Sunday, April 23, 2017

Väljasõit mägedesse

Kui ma seda reisi oma peas enne tulekut ette kujutasin, siis olid mul kindlad asjad, mida tahtsin ja lootsin kogeda. Üks neist oli croissantidega hommikusöök rõdul. Tehtud:

Mida ma aga üldse ei oodanud ega lootnud, oli fakt, et selle lühikese nädalavahetuse reisi ajal näeme ka Euroopa Grand Canyonit - Gorges du Verdoni. Ville ütles küll kohe, et tahab auto rentida, aga no sellist looduse ilu ma sellest kohast küll oodanud ei olnud. Lonely Planeti raamatus oli seal pildike, millest võiks arvata, et kusagil on armas sini-sinise veega järv ja paar mäge ümberringi. Tegelikkus oli ikka hoooopis midagi muud.

Auto rentisime Sixtist. Ma olin hommikul üsna pahur, sest need röövlid pakkusid meile Fiati üheks päevaks umbes 150 euro eest. Igatpidi liiga kõrge hind, aga odavamalt ka ei saanud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et jumala eest, see oli kõike seda väärt.

Meie autoke:

Sõitsime kasutades GPSi, paaris kohas keerasime ikka valesti, aga sellest hoolimata olid mägikülad imelised:

Küll mulle need mäed ikka meeldivad. Mäed meeldivad mulle rohkem kui palmirannad, päris tõsiselt. See lagi, millest varasemalt rääkinud olen, tõuseb tihti kõige kõrgemale just mägedes. Nii ka täna.

Esimese peatuse tegimegi, kui nägime head kohta, kus muru peal joosta saaks :D Ma olin juba unustanud, kuidas muru lõhnab ja kuidas lõhnavad männid päikese käes. Ja kui suured need mäed tegelikult on.

Me sõitsime aeglaselt ja nautisime. Meil olnudki vaja ju kusagile täpsemasse kohta minna, ainult seda kanjonit tahtsime näha ja see tuli nagunii, sest Gorges du Verdon on 25 km pikk ja suur osa autoteest läheb otse selle kõrvalt. Kuna me olime üsna hilised, siis poole tee peal saime aru, et tegelikult oleks ju lõunat ka vaja süüa.

Selles linnakeses me siiski ei söönud, kuigi kirik mäe otsas (vaadake hoolega) köitis meie pilke ja oleksime seda kindlasti kauemakski imetlema jäänud. Otsustasime hoopis, et teeme pikniku. Olime nimelt just kahest vanamehest mööda sõitnud, kes tee ääres veinipudelit avasid ja ilma nautisid ja teadsime kohe, et selline kogemus võiks meiegi päevas olla.

Selline oli siis meie piknikukoht - jõe ääres, valgete kivikeste peal. Kaubamajast nimega Casino võtsime pika saia, guacamolet, kanafileed, tomateid, maasikaid ja šokolaadisõõrikuid. Elu missugune!

Jõgi oli tõesti nii rohesinine kui piltidel ja täiesti läbipaistev. Loomulikult väga külm, aga kuna ilm oli lausa 24 kraadi, siis jalgupidi vette astusime korra ikka.

Edasi viis tee aina kõrgemale ja kõrgemale ja meie niigi hea tuju aina tõusis ja tõusis.

Seda suurust ja ilu on raske piltidele püüda, kuna tegelikkus on tuhandeid korda võimsam. Ma lähen isegi nii kaugele, et ütlen, et tegemist on looduse poolest kõige võimsama kohaga Euroopas, kus käinud olen.

Inimestel, kes seal elavad, peab vist alati kõrge lagi olema. No on ikka õnnistet.

A meie oleme ka :)

Ja siis saabus päeva kulminatsioon - vaade kogu kanjonile. Mina kartsin alla vaadata, tuntud jänespüks nagu ma olen. Aga kui õnnelikuks see vaade meid tegi. Isegi Ville, kes vahel üsnagi jahedalt igasugu "vaatamisväärsustesse" suhtub, ütles, et kui ilus seal ikka on. Villele meeldib loodus ja eriti, kui seal ka mõni jõgi voolab.

Kanjonis lendasid ringi kotkad. Kotkad! Vahel tulid nad lausa meie peade kohale ennast näitama oma 2-meetrise tiivaulatusega. Tasapisi harjusin isegi suure kõrgusega ja usaldasin reelingut piisavalt, et neid kanjonis lendamas näha.

Ja mida kõrgemale läksime, seda uhkem oli.

Tagasi tulles peatusime veel mõne kauni koha juures ja tõdesime, et armastame elu ikka väga palju. Ja muidugi teineteist ka.

Emotsionaalsed päevad jätavad õhtuks alati veidikese väsimusejälje ja me peaaegu oleksimegi kohe koju tulnud ja magama läinud, aga olime siiski nii tublid, et saime end kokku võetud ja läksime restosse sööma. Tähistasime elu ja kõike, mis sellega kaasas käib.

Tervisi ilusast kohast, sõbrad!

Saturday, April 22, 2017

Prantsuse unistus

Kui ilus päev täna oli. Täielik prantsuse unistus. Vahel on ikka nii, et kujutad midagi ette, aga välja tuleb hoopis midagi muud. Tänase kohta seda küll öelda ei saa. Tegemist oli imeilusa päevaga.

Ärkasin ja tundsin, kui pehme on voodi, kus magame. Kohe hommikul tuli mu peale selline õnnis olek, täielik rahutunne. Päike paistis ja taevas oli sinine. Vaade rõdult oli täpselt see, mida olin oodanud.

Peale blogikirjutamist ja ennast prantsuse tänavateks valmis seadmist oli järgmine eesmärk hommikusöök leida. Ville on plaanimises super, ta oli valmis vaadanud Lonely Planeti poolt soovitatud hommikusöögikoha. Prantsusepärasemat kohvikut oleks raske leida olnud: pannkoogid, mahl, kakao, ettekandja, kes kõvasti gospelmuusikale kaasa laulis. See on idüll, ma ütlen.

Tänavatel oli hommikupoole just selline paras jakiilm, mis päeva peale muutus lühikeste varrukatega ilmaks. Osa rahvast käis muidugi peaaegu bikiinidega ja teine osa kandis talvejopet. Me olime keskmised ja uhked selle üle. Mulle tegelikult meeldib massi sisse sulanduda, mõnus rahulik tunne.

Nice põhiliseks vaatamisväärsuseks on vanalinn. Oli tõesti üsna uhke, ilusad majad ja purskkaevud, aga üldsegi mitte suur. Äärelinn meenutas aga eelmisel aastal nähtud Sitgesi.

Nice on siis üks suuremaid Provence mereäärseid linnu. Rahvast veidi vähem kui Tallinnas, aga tundelt pigem Tartu - rahulik ja soe. Suvel saab sellest ilmselt täielik turistikas, Lonely Planetil on nii õigus, kui soovitab Lõuna-Euroopat just sügisel või kevadel külastada. Ja kevad siin ka on: kastanid õitsevad, toomingas lõhnab ning Ville on jälle allergiarohu peal.

Meie eesmärk oli jõuda linna keskel mäe otsas asuva lossipargi juurde ja otsustasime, et erinevalt varasematest reisidest võtame kohe vabalt ja naudime päeva, puhkame nagu seda päriselt teha võiks. Seega jalutasime aeglaselt ja laisalt nagu kohalikud vanainimesed :)

Pensionärid reas merevaadet nautimas:

Tee mäe otsas asuva lossipargi juurde nõudis mõningast pingutust, aga vaated olid seda väärt. Nice rannajoon koos rannapromenaadiga, mille nimeks Promenade des Anglais:

Teisel pool küngast saime näha tõelist luksust jahtide, sinise mere ja uhkete kortermajadega. Tõepoolest, mis nii viga elada:

Ja teiseks, mis nii viga elada, kui sul on maailma parim kaaslane:

Ja siis veel, kui 18. sajandil ehitatakse valmis kunstlik juga, mida 21. sajandil ikka veel vaatamas saab käia:

Nagu te aru saate, siis tegemist oli tõepoolest täiusliku päevaga. Ilm läks ka aina soojemaks ja soojemaks. Mingi hetk ajasime vammused seljast. Ostsime apteegist lausa pihku mahtuva päikesekreemipurgi, et oma õrna golluminahka selle tugeva kevadpäikse eest kaitsta.

No muidugi oli meil tarvis külastada ka muuseumi. Valisin välja Musèe Matisse. Taaskord, aitäh, kallis õpetaja Priidu Beier, kes sa mulle kunstiajaloo igaveseks mälusoppidesse oled vajutanud. Matisse oli nimelt kuulus prantsuse kunstnik 19. sajandi lõpust ja 20. algusest, kes oma elu lõpu just Nices veetis. Kahjuks pean aga ütlema, et muuseum ise väga sügavat muljet ei jätnud, teoseid oli vähe ja tutvustused prantsuse keeles, mida ma kahjuks, nagu ikka, ei räägi. Suht matsi tunne taaskord. Ville on õnneks haritum kui mina ja põhiasjad saab tasapisi öeldud, kuigi ka temal on viimasest prantsuse keele tunnist ligi 20 aastat möödas.

Matisse stiil tema küpses eas:

Portree Madame Matissest. Väga meeldib:

Jalutasime täna ikka päris pikalt, üle 15 tuhande sammu, ehk isegi üle 20 tuhande. Kuigi jalad olid väsinud, siis kogu linnaelu nägemine oli seda väärt.

Presidendivalmised on tulemas:

Prantsuse vanameeste seas on pétanque mängimine üllatavalt populaarne. Nad on nii nunnud oma hõbekuulikestega, nägime mitut seltskonda härrasmehi niimoodi aega veetmas:

Ja muidugi - kevad.

Õhtuks jõudsime tagasi kodupiirkonda. Meie korter on täiesti kesklinnas, suurem tänav on kohe ümber nurga. Samuti on nurga taga ka üks huvitava nimega kirik.

Basilica of Our Lady of the Assumption:

Ja imelised mandariinipuud:

Nüüd istume koos, joome oma punast veini, sööme poest toodud juustu ja õunu, mina kirjutan blogi ja Frank Sinatra laulab oma laulukesi.

Olin enne pikalt rõdul ja mõtlesin elu üle järele. On palju kurbust, aga on palju rõõmu ka. Kallistan kõiki neid, kellel hetkel raske on. Saadan soojust ja headust ja rahu. Rasked ajad lähevad mööda ja paremad on ees. Palju armastust teile, kallid.

Friday, April 21, 2017

Liiga palju tööd ja liiga vähe puhkust

Ma ei mäleta aastat, mil oleks juba esimestel kuudel tunne, et nüüd on töölimiit täis. Me oleme Villega mõlemad liiga palju tööd teinud. Kui me seda reisi planeerima hakkasime, siis ei plaaninud me otseselt, et teeks puhkuse, et aeg maha võtta, aga täpselt nii see nüüd kujunenud on, sest pärast sellist kevadet on puhkus tõesti midagi, mida mõlemad vajame.

Meie seekordne minipuhkus leiab aset Provences, Prantsusmaa lõunaosas. Ka asukoht polnud meil teab mis ammu paika pandud. Teadsime lihtsalt, et tahame reisile ja kuigi mina pakkusin Oslot, siis Ville soovis midagi soojemat ja siin Nices me nüüd olemegi.

Provence on olnud tähtis piirkond juba ajast, mil roomlased selle vallutasid. Prantsusmaa osaks on see olnud aga viimased 500 aastat ja kuigi aeg on pikk, siis on siin ikkagi täiesti oma keeleline ja kultuuriline erinevus võrreldes muu Prantsusmaaga (vähemalt nii ütleb vikipeedia). Meie jaoks oli Provence hea soe koht kaardil, kus käinud polnud ja kuhu lennupiletite hinnad jäid mõistlikuse piiridesse. Nii see valitud saigi.

Seekordne reisiettevalmistus on pea nullilähedane. Eks kui oleks vähem tööd teinud, siis oleks ilmselt rohkem lugenud ja plaaninud ja organiseerinud, aga no mis sa hulludega teed. Naudime siis oma ekspromptreisi. :) Alustasime taaskord veinibaarist Rosin, kus Ville oma sõpradega juttu puhus, mina sushit sõin ja me mõlemad suuremast tööpingest lahti saime. Kui hea tunne! Ville lõbustas meid imiteerides hipsterit, kes mu prille kannab:

Lend Frankfurti läks kui linnutiivul. 1h50min ja kohal me olimegi. Pilt Mainest:

Pilt Villest, võõrastest ja Lufthansast:

Nii, kui lennujaama uksest sisse saime, ütles Ville, et kohe tunda, et Saksamaa - vorstilõhna kõik kohad täis. Nii oligi :D

Frankfurtis oli rohkem aega kui meie lend Tallinnast sinna kestis. Ma jalutasin oma 10 tuhat sammu täis, et kannaplaastreid otsida, mille Eestist juba kaasa tahtsin võtta, kuid unustasin. No ega ma sealt ka õigeid ei leidnud, aga vähemalt sain veidi ringi kõndida. Ja muidugi tegin vetsus selfit nagu õige daam kunagi :D

Üritasin ajaviiteks meid koos ka jäädvustada. No ei tulnud välja. Tobedate nägudega pilte on mul vist küll mingi sada.

Kui Tallinn-Frankfurt läks kiiresti, siis Frankfurt-Nice oli peaaegu juba nagu Tallinn-Helsingi. Kiiresti tuli pildile Prantsusmaa lõunarannik:

Nicesse jõudes võtsime Uberi ja tulime oma AirBnB korterisse. See on meie esimene kogemus AirBnB-ga, mida ma juba ammu proovida olen tahtnud. Siiani on kõik väga okeilt läinud, kui välja arvata, et nad küsisid meilt hilise saabumise tõttu 40 eurot lisaks. Slovakitarist Livia, kes meid sisse lasi, oli samas väga nunnu. Ütles, et elas 15 aastat Londonis, aga nüüd kolis siia plaaniga paikseks jääda - parem kliima ja odavamad hinnad.

Meid ootas aga tervituseks veinipudel:

Jõimegi Villega klaasikese, vaatasime prantsusekeelseid pealeloetud ameerika filme ja läksime magama. Ville pani veel enne magamaminekut Champs-Élysées mängima. No milline idüll...