Friday, January 20, 2017

Nagu Lõvikuningas!

Kasvasime õega üles Disney multikaid vaadates. Saskia lemmik oli Väike Merineitsi, aga mul Lõvikuningas. Täna nägin Lõvikuningat päriselus.

Meie hommik algas taaskord liiga vara. Unetunde on puudu ma ei teagi, kui palju. Üks asi on Keenia juures siiski hea - kuna lendasime seekord Maa vertikaaltelgepidi, siis ajavahe on ainult 1 tund. On alles õnnistus! Küll need magamata öötunnid ka tasa jõuab teha.

Taksojuht tuli hotelli kella seitsmeks. Meie plaan oli siis järgmine: kõigepealt Nairobi Rahvuspark, siis Loomade Lastekodu ja siis Rothschildi kaelkirjakute keskus. Nii vara pidime alustama kahel põhjusel. Esiteks, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Nairobis päris jubedad ummikud. Sõitsime parki, mis asus linna teisel küljel, ligi tund aega. See teeb vähem, kui 20 km/h. Teiseks oli Loomade Lastekodu külastamisaeg kell 11-12 ja see oli ka ainus aeg, kus neid näha sai. Kolmandaks on hommikuti jahedam :) Igastahes sõitsime sinna päris pikalt ja jõudsime Villega kogu ajalehe läbi vaadata. Päris põnev on lugeda Keenia ajalehte, räägitakse nii teiste Aafrika riikide sündmustest kui Trumpist kui ka näiteks kohalikust arstide streigist.

Auto oli meil selline. Ideaalne safariauto! Mulle väga meeldis sellisega sõita. Tuul ja lõhnad ja püstiseismine ja vaated ja hea pildistamine, no super. On ikka häid asju leiutatud. Ja tee oli imeline:

Taksojuht ütles, et meil vedas väga, sest nägime palju loomi. Ta arvas, et see vedamine tuli meie esimesest vaatamisväärsusest, mis põõsast välja hüppas. Tegemist oli tüügasseaga:

Näete, kuidas ta esijalgadel põlvitab? See on sellest, et ta pea on nii raske, et toidu söömine osutub täisjalgadel maru keeruliseks. Vaatamata suurele peale on seal ajuraasukest umbes õunasuurusel alal, seega kahjuks need nunnukad päriselus nii targad ei ole kui Pumba. Tüügassigade mälu kestab umbes 30 sekundit. Võivad nt keset jooksu täiesti ära unustada, miks jooksid ja siis äkitselt taas söömist jätkata.

Antiloope oli seal õige mitu, erinevaid liike, suurusi ja värve. Antiloobid olid päris julged nagu ka teised Rahvuspargi elanikud. Ei teinud teist nägugi, kui auto mööda veeres.

Kogu rahvuspargi asukoht oli päris kummaline, siin kaelkirjak pilvelõhkujate taustal:

Praegu on Keenias suvi ja vett on vähe. Turistidele on see tegeleikult eeliseks, sest näeme hõlpsalt joogipaikadesse kogunenud loomi ja linde (ja krokodille!). Siin üks kummalise nokaga tegelane, tundub veidi eelajalooline:

Taamal aga hoopis teistsugused linnud. Maailma totakamad lausa, kui minu arvamust küsida:

Siin Uganda rahvuslinnud, mille nimi inglise keeles on grey crowned crane. Eesti keeles oleks vist hallkroonkurg, aga ega ma kindel ei ole. Need kured moodustavad paarid eluajaks. Siin naabrid omavahel:

Meie juht ütles meile, et me olime eriti-eriti õnnega koos, sest nägime lausa nelja (!) lõvi. See kord, kui esimest korda lõvi näed, on alati eriline. Parandus: iga kord, kui looduses lõvi näed, on väga eriline. Joogikoha juures kõndisid kaks isendit lihtsalt autole vastu ja sellest mööda. Milline vaatepilt!

Emane Nala:

Isane Simba:

Kogu pargis oli autost välja tulemine keelatud. See on ka põhjusega - lõvid autosid ei jahi, aga väljatulevad inimesed on surmalapsed kindlasti. Auto katuselt välja vaadata on samas jälle turvaline.

Sebrad ja antiloobid ennast väga turvaliselt ei tunne:

Teine koht, kus lõvisid nägime, oli siis, kui sebrakarjast mööda sõitsime ja sebrad järsku väga närviliseks muutusid. Mis neil viga oli, ei tea. Hehe, väike nali, eks nad neid kahte puu all magavat lõvi passisid.

Sebrad on ühed mu lemmikutest. Pargis olid alamliigilt tavalised sebrad, neid, kellel kõhu all triipe pole, neid võib leida Keenia põhjaosast. Triibud on nii lahedad! No vaadake neid tagumikke:

Sebrasid ja antiloope oli pargis palju, aga mitte nii palju, kui pühvleid. Pühvleid oli ikka sadu, kõndisid suurte karjadena aeglaselt mööda savanni. Park on ise väga suur, lausa 117 ruutkilomeetrit. Lõunast on see avatud ja loomad saavad minna ja tulla nagu soovivad.

Näete neid suuri sarvi? Kui me autost välja oleks tulnud, siis need sarved oleks meile saatuslikuks saanud. Pühvlid on oma süütust lehmasarnasest välimusest hoolimata päris ohtlikud loomad. Linnud näevad neid ainult serveerimislauda küll:

Me tegime niiii palju pilte. No oli ka, mida pildistada. Tõeline hobifotograafi paradiis.

Riietusime taaskord sobivalt. Hakkame vist midagi nendelt reisidelt õppima ka :D Vaatasime seekord hoolega ilmateadet ja nägime, et kuigi päeval on Nairobis ligi 27 kraadi sooja, siis öösel laskub temperatuur umbes 13 kraadi peale. Soe pusa ja pikemad püksid olid nii mõnusad. Kaitsesid tuule eest ka, sest auto sõitis ikkagi u 30 km/h, mis tekitab mõnusa vastutuule. Nii okei ilm oli, täiesti üle ootuste.

Peatusime ka elevandiluu põletuspaiga juures. Ilmselt teate, et salakütid jahivad neid imelisi loomi, et elevandi kihvadest väärisesemeid teha. Olge sõbrad palun nii head ja ärge ostke elevandiluust asju. Elevante on niigi vähe ja uskuge mind, nad on elusana palju armsamad kui need nipsasjakesed, millele raha kulutaksite. Keenia valitsus põletab regulaarselt elevandiluud, et see kraam turult ära saada ja inimestele näidata, et elevandiluu ei ole kellelegi teisele isiklikuks kasutamiseks kui elevantidele endile.

Enne pargist väljumist nägime veel kaelkirjakuid. Tavaliselt liiguvad nad mitmekesi, aga nad ei ole päris kõrvuti, seega meile tundus, et nad einestavad täitsa üksi. Binokkelsilmad oleks ägedad!

Meie järgmine sihtkoht oli Loomade Orbudekodu, mida kutsutakse ka Elevantide Varjupaigaks. Täielikult annetustel tegutsev organisatsioon toob loodusest ära elevandipoegi (ja ka mõne teise liigi poegi), kes oma emad on kaotanud kas siis salaküttimise või looduslike põhjuste tõttu. Elevandid vajavad piima kuni kolmeaastaseks saamiseni, seega hooldajad toidavad neid iga päev lutipudelist. Piim on tehtud kusjuures piimapulbrist, sest miski muu neile ei sobi.

Turistid said vantsukesi näha iga päev kella 11 ja 12 vahel, kui neil söögiaeg oli. Turistide seas oli palju lapsi, mitu gruppi Keenia Rahvusvahelisest Koolist. Muide, megalt nunnud lapsed, igasugu värvi ja rääkisid kõik puhast inglise keelt.

Vantsud olid muidugi ägedamad. Nad sõid ja püherasid mudas ja tulid inimesi vaatama. 1-2-aastaste grupis oli elevante 11, 2-3-aastaste grupis 14. Kui nad kunagi loodusesse tagasi saadetakse, siis tehakse seda samuti gruppide kaupa, tavaliselt 3-4 elevanti koos, et nad üksi ei peaks olema.

Igal elevandil on oma iseloom ja talitajad teavad kõiki nimepidi. Seinal olid igaühe kohta tema andmed, kust ta leitud oli, milline iseloom tal on ja millise teise elevandipojaga ta kõige suurem sõber on. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Päeva viimane vaatamisväärsus oli Rothschildi keskus, kus peeti kaelkirjakuid. Kuna pikakaelalisi on kolme eri liiki ja üks neist - Rothschildi kaelkirjak - on väljasuremisohus, siis need viimased 100 isendit püüdis härra Roth loodusest kinni ja tõi parki. Nüüdseks on nende arvukus suurenenud 400 peale. Kaelkirjakukeskuses said külastajaid neid sööta, neile pai teha ja musi ka, kui loomake juhtus sõbralik olema.

Kaelkirjakud on tegelikult päris osavad elukad. Nad jooksevad uskumatult kiiresti - 56 km/h, mis on kiiremini kui lõvid, näiteks. Lõvid jooksevad tühised 52 km/h. Oma tagajalaga lüües võivad nad täiskasvanud lõvi ära tappa. Lisaks suudavad nad ühe korraga juua 20 liitrit vett. Mälu on neil lühem kui elevantidel - kui elevandid mäletavad iga viimast kui seika kogu oma pika elu jooksul (70 aastat lapsepõlvetraumaga, kui jube), siis kaelkirjakuid saab loodusesse niimoodi tagasi viia, et nad ei mäleta midagi, mis vahepeal juhtus. Oli vast pidu :D

Kui me pärast nii toredat ja seiklusterikast hommikut hotelli tagasi jõudsime, siis olime suht laibad. Lõunaks tuli comfort food (khm burgerid khm). Ma olen ikka nii rõõmus selle hotelli üle. Mis sest, et asub kaugel, sellisel terrassil lõunat süüa on seda väärt:

Magasime just 2 tundi. Ja nüüd me kavatseme teha mittemidagi. Nagu ütles Osho: "Don't just do something, sit there."

Homseni!

Thursday, January 19, 2017

Roheline on mu uus lemmikvärv

Kuidas see ei saakski olla, kui ärkad üles sellise vaatega?

Meie hotellis on väga vähe rahvast. Sõime kahekesi hommikusööki. Söök ei olnud just väljapaistev, aga hotelli miljöö on lihtsalt sõnatuksvõttev. West Wood hotell asub otse metsa ääres, kesklinnast läänes ning väga vaikses piirkonnas.

Võtsime hommikul rahulikult. Me tegelikult ei olnudki päevi ära planeerinud. Imestan, et ma kõige selle planeerituse sees ise nii rahulik olen. Mul on kuidagi tunne, et läheb hästi, ükskõik, kuidas. Sellisele vanale neurootikule nagu mina on see väga mõnus vaheldus :)

Siin on pilt gollumist ja ta tüdruksõbrast. Mõtlesime, et ei tea, kas kohalikud nii valgeid üldse kunagi näinudki on? Noh kindlasti on, aga olgem ausad, tänaval ei oleks ka porikamoflaažist abi. Üks selle reisi väiksemaid eesmärke on veidi päikest oma nahale saada.

Jalutasime pärast hommikusööki tunnikese Nairobi tänavatel. Ville ütles juba eile, et talle siin meeldib. Ville oli nimelt paar päeva tagasi just Mumbaist tulnud ja ütleme nii, et sinna ei taha ta mitte kunagi tagasi minna - auto autos kinni, must ja porine ja väga palju rahvast. Nairobi paistab esimese päeva järel päris puhas linn, teeb Aasiale kindlasti silmad ette (va Singapur siis, eksole). Tänavatel on ruumi ja vaatamata vasakpoolsest liiklusest, on sealt võimalik eluga üle saada ja mitte liiga palju selle juures paanitseda (meenutame siinkohal kohutavat Saigoni).

Muide, ma ei olegi veel Keenia kaarti üles pannud. Väike meeldetuletus geograafiast:

Et jah, sellise koha peal me siis praegu oleme. Et iseennastki veidi targemaks teha, siis esimeseks vaatamisväärsuseks valisime Nairobi Rahvusmuuseumi.

Muusem oli veidi vanaaegne, pigem inglise koloniaalstiili meenutav ehitis. Keenia oli Inglismaa koloniaalriik ja sai iseseisvuse alles 1963. aastal. Mõjutused on hästi tunda, kasvõi meie oma hotellis (mis on tegelikult supertore ja annab sellist mõnusat vanaaegset tunnet nagu filmidest oleme näinud).

Lisaks kogu Keenia looma- ja linnutopistele olid seal esimeste inimeste kondid ning tööriistad. See oli selle muuseumi parim osa. Keeniat loetakse ka inimkonna hälliks, sest just sealt on leitud meie esivanemate kõige vanemad jäänused. Nägin täna meie eellase koljut, mis oli 3.5 miljonit aastat vana. Miljonit! Me oleme ikka nii väikesed ja meie elu on lihtsalt üks etapp kogu selles hoomamatult pikas ajas. Minu jaoks pigem kergendav, kui hirmutav.

Kõndisime muuseumis mitu tundi. Seal oli näitus Keenia ajaloost, uuemast kunstist, siis Keenia panga 50. juubeliks tehtud rahanäitus ja eriti kaunis näitus akvarellmaalingutest. Tegime muidugi palju pilte. Üks säravamaid on siin, nimeks panin Ville Unenäoline Kimäärolend:

Muusemi kõrval oli madudemaja. Kui Kaidi pelgab rotte ja Miina ämblikke, siis minu jaoks on maod need, mille varjugi ma näha ei tahaks. Hoidsin Villel käest kinni nagu see 16-aastane, kelleks mind peeti. Enamik madusid olid oma akvaariumis ja läbipaistev, aga siiski usaldatav klaas hoidis vajalikku distantsi. Kandilise maja sisehoovis oli aga õu, kus maod vabalt ringi roomasid. Õnneks-õnneks-õnneks oli kogu jubedus piiratud suure aiaga.

Nägime akvaariumites igasuguseid madusid alates väikestest ja ohututest kuni kobrade ja mambadeni välja. Kõigil olid juures märkmed mürgisusest ja sellest, et milline vedelik nendest hammastest välja voolab - kas tegu on tsütotoksilise või neurotoksilise või hemorraagilise mürgiga. Päris rets. Keskplatsi oli ka raske vaadata, sest need puud ja kivialused olid kõik usse täis. Üks hakkas isegi seinast üles ronima, Ville oli juge ja tegi pilti samal ajal, kui ma kusagil teise seina ääres kössitasin.

Hirmust hoolimata jõudsin järeldusele, et tegelikult on maod ainult jalgadeta sisalikud ja pärast seda taipamist suutsin asju veidi rahulikumalt võtta. Nägima seal ka kilpkonne ja paari krokodilli. Puhkasime jalgu botaanikaaias, mis oli nii väike, et isegi mu vanaema kartulipõld teeb sellele platsile silmad ette. Roheluse taustal pilti teha oli samas päris tore.

Üritasin end ilusaks sättida: :D

Ville ei pidanud sättima, tema on niisama ilus:

Plaanitud nagu me olime, otsustasime järgmisena selle linnaga paremini tuttavaks saada ja läksime Nairobi Rahvusvahelise Konverentsikeskuse katusele vaadet nautima. See oli üks hea mõte.

Katusel oli neil seal 360-kraadine vaade kogu linnale. Lisaks askeldas meiega kaasa ka tore onu giid, kes veidi tutvust tegi. Õigemini rääkis ta nii kiiresti, et ma ei jõudnud kõike fikseeridagi. Ta oli päris nunnu.

Nairobi linnana just mingi eriline vaatamisväärsus ei ole. Puid on, aga slumme ka. Lõunas asub nende Nairobi National Park, kus elavad oma rahulikku elu pilvelõhkujate taustal sebrad ja kaelkirjakud, seega linn ise kasvab pigem itta, kus ruumi on küllaga. Praegu elab Nairobis 5 miljonit elanikku.

Slumme vaadata mulle meeldis. Veitsa aasia tunne tuli peale. Inimesi on palju, kõik on vaesed, aga siiski õnnelikud. Vähemalt ma arvan, et nad on õnnelikud. Ma loodan, et on.

Nairobi on tegelikult palju moodsam, kui ma arvasin. See ei ole mingi mahajäänud kõrbe- või džunglilinn. Inimesed käivad väga korralikult riides, kõik ülikondades ja ilusate kleitidega. Jumalasta läänelik kultuur ka. Esimese päeva järel ei ole tunnetki, et see kuidagipidi ohtlikum oleks kui Phnom Penhi või Saigoni tänavad.

Inimestest rääkides - nad on nii ilusad! Kui ma Aasias asiaate imetlesin, siis siin on aafriklased need imetlusobjektid. Kõik on nii stiilsed ja räägivad nii hästi inglise keelt ja on nii sõbralikud ja üldse... Vau.

Vaated olid tõesti uhked. Tegelikult oli seal torni otsas helikopteri maandumisplats. Ma ei saanudki täpselt aru, et kas enam siis ei olegi või mis. Istusime seal noorte keenialastega nagu miškad ja nautisime päikest. Ma ei tea, mis saanud oleks, kui see suur kopter sinna prantsatanud oleks.

Pärast tornielu läksime sööma. Ja nüüd võin end kiita - sõime kohalikus restoranis, kus ei olnud burgereid. Friikad siiski olid küll. Võtsime lihafileed. Meiega sõid koos tavalised inimesed tänavalt, ühtegi valget ei olnud, seega ilmselt oli tõesti nende tavatoit. Ja toit oli hea.

Pärast seda, kui toit lauale toodi, aga enne sööma hakkamist, tõi teenindaja suure metallkannuga vett ja veel ühe kausikese kaasa. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis siin toimub. Vesi oli käte pesemiseks! Uskumatonta. Pesime sooja veega käsi otse laua taga oma toolidel istudes. On alles maailm.

Enne hotelli tagasi minemist käisime poes. Võtsime väikeseid kollaseid banaane, probiootikumidega jogurtit (kõht on korras, aga igaks juhuks ikka) ja veitsa märjukest. Vaatasin, et müüvad ka hapukoort, aga oli hoopis:

Meie õhtu hotellis on olnud nagu vanas inglise filmis. Istusime ilusate riietega välisterrassil, jõime veini. Tangomuusika mängis ja üks segavärviline seltskond harjutas tantsimist. Mõnus suveõhtu. Taevas oli näha veidi tähti. Lagi tõuseb ja tõuseb.