see ilmselt ka on. Jah, ma räägin selle Masai küla külastamisest. Me ikka Villega arutame, et kas see tegelikult tasus end ära või mitte. No rahaliselt muidugi mitte. Aga kui me poleks läinud, siis poleks me ka seda kogemust saanud. Ma ei teagi. Igatahes tasub Tripadvisorit usaldada.

3. Kui oled nädal aega Keenia suves olnud, siis see ei tähenda veel, et oled piisavalt päevitunud, et päikesekreemi kandma ei peaks. Meie lõpp-päevitus nägi välja selline (enamus pilte ongi meil selliste nägudega, kus Ville lollitab ja mina ootan, et ta selle juba lõpetaks):

4. Ära joo veeautomaadist vett! Kuigi suured pudelid on kinni pandud, siis veeautomaadist läbi minnes puutub vesi ikkagi puhastamata osadega kokku. Meie kahtlustame, et just see saigi Ville kõhule saatuslikuks. Me muidugi kindlalt ei tea, aga just see hotellitoas seisev vesi oli midagi, mida mina tarbisin ainult natuke ja Ville päris palju.

5. Räägi kohalikega juttu. Saab nii palju targemaks :) Samuti on tore lugeda kohalikke ajalehti.

Ja kuulata kohalikku merd:

Selline see meie väike reisike oli. Jäime mõlemad reisiga rahule. Kui võrdleme Keeniat eelmise aasta Aasia kogemusega, siis Keenia plussiks olid loomad ja Aasiareisi plussiks templid (ja odavus!). Kokkuvõttes ilmselt sama head mõlemad.

Raha läks Keenias rohkem. Kuna ma ikkagi kirjutan ise korraldatud turismireisidest ja loodan, et mu blogist kellelegi kasu on, siis panen siia kirja ka summad, mille kulutasime, et teaks arvestada, kes minna tahab. Lennupiletid saime 440 euroga (nüüd ja edaspidi inimese kohta), mis on väga hea hind. Leidsin selle taas kas Reisidiilide või Trip.ee FB lehelt, ma ei mäletagi, kummalt. Nairobi - Mombasa oli umbes 100 eurot edasi-tagasi. Safari 440 eurot. Hotellid kahepeale kokku umbes 1300 eurot. Muuseumipiletid, taksosõidud ja muud igapäevakulutused ka, kokku tuli inimese kohta veidi üle 2000 euro. Kokku oleks saanud hoida hotellide ja söögi pealt, nagu ikka :)

Viimane hotellituba:

Tänuring:

1. Ville. Ville on maailma parim inimene ja nii ongi. See lause sisaldab kõike, reisiga seoses mainin ära tehniliste asjade korraldamist, pidevat hoolitsemist, toetamist, lohutamist ja naljategemist. Villega läheks luurele, safarile, linna, randa ja kasvõi maailma lõppu. Ville on mu lemmikinimene universumis ja ma tänan teda südamest selle eest, et ta on.

2. Liia ja tädi Ulla - Nööp ei saaks paremates kätes ollagi. Aitäh!

3. Ema tänan kõikide postituste järeltoimetamise eest. Aitäh!

4. Kaidit ja Karpat täname lillekastmise ja külaskäimise ja auto valvamise eest. Ja mütsi laenamise eest ka! Aitäh!

5. Riinat täname selle eest, et ta meie eest trepikoda koristas! Aitäh!

6. Ja siis. Eriti suured tänud kõikidele lugejatele, laikijatele ja kommenteerijatele! Olen tõesti väga tänulik ja iga lugeja teeb meele rõõmsamaks! Aitäh teile :)

Veidi naljapilte ka.

Hospital Celings:

No dangerous horseplay:

Vitality men's clinic:

It's a lifestyle:

Jesus inside:

Ja nüüd ei olegi midagi muud, kui "järgmise korrani" öelda ning lennukile pääsemist oodata :) Kallid ja taaskohtumisteni! Need tulevad juba varsti!

Tuesday, January 31, 2017

Hakuna Matata!

Eilne päev oli segu hirmust, põnevusest, ilust ja valust. Mitte päris selline päev nagu olin oodanud, tuleb tunnistada.

Kui ma kodus reisi planeerisin, siis mõtlesin Mombasasse tuleku juures ka seda, milliseid vaatamisväärsuseid külastada. Mombasa linnas oli Fort Jesus ja vanalinn, millest eelmises postituses kirjutasin. Mombasa ümbruses on aga hulganisti muidki ajaveetmisvõimalusi. Lonely Planetis loetletud tegevuste seast jäi mulle kohe silma Wasini saare juures asuva Kisite merepargi külastamine.

Tavaliselt külastatakse mereparki gruppidena, mis kusagilt hotelli juurest stardivad. Kuna meil oli kohe alguses plaanitud ise minna, siis me hotelli registratuurist antud võimaluse kohta isegi ei uurinud (tagantjärele tarkusena oleks ikka võinud uurida küll). Helistasime eelmisel päeval samale taksojuhile, kes meid lennujaamast hotelli tõi, sest ta tundus tõesti sümpaatne. Lisaks nägi Charles välja nagu Morgan Freeman :D

Alustasime sõitu kell 9, mis, nagu hiljem selgus, oli samuti viga. Oleksime võinud seda teha umbes kell 5 või 6). Sõitsime üle silla Mombasa saarele ja praamiga saarelt maha, üha edasi lõuna poole, päris Tansaania piiri äärde. Panen väikese kaardi ka:

Charles rääkis meile tee peal igasugu jutte ja vastas kõikidele isiklikele ja vähem isiklikele küsimustele, mida talle oma uudishimus esitasime. Selle reisi üks ägedamaid asju on olnud taksojuhtidega rääkimine. Kuna ma oleme veetnud päris palju aega ringi sõites, siis neid lugusid on kogunenud ikka omajagu. Eelmise reisi ajal me nii paljude inimestega ei rääkinud ja seega ka vaatamisväärsustest kaugemale vaadata ei saanud, vähemalt mitte isiklikul tasandil.

Läbi linna sõites tegin natuke pilte kohalikust äärelinnaelust. Lõuna pool Mombasa saart on nn. odav rajoon. Charles rääkis, et ühe toa majast saab üürida umbes 18 euro eest kuus. Tundub odav, eksole? Selliste tingimuste eest aga rohkem ilmselt ei maksakski:

Kui Nairobi oli üllatavalt puhas linn, siis Keenia maapiirkonnad ja ka Mombasa on ikka väga räpased, need on küll üks-ühele Aasia vaesemad riigid.

Prügist vajalikku otsimas:

Kui ma mõtlen, kuidas need lehmad seda prügi söövad, siis mul tuleb kohe oksetunne peale:

Nagu ka enne mainisin, siis Mombasas on enamus moslemid, teiseks kristlased ja kolmandaks hindud. Suahiili rahvas, nagu nad end ise kutsuvad, ei pea end isegi puhasteks aafriklasteks, kuigi nahavärvi järgi eeldada ju võiks, pigem arvavad nad, et on kunagiste araablaste järeltulijad, mis ilmselt osaliselt tõele vastabki. Rätikutega naisi on igaljuhul nii tänavatel kui hotelliteenindajate seas:

Keenias on varsti valimised tulemas ja kampaania on juba alanud. Praegu arvatakse, et võimule tuleb opositsioon, kuna see on rahva seas populaarsem. Kõik taksojuhid on meile rääkinud, et Keenia valitsus on korrupeerunud ja rahvale see absoluutselt ei meeldi. Keenia 42 hõimust on praegu valitsuses esindatud ainult kaks, ülejäänud hõimud on selles ilmselgelt väga häiritud. Opositsioonilt loodetakse paljut, ka meie loodame, sest nägime, kui halvas korras on Masai Marasse viivad teed. Safarijuhid rääkisid, et kuigi asfalt pidi olema pandud juba oktoobriks, siis siiani seda veel toimunud ei ole ja tõenäoliselt ei toimugi, sest lennufirma kardab, et tema luksuslennud Masai Marasse ei osutu teede korrasolekul enam nii populaarseks ja on selle tõttu ka valitsusega "koostööd" teinud teede ehitamise peatamiseks.

Teine suur teema Keenia ühiskonnaelus on praegu arstide streik. Arstid streigivad liiga väikeste palkade ja olematu täiendkoolituse pärast, sellest rääkis meile lisaks ajalehele üks Wasai saare mees, kelle tütar paar aastat tagasi arstiks sai (hehe, nagu mina). Mees loodab, et tütrest saab günekoloog, sest enamik naistearstidest Keenias on mehed ja ta ei pea seda sobilikuks.

Kohalik apteek:

Sõit Wasai saare juurde kestis umbes 3 tundi. Selleks ajaks, kui kohale olime jõudnud, oli päike seniidis ja tõus täies jõus. Kuu liikumisega kaasaskäiv tõus ja mõõn on siin väga regulaarsed - hommikul on mõõn ja päeval tuleb vesi tagasi, õhtuks on vett juba päris palju, mis ööga taandub jälle mõõnaks. Igatahes, me jõudsime kohale siis, kui algas tõus. Pidasime seal läbirääkimisi paadi saamiseks. Enamik turistidest läheb Wasai saare mereparki vaatama suurema paadiga, võib isegi öelda, et laevamoodi asjandusega ja maksab selle eest umbes 3500KSH inimese kohta. Meie tahtsime oma paati, mis läks meile maksma pärast mõningaid läbirääkimisi 12000KSH, see on umbes 108 eurot. Kallis muidugi, aga kohale sai juba tuldud.

Meie paat ja mina, kes ma vett kardan:

Siis algas eilse päeva kõige jubedam osa - paadisõit. Tõusuga tõuseb ka tuul ja selleks, et mereparki jõuda, oli vaja laineline koht läbida. No see oli ikka väga-väga hull, eriti mulle, kes ma kardan merd rohkem kui tuld. Paat kõikus, sõitsime lainete harjadele, mis esmapilgul nägid paadist üle minevat, vajusime kiiresti lainete vahele, vett pritsis igas suunas, kallas oli kaugel, päästeveste seljas polnud. Lisaks sellele kartsin ma kaamera pärast, mis istus seljakoti sees ja kuigi seljakott oli kilekoti sees, siis ikkagi oli kõik märg (hiljem nägin, et kaamera jäi siiski kuivaks). Klammerdusin Ville ja pingi külge iga lihasega ja mõtlesin välja täpse tegevusplaani, mida teha siis, kui paat ümber peaks minema. Paadimehed karjusid muudkui: "Hakuna Matata!"

Kui madalasse kohta jõudsime, siis oli ikka kergendus küll. Lisaks kergendusele tuli muidugi ka kurbus, sest meie võimalused delfiine näha olid läbi. Delfiinide nägemine oli tegelikult üks suurtest põhjustest, miks ma sinna mereparki üldse minna tahtsingi. Aga mis teha, eks siis leoparde ja delfiine peame järgmine kord näiteks Tansaaniasse otsima minema.

Põhiline ekskursiooni osa oli snorgeldamine. Ma ei ole elus kunagi snorgeldanud ja selle toruga maski pähetõmbamine ei erutanud mind kohe üldse. Olen kuulnud, kuidas inimesed seda soolast vett kurku tõmbavad, seega tänan, ei. Mul on hea meel, et Ville mulle ujumisprillidega ujumist on õpetanud. Ma paningi enda ujumisprillid pähe ja tõusin iga 3 sekundi tagant pinnale, et hingata. Mis teha, selline see elu on.

Ville ei kasutanud samuti seda snorgeldamismaski, aga sai kindlasti paremini hakkama kui mina:

Vaatamata sellele, et ma oma veealust filmi kogu aeg pausile pidin panema, oli korallrahu ikka imeline. Ma saan aru, miks inimesed seda snorgeldamist ja sukeldumist nii väga fännavad. Need väiksed kalakesed ja taimekesed ja see sinine foon - kõik on lihtsalt imekaunis.

Meritäheke:

Kivi all varjab end raipoiss:

Kuna ma ujuda ei oska, siis hoidsin terve selle "snorgeldamise" aja päästerõngast kinni. Matkajuht hoidis kinni päästerõnga teisest poolest ja vedas mind nagu last vee peal ringi. Ma muidugi siputasin sellel ekskursioonil korralikult, sest vett läks suhu ja ühe korra isegi prillide vahelt silma, mis oli lausa õudukas, sest see sool kipitab silmas ikka väga valusalt. Vaatamata sellele oli kogemus ikkagi üle kõige ja minekut ma ei kahetse.

#BeachHairIDontCare:

Kui olime snorgeldamise isu täis saanud (umbes tunni pärast), siis läksime edasi Wasini saarele lõunat sööma. Olen kindel, et kui me oleks hommikupoole tulnud, siis oleksime saanud kauem snorgeldada, sest siis ei oleks vesi nii kõrge olnud, jalad oleks kergemini põhja läinud ja laineid ei oleks nii suured olnud. Jep, seda ma küll kahetsen, et grupiga ei tulnud. Oleksime isegi need hiinlastest grupikaaslased ilmselt ära kannatanud. Tuju tegi veidi paremaks see, et nägime tee peal merikilpkonna! Nad on ikka palju suuremad, kui ma arvasin.

Wasini saare "restoranis":

Lõuna üllatas väga: meile kahele kanti ette kõikvõimalikke roogasid alustades krabidest ja lõpetades kookoses keedetud kartulilaadse lisandiga. Saime pottidest ja vaagnatelt võtta, mida hing ihaldas. Proovisime Villega kõike (olen enda üle väga uhke :). Minu lemmikuks jäi siiski vetikakaste, mida nende maisileivale määrisin.

Mombasasse tagasi jõudsime kella kaheksaks. Meil oli esialgu plaanis külastada ka Diani randa, mis pidi olema kuulus oma ilu poolest, aga pärast seda merepargirapsimist ei suutnud me enam midagi teha, pealegi läheb siin pimedaks umbes poole seitsme paiku. Teel koju astusime läbi Nakumatust, nende supermarketist, ja ostsime 7 euro eest endale Nivea päikesejärgse kreemi. Te ei kujuta ette, kui valus meil oli. Me ei olnud nimelt päikesekreemi korralikult selgadele määrinud ja see pisuke, mis sinna määritud sai, tuli ujudes maha. Me olime konkreetselt nagu vähid, isegi nagu krabid, mida lõunaks sõime ja see kõik oli NII VALUS. Praegu, kui ma seda postitust kirjutan, on kreem peaaegu juba otsas ja ikka veel on NII VALUS.

Totud, kes päikesekreemi kasutada ei oska:

Seega meie soovitussõnad: kui te kunagi Mombasasse peaksite tulema ja Wasini mereparki tahate minna, siis minge koos grupiga ja ärge oodake mingeid tutvustusi, paadisildu ega uhkeid ekskursioone. Merepark tähendab seda, et mere all on korallid ja kalad ja ehk näete ka delfiine (mis ei tundugi nii halb, eksole, aga millegi pärast ootasin ikkagi rohkemat). Ja muidugi - päikesekreem, päikesekreem ja veelkord päikesekreem. Lisaks vaatasin just, et organiseeritud tuur tuleb odavam ka. Issand, ma loodan, et meie äpardustest kunagi kellelegi midagi kasu ka on.

Nagu tiigrikutsu

Eile võtsin kokku kogu oma julguse ja läksin üksinda Mombasa tänavatele jalutama. Sõbrad ja perekond ütlesid meile enne reisi korduvalt, et olge ikka ettevaatlikud. Olemegi olnud! Küsimus on pigem selles, et kas Keenia on siis tõesti see Jumalast hüljatud koht, kus tegutseb hulganisti pätte ja vargaid ja inimröövijaid ja kõike muud? Ega sellele küsimusele ma ausalt öeldes vastata ei oska, sest pole ühtegi siin näinud (v.a. see Masai külapealiku poeg, kes meilt 2 turuehte pealt 50 dollarit välja pettis, aga ka see on tegelikult meie enda süü).

Enne siia reisimist lugesime hoolega soovitusi ja hoiatusi, kuhu minna ja kuhu mitte. Lugesin soovitusi veel enne, kui lennupiletid ostsin, et ikka kindel olla, et me nüüd kuhugi musta auku ei hüppa (keelelised kokkusattumused täiesti juhuslikud). Näiteks Somaalia piiri äärde ei soovitatud minna ja sinna me mingil juhul ei oleks nõus olnud minema ka kogu sõjalise tegevuse pärast. Seetõttu jätsime plaanist välja ka Lamu saare, mis Mombasast põhjapoole ja mida nii mõnigi soovitab.

Mombasa ise oli ka plaanis sees kohe algusest peale. Esiteks muidugi rannapuhkuse pärast, mida proovida tahtsime ja teiseks ka vahelduse mõttes. Mombasa on Nairobist väga erinev. Asudes India ookeani kaldal, on siin kanda kinnitanud nii mõnedki rahvad. Araablased, pärslased ja kohalikud aafriklased tekitasid segu nimega suahiilid. Suahiilid on Mombasas praegugi enim levinud grupp, neil on oma keel ja kultuur. Suahiilid on enamuses moslemid. Mombasa on siiani tähtis kaubalinn, merelt tulevaid kaupu veavad läbi Keenia need hiiglaslikud rekad, keda Masai Marasse sõites hulganisti teedel nägime.

Igatahes, Villel oli eile ikka päris paha. Läksime vist pasta ja jalutuskäiguga liiale. Panin talle eilseks peale spetsiaalse režiimi: istud toas, magad ja puhkad, sööd jogurtit ja jood vett ja teed ja mahla. Mina olin nagu tiigrikutsu ja läksin Mombasa tänavatele jalutama.

Kuigi Mombasas on toimunud al-Qaeda rühmituste rünnakuid ja viimane neist alles 3 aastat tagasi, siis selliseid rünnakuid ma üldse ei karda. Muretsen pigem varguste ja vägistamise pärast, mida on ilmselgelt palju rohkem, eriti arvestades, et valge = raha. Muidugi oleks Villega turvalisem olnud ja siiamaani näiteks Nairobi tänavatel ei olnud mul Ville kõrval kõndides hirmuraasugi. Aga ei, minemata ka jätta ei saa. 100% rannapuhkus ei ole ikka üldse minu jaoks.

Ma ei jõua enam kolmandat päeva järjest seda sama pilti vaadata:

Alustasin Fort Jesusega, portugaallaste kindluse varemetega, mis pidi olema Mombasa suurim vaatamisväärsus. Lasin end taksojuhil kindluse juurde maha panna. Tahtsin juba piletit ostma minna, kui avastasin, et mul on ainult tuhat kohalikku raha, aga pilet maksab 1200. Hästi, siis peab ATM-i otsima minema. Ei hakka salgama, et see oli üsna murettekitav olukord, sest kindluse ees oli hordides inimesi, kes mingeid giiditeenuseid või suveniire pakkusid. Nonii, võtsin siis südame rindu, panin päikeseprillid pähe, tõmbasin nokatsi silmadeni ja kiirustasin nagu vana gängsta läbi rahvamassi. Korduvate pakkumiste ja hüüdmiste peale ei vastanud midagi.

Üks pildike mu gängstavälimusest, taustal teised turistid:

Tagasi kindluse juurde jõudes haaras üks mehike ikkagi end kuidagi minu sappa ja tahtis kindlusesse giidiks tulla. Piletimüüja ütles, et see mees ootab mind seal üleval. Ma ütlesin kindlalt, et soovin üksinda kindlust vaadata. Mehike ikka nõudis, et ma ta teenuseid kasutaksin. Lõpuks piletimüüja vihastas, ajas mehe ära ja tegi mulle pileti 800 rahaga. Mõtlesin, et nii tore inimene ja tänasin. Etteruttavalt võin öelda, et kui alla tagasi tulin, siis see piletimüüja pakkus hiljem end ise mulle linna näitama, millest, nagu arvata võite, keeldusin.

Kindlus oli okei. Nojah, ilmselt ma peaks ütlema "vapustav" või "inspireeriv", aga no kuulge. Eestimaal on neid vanu kindluseid ja losse kohe hulgim ja see väike portugaallaste putka ei suuda neid ületada. Ajaloolises mõttes on loomulikult tegu uhke ehitisega: kui portugaallased piirkonna vallutasid, siis ehitasid nad mere äärde kindluse, hiljem kasutati seda Omani sõdurite ja Suahiili vastuhaku poolt ja lõpuks otsustasid britid hoonesse vangid paigutada. Nüüd on siis muuseum nagu nende vanade majadega ikka läheb.

Ma imestan väga, kuidas mul õnnestus kindlusest tulema saada nii, et keegi mind ei tülitanud (välja arvatud see va piletimüüja). Ilmselt oli tegu mu gängstavälimusega. Üks suveniirimüüja ütles hiljem, et "so serious" ja teine küsis, et miks nii kurb. Norm :D

Jalutasin mööda vanalinna veidi põksuva südamega. Kui nägin teisi turiste, olin väga rahul, see tähendas, et ma pole üksinda kusagil kahtlases kohas. Kahjuks nägin neid teisi turiste ainult mere ääres, hiljem vanalinnatänavatel olin ainuke turist, ainuke valge nagunii. Kitsad tänavad, kogu aeg käänulised. Panin isegi fotoka ära ja ei julgenud turistiraamatut välja võtta. Koos Villega oleks kindlasti parem olnud, aga vahel võib tiigrikutsut ka mängida.

Rääkides tiigrikutsudest:

Vanalinn oli ilus, just selle arhitektuurilise mitmekesisuse pärast. Meenutas isegi veidikene Aasiat. Kogu õhkkond oli ka kuidagi mõnusam kui Nairobis. Burkadega naisi oli palju. Mõtlesin hetkeks, et oleks isegi pidanud kusagilt burka laenutama, äkki oleks lihtsam olnud :D Kus vanainimesi ja naisi oli, sinna teepoolele ma ka hoidsin. Üldse üritasin rohkem religioossete inimeste poole hoida. Jalutasin mööda majast, kus väikesed poisid koos palvetasid, ilmselt Allahi poole. Millegi poolest tundub see ikkagi turvalisem kui teksastes noorte meeste kamp, kes vastu tuleb.

Kõik läks siiski kenasti, ma ju ikkagi kirjutan seda teksti, eksole. Nägin turge, nägin sarides naisi ja burkades naisi igasugu pudi-padi ostmas, nägin prügihunnikuid, kasse, tuk-tukke. Ei saanud kahjuks palju pilte teha, sest - gängstavälimus.

Enne kojuminekut käisin poes ja apteegis. Apteegist võtsin Villele rehüdreerivat lahust, et teda kiiremini jalule saada. Apteegipoiss seletas mulle ära, mis on mis. Mõtlesin, et näed, kui kena inimene. Soovis minuga selfit :D Ohjeerum, okei, selle ühe siis sai. Saatsin talle meilile. Loomulikult lisandus sinna ka FB kutse, mida ma vastu ei võtnud.

Kohalikust Tuskeri poest ostsin vett, vett, vett, jogurtit, soolaseid juustuküpsiseid. Üritasin ka ühte koduajakirja saada Keenia kodudisainist, aga nad ei suutnud mulle seda sisse lugeda ja nii see läks. Ainuke valge nagu ikka. Võtsin Uberi ja tulin koju. Juustuküpsistega läks kusjuures veel nii, et kui Ville need avas, siis oli kogu pakk mingeid putukaid täis, isegi kilepakendid, kuhu küpsised olid kolmekaupa pandud. :/

Pärastlõuna veetsin rannas. Mäletate, et eelmises postituses kurtsin päikesekreemi üle? No nüüd ma katsetasin ilma. Olime kõik need päevad korralikult kreemi peale pannud ja päikesepõletust ei olnud peaaegu üldse. No eile siis sain :) :) Päris hullu isegi, selg kõik punane. Eks see ole nagu vaktsiinidega, et kui kõik on kogu aeg hästi läinud, siis tekib tunne, et ei olegi vaja. Vahel kulub väike kõrvetus ära.

Olen siin reisi ajal nüüd The Hitchhiker's Guide to the Galaxy lugenud sellel Kindlel, mille Villele jõuludeks kinkisin. Eile istusin baaris vaatega rannale, jõin väga halvasti tehtud Pina Coladat, lugesin ja mõtlesin asjadele, mida ma kodus paremini tegema tahan hakata. See on selge märk sellest, et ma hakkan puhanuks saama - motivatsioon kõiksugu asju teha tuleb tagasi. Juba tekivad ideed ja mõtted, millest elevust tunnen. Puhkus kulub inimesele ära.

Õhtusöögi sõin üksinda. Selline see elu juba on. Jalutasime Villega siiski natukene rannas ja mängisin uuesti tiigrikutsut tumedaid merelaineid vaadates. Tähistaevas ja puha. :)