Friday, August 31, 2012

Olen tänulik

Täna juhtus nii palju ilusaid asju, et ma ei teagi, millest alustada.

Scarlett Johansson
Hommikul sain Matteusega kokku. Matteus on noor eesti poiss, kes on juba maist alates siin Ühendriikides aega veetnud: töötanud, puhanud, kõike. Jalutasime linna, walk of fame sai nii ühte- kui teistpidi läbi tuuseldatud. Jõime mitu liitrit jääteed ja rääkisime oma naljakamaid lugusid couchsurfinguga seoses. Kõige ilusam oli aga Griffithi Observatoorium, mida vaatamas käisime. See oli väga huvitav, superilus ning absoluutselt ulmeline - parim ühesõnaga. OLEN TÄNULIK

Matteus, to the telescope!

Koju jõudsin paljude inimeste abiga. Küsisin teed vist umbes 10 korda, jälle oli pime ja jälle oli geto. Tänu headele inimestele jõudsin õige rongini, õige teise rongini, õige peatuseni, õigele tänavanurgale (kamp toredaid inimesi viskasid mind autoga ära), õigele tänavale, õigele poole teed ja lõpuks ronisin lihtsalt üle aia, sest ma ei osanud seda aeda lahti teha. Koerad tundsid mu ära ja üldse ei haukunud. OLEN TÄNULIK

Nii on, nagu elu käib
Kui "koju" jõudsin, olid Sonia ja sakslased juba välja läinud, aga Patricia oli veel üleval. Patricia on Sonia 12-aastane tütar, üks lemmikumaid inimesi, keda ma üldse siin reisil kohanud olen. Tal on diagnoositud ADHD. Ja ta võtab muidugi ravimeid (amfetamiini, kusjuures). Ja ta on ikkagi lemmik.

Patricia
Ta rääkis mulle, kuidas ta kavatseb koolitunniks uurimustöö Marie Antoinettest kirjutada (mitte Katy Perryst nagu ülejäänud klass), kuidas tema ja ta sõbranna kogu aeg midagi hullu välja mõtlevad (ma naersin konkreetselt ennast laua alla seda kuuldes) ja kuidas ta valmistub maratoni jooksma. Ta teeb seda, ilma naljata. Parim vestluskaaslane üldse. OLEN TÄNULIK

Ja nüüd sain kirja oma õelt Saskialt. Kui maailmas on veel üks inimene, kes on sama tugev ja sama paindlik kui mina, siis on see Saskia. Saskia on kingitus taevalt, muud mul öelda ei ole. Taaskord - OLEN TÄNULIK

Ja olen tänulik sulle, kes sa seda loed. Isegi kui sa oled Saara kümne aasta pärast.

Griffithi Observatoorium ja Los Angeles
Ja nüüd, kallis lugeja, tuleb arvatavasti väike paus, sest ma lähen Sekvoiade Rahvusparki matkama ja jään sinna esmaspäevani. Varsti näeme!

Thursday, August 30, 2012

Igapäevane

Nende tagaaias elavad
koolibrid, vaid 5 cm pikad
Vahetasin täna oma asukohta siin Los Angeleses. Susan ja Bruce läksid väiksele reisile ning mina uurin nüüd esmaspäevani ümbruskonda. Hommikul sõime ja rääkisime nendega veel juttu, näitasin neile maailmakaardilt, kus Eesti asub ja kus ma reisinud olen. "Sa oled nii julge," on lause, mida ma kuulen väga tihti. Nojah, eks need ameeriklased ole ikka parajad argpüksid muidugi. Okei, mitte argpüksid, aga nad on lihtsalt eriti ettevaatlikud. Kardavad isegi omaenda naabreid, hahaha... Ja kindlasti pole asi ka ainult ameeriklastes - ma arvan, et päris suur hulk eestlasi oleksid sama meelt. Ja noh, face it, ma ise arvan ka, et olen segane. Täna õhtul veetsin tunni otsides aadressi, kuhu ma tulema pidin, oli juba pime ja Glendale on umbes nagu New Yorki Brooklyn - suht getokas ikka. Aga noh, siin ma olen, kõik on korras nagu alati. Pole põhjust paanitseda.

Üdini ameerikalik - Starbucks
Kuna mul oli päeval 3 tundi vaba aega, siis veetsin selle taaskord Starbucksis. Oleksin hea meelega jalutanud, aga mul oli mu suur seljakott ja nii on natuke ebamugav. Proovisin seekord chaid: väga hea, üks parimaid, mida joonud olen. Surfasin internetis ja mõtlesin rahulikult elu üle järele. Tänu feissbukile avastasin ka ühe eriti ägeda blogi, Tarvo oma nimelt. Soovitan soojalt! Taustaks oli taaskord Bob Marley ja mina tänasin taevast kogu õnne eest, mis mulle osaks on langenud.

Jaa, mul on hea meel, et ma kogu aeg Susani ja Bruce juures ei ole. Nad on väga toredad iseenesest, aga kuna minu jaoks on kõige põnevam näha, kuidas erinevad inimesed elavad, siis oleks sellest kogemusest kindlasti natuke väheks jäänud. Sonia juures, siin kus ma praegu olen, on hoopis teistmoodi. Maja on suur ja räämas, see ei ole piinlikult puhas nagu Susani oma. Ülemine korrus on puha couchsurferite päralt. Oleme siin kolmekesi: mina ja 2 tüdrukut saksamaalt. Kohe mõnus kommuunitunne tuli peale, peaaegu nagu Tuurus. Muidugi Tuurut ei ületa vist küll midagi maailmas, see on väljaspool kõikidest liigitustest, aga siiski, midagi sarnast siin on.
Rahu ja armastus: Julia ja Viviane Saksamaalt
Susani ja Bruce maja ees
Ja teate, kuna ma olen nüüd kolm nädalat siin kohapeal paigas, siis võib juhtuda, et teil hakkab igav kui te seda loete, sest mu reis ei ole nii intensiivne hetkel... Keskendun puhkamisele : ) Samas, kui ei huvita, siis ei huvita. Minul on seda 20 aasta pärast ikka põnev lugeda. Ja vanaemal on ka süda rahul, kui ma endast ikka teada annan, kus olen ja mida teen. Seega - kes teab, see teab. Reisile minuga.

Wednesday, August 29, 2012

Ameerikalik

Tahad ostame selle maja, kallis?
Nii, nüüd olen ma siin, selle kõige tavalisema elu sees, mida ma nii väga armastan. Ma õpin inimestelt endilt, nende kommetest, rääkimismaneerist, nende unistustest. Ja praegu ma elan seda ameerika unistust, millest nii palju kirjutatud on.


Susan ja Bruce elavad väga kenas piirkonnas, lapsed käivad küll riigikoolis, aga see on ka parim riigikool Los Angeleses. Maja on suur, siin on 4 magamistuba ja 3 vannituba, isegi 2 elutuba. Neil on koer, väike kolmekuune mops. Susan töötab osalise tööajaga haiglas õena ja Bruce teeb midagi tehnilist firmas, mis varustab elektriga kogu LA linna. Nende sissetulek on üle keskmise, aga nad ei pea ennast väga rikkaks. Lapsed on targad, neil läheb koolis hästi ja vanemad töötavad selle nimel, et nad igati korraliku hariduse saaksid. Neil on 2 ilusat autot ning sel suvel käisid nad Floridas puhkamas. Väga mugav, väga ilus ja väga lihtne. Nende elu on väga lihtne.

Bruce maopeletustokiga
Täna on õhtusöögiks mehhiko toit
Täna käisime Brucega paar tundi matkamas, ronisime mäe otsa ja tagasi. Olin nagu ehtne ameeriklane kunagi: must nokats, päikeseprillid, lühikesed püksid ja tennised. Kuigi väljas oli üsna palav - 33 umbes, see tegelikult väga ei häirinudki, sest siin ei ole nii niiske kui New Yorkis. Ausalt öeldes on siin isegi minu meelest väga mõnus kliima, kuigi ma tavaliselt armastan kõige rohkem sügist, mil on vaid 15 kraadi ja päikese kaldenurk on veidike külm.

Võrkpallivõistlused
Ma pean tunnistama, et kõik oleks teisiti, kui mul ei oleks Eestis tööd ja ma ei oleks juba väga palju vaeva näinud oma õpingutega. Kui ma oleks siia tulnud 4 aastat tagasi, kohe pärast keskkooli, siis ma oleks arvatavasti siia jäänudki. Miks? Sest siin on nii lihtne. Eestis on meil pidevalt see must lagi pea kohal, miski justkui rõhub ja paneb muretsema ja tundma, et maailm on nii raske, nii raske. Siin seda tunnet ei ole, kujutate ette? Ma arvan, et te ei kujuta. Ehk vaid need, kes siin olnud on. Elu on lihtne, palk on hea, keskkond rõõmus ja ainsaks küsimuseks jääb, et kas osta punane või must kleit. Parem juba mõlemad.

Tuesday, August 28, 2012

NY -> LA

Tunnete ära?
Tahtsin eile huvi pärast Eesti Konsulaati vaatama minna. Kuigi otsisin enne googlemaps-i abil täpse koha valmis ja puha, siis ma seda sealt ikkagi ei leidnud. Ilmselt on see lihtsalt üks tuba mõnes pilvelõhkujas... Küll aga leidsin United Nationsi peakorteri! Minu kui wannabe maailmapäästja jaoks oli see muidugi imeline leid. Jah, ma tõesti usun, et ükskord tuleb maailmarahu ja et ükskord elavad inimesed õnnelikult heades tingimustes üle kogu meie kauni planeedi. Ja et igaühes põleb sisemine tuli.

Hipid: Marcela ja mina
Aga täna - hüvasti, Brooklyn! Loodan, et ma näen Marcelat veel. Marcela on mu jaoks tõeline inspiratsiooniallikas: tugev, tark, kogenud. Eile õhtul rääkis ta mulle uskumatuid lugusid ajast, mil ta San Diego kolledžis kunsti õpetas. "Te ei saa mulle B-d panna, ma olen A-inimene," pidi olema väga tavaline lause kõikide frustreeritud teismeliste suust. Jaa, koolisüsteem on siin igati imelik. Tundub, et isegi imelikum kui Eestis.

Kohtumiseni, New York!
JFK lennujaam meenutab natuke Lennart Meri oma: rahulik, vaikne, ilus. Muidugi on see kordades suurem ja võib olla ka, et ma sattusin väga vaikse värava otsa. Lend ise oli tavaline - hea. Mulle lihtsalt väga meeldib lennukiga lennata, no ikka väga.



Ja nüüd parim osa - Los Angeles. Mul ei ole halli aimugi, mida ma õigesti teinud olen, et sellise õnne otsa sattusin. Jõudsin siia, Susan ja Bruce tulid mulle lennujaama vastu, sõidutasid mind ringi Malibu rannas ja linna peal... Mul on nende majas oma tuba, oma vannituba (!), õhtul sõime grillitud ribisid ja mängisime lastega muusikat, homme läheme ehk matkama. Mis toimub?! Rääkisime nendega pikalt kõigest, kaasa arvatud meid ühendavast lülist - Timist. Oleme mõlemad Susaniga Timi tädid.
Minu uus naabruskond

MU ELU ON TÄIUSLIK

Sunday, August 26, 2012

Nagu põline linnaelanik 2

Mu lemmikpilt metrooõhkkonnast
6 päeva võttis mul aega, et ennast kodusemalt tundma hakata. 6 päeva, aga lõpuks ikkagi õnnestus. Sõidan metrooga nagu vana kala, oskan täpselt välja uurida, kuhu ja kuidas minema peab. Aadressid ei ole enam müstika, kõik tänavad, kõik puiesteed kõlavad juba väga loogiliselt (muide, nii metroo kui tänavavõrgustik on üsna hästi üles ehitatud, kõik töötab kui kellavärk). Olen juba palju viisakam, lisaks "Aitäh!" ütlemisele suudan välja meelitada ka "Ilusat päeva!" ning "Tänan, ma hindan seda väga." Igasugustest abielu- ja muudest pakkumistest oskan kaunilt ja korrektselt keelduda ja mul on isegi oma lemmiktoidupood tekkinud: Trader Joe's.

Meil on kõike!
Käisin vaatasin eile selle Juilliardi ka siis üle. Kujutasin kohe ette, kuidas ma ise seal õpiksin ja mis tunne siis oleks. Jalutasin ringi nende raamatukogus, vaatasin ooperimaja ja balletiteatrit. Õhtuti näidatakse seal sel nädalal vabaõhulaval suurelt ekraanilt mõnda ooperit. Kohad on muidugi võetud juba mitu tundi enne algust. Samamoodi nagu Central Parki filmidega, ka seal peab 4 tundi enne algust kohal olema.


Aga jalutasin siis mööda tänavat ja tuli mu juurde kaunis naine, kes kandis sari. Kell oli umbes viie paiku ja tema kutsus mind kell seitse algavale tasuta kontserdile. Läksin! Ukse taga hakkasin rääkima Viktoriga ning see on olnud üks huvitavamaid vestluseid siiamaani. Ta rääkis mulle oma teekonnast vaimses maailmas, kuulasime koos kontserdi ja pärast saatis mu metrooni. Palju häid asju sulle, Viktor! Tegelikult ma räägin päevas umbes kümne võõra inimesega, taaskord - New York.

Veits guru-hunting, aga elasin üle
Metropolitan Opera
Kontsert oli kõik india stiilis, palju idamaiseid instrumente, nt sitar (teiste nimesid ma ei teagi), aga ka tšellod, viiulid, flöödid, oboed ja nii mõnedki teised klassikalised instrumendid olid laval. Meditatsioonimuusika...

Täna on mu viimane päev New Yorkis ja Marcela juures ka. Mõneti mul on hea meel jälle edasi liikuda, aga mõneti ei ole ka. New York on lõppematu võimaluste allikas igatpidi. Ja kuigi siin on praegu ebameeldivalt palav, siis sügisel oleks kindlasti palju toredam. Novembris - jaa! Järgmine kord, kui ma siia tulen, olgu sügis. Või talv.


Näeme Los Angeleses palmide all!

Saturday, August 25, 2012

Brooklyn


Tere tulemast getosse, Saara. Kas sa ei karda üksinda tänavatel käia? Loomulikult kardan. Aga minuga juhtuvad ainult head asjad, seda teate ikka, eks? 

Alustasin päeva Prospect Parkiga. Istusin seal, jõin kohvi ja sõin sõõrikut ning jälgisin kohalikke lapsi. Uskumatu, kui julged tantsijad nad on. Tüdrukud hõõritavad puusi ja poisid keerutavad end käte peal asfaldil. Makk muudkui mängis ja nemad olid justkui Beyonce muusikavideost välja astunud. Pole siis ime, kui nad ütlevad, et valged tantsida ei oska... Ei oskagi! Aga lapsed on täiesti imearmsad rõõmurullid, vinge värk igastahes. "Party Rock is in da house tonight..."
Hiljem läksin botaanikaaeda. Nagu ma juba varem mainisin, siis taimed mind iseenesest nii väga ei huvita, aga tahtsin lihtsalt näha, mis õhkkond seal on. Õhkkond oli muidugi absoluutselt terviklik, hariv, igal pool olid sildid erinevate taimede kohta, võtsin natuke brošüüre koju kaasa ka, need kuluvad mulle ära. Botaanikaaed teeb väga palju koostööd noortega, õpetavad lapsi linnas looduse eest hoolt kandma. Vanuritele aga on reedeti tasuta sissepääs. Armas (:

Learn more!
Ja muidugi - Brooklyn Bridge. Aga seal oli kohutavalt palju turiste, vaatasin kaugelt vabadussammast ka ja lihtsalt mõtlesin, et ma ei viitsi sinna minna. Mulle tegelikult need turistikad väga pinget ei paku. Hoopis põnevam on rääkida Marcelaga mehhiko haridussüsteemist või lahata mõnda suhteprobleemi... Ta küll ei oska inglise keelt väga hästi, aga me saame hakkama. Taaskord - asi pole mitte keeles, vaid inimestes. Ja Marcela on tõsiselt tark, teab palju kõige kohta. Alustame juttu erinevatest võimalustest, kuidas maisi süüa ning lõpetame näidates teineteisele pilte oma perekonnast. Jee! Minu tüüpi inimene.
Aga muidu, siin on väga kuum. Täna oli eriliselt palav päev, 30 kraadi vähemalt. Jahutust pakuvad vaid rongid (enne seda peab metroos sauna kannatama, sest rongide konditsioneer on õhu veelgi kuumemaks kütnud) ja avalikud asutused. Näiteks Brooklyni raamatukogu, kus ma täna käisin. Lisaks raamatutele ja arvutitele ja suvetuupuritele oli seal ka Sophie Blackalli näitus. Jälle midagi, mida uurida!

Saara, kas sa ei väsi õnnelik olemast? (:
Ei väsi, kallis lugeja, ei väsi.

Friday, August 24, 2012

Tehnoloogia ja CouchSurfing

Ma armastan tehnoloogiat. See on abimees number üks, see on see "know how", inimeste suurepärane vaimusünnitis, mis kätkeb endas nii loomingut kui teadust. Ja kuigi mõned inimesed arvavad, et tehnoloogia on vaid uus iPhone 4 või elektriauto, siis tegelikult see ju nii ei ole. "Tehnoloogia on ka see tool, millel istume," nagu ütles mu hea sõber Martin. See on kõik meie ümber.

Tüüpiline metrooõhkkond
Mida ma küll teeks, kui mul ei oleks mu arvutit kaasas? Ma saan olla võõrastes linnades tudengieelarvega vaid tänu oma arvutile ja tasuta wifile. See on imeline! Ma lähen Starbucksi, ostan kohvi ja istun konditsioneeriga varustatud mõnusas ruumis, võtan oma arvuti välja ja kirjutan kellelegi, et kas ma saaks nende juures ööbida. Nad vastavad ja kui kõik on sujuv, siis sõidan metrooga (samuti imeline leiutis) paika, kus nad elavad ja ööbin seal. 


Täpselt nii täna juhtuski. Tegelikult olin ma küll ööbimise juba eile kokku leppinud, aga juhised sain alles hiljem. Jätsin päeval Joega hüvasti (kusjuures õrnemat härrasmeest annab otsida - ta on väga väga tore) ja võtsin suuna Central Parki peale. Veetsin väheke aega seal, isegi tukastasin korra, mis on New Yorkis täiesti tavaline tegevus ja keegi ei vaata, et oled parm. Ka pintsaklipslased puhkavad Central Parki muru peal. Hiljem läksin Starbucksi ja ootasin, et minu uus host Marcina mulle kirjutaks, millal ta koju jõuab. Nüüd olen siin, Brooklynis, imelises kunstniku korteris ja naudin elu.

Muru, taustaks pilvelõhkujad
Joe, mina ja kotid
Marcina pool
Kui õnnelik ma olen, et CouchSurfing olemas on. Ilma selleta oleksin võõras linnas üksinda, ööbiksin mõttetult ebaisikulises hotellitoas ja päriselu jäeks kõik nägemata. Couchsurfinguga aga näen seda, kuidas inimesed tegelikult elavad, millised on nende korterid, millised kombed, kuidas keegi käitub. Võin ausalt öelda, et olen endale nii mõnegi sõbra juurde saanud, rääkimata imelistest kogemustest ja koos veedetud hetkedest. Elu on täpselt nii tore, kui toredaks me selle ise elame. Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. 

Thursday, August 23, 2012

Moonaliisa

Käisin eile Joega kontserdil, kuulasime Juilliardi kampa, nad mängisid bluusi, jazzi, tegid mõned kaverid... Lihtsalt pidin mainima. See oli nii ilus. Kahju, et ma fotoka maha unustasin, nad nägid nii õnnelikud välja, et oleksin tahtnud pildistada küll.

Sipelgapesa
Täna oli taaskord väga ulmeline päev: istusin Times Square'l. Hullumaja! No see on küll koht, kuhu inimesed ennast ära kaotavad. Konstantne stimulatsioon suurte ekraanide poolt, 1000 reklaami korraga. Inimesed naeratavad ja autod kihutavad ja tuled vilguvad ja... vaikus kaob. Ainult õhusõidukid on puudu, muidu oleks "Blade Runner" valmis ka. Rääkimata muidugi kõikidest Disney-tegelastest tänaval.

Pulitzeri maja

Teise poole päevast veetsin Columbia Ülikooli uurides, käisin raamatukogus, jalutasin ja vaatasin muid hooneid. Hamiltoni park ja kirik...




"You might need that someday"
ütles poemüüja
New York on Läänemaailma keskus. Siit ei ole enam kuhugi minna. Lõputu tahe ühilduda, mida ma Eestis aeg-ajalt tunnen, on otsas, sest see ongi absoluutne ühildumine. See on nii teistmoodi tunne, et raske on kõike sõnadesse panna. Ja tänu inglise keelele tunnen ma ennast veel eriti omana - saan kõigest aru, mida inimesed räägivad ja nemad saavad minust aru. Barjääre ei ole. Ühildumine mitmekesisusse.
Hamilton

Wednesday, August 22, 2012

Teistmoodi

New Yorkis võib kõike näha.
Kõike.
Tartus on 100 000 inimest, New Yorkis elab 8,2 miljonit. Mida mul öelda? Seda kõike on tunda... Ma tunnen end nagu maatüdruk suures linnas, tõesõna. Ostsin täna tänavalt süüa ja küsisin korralikult "Üks kanavõileb, palun." Müüja hakkas seda valmis tegema ja kohe tuli ka teine klient, ilusti riietatud noormees. Ta ütles: "Tere hommikust, kuidas läheb? Tore, mul läheb ka hästi. Kas ma saaksin palun kana ja riisi? Ja kui oleks võimalik, siis vähemagusa kastmega, joogiks palun vett. Suur tänu. Ilusat päeva teile, härra!" Ja müüa andis ka mulle mu võileiva ja ütles: "Palun, siin see on. Loodan, et maitseb. Ilusat päeva, preili!" Mina naeratasin kohmetult, tänasin ja läksin minema. Jah, mul on tunne nagu ma oleks viimane mats. Ja et kõik vaatavad. Tegelikult mitte kedagi ei huvita ja sellest see sõbralikkus tulebki. Inimesed on sõbralikud selle pärast, et neile meeldib teistega hästi läbi saada, mitte selle pärast, et muidu hakatakse pahandama. Iga eestlane peaks korra New Yorkis käima, saaks lahti sellest tundest, et neid pidevalt jälgitakse. Oh, millise vabaduse see kaasa tooks.

Metroo sissekäik
Ainuke asi, miks ma ei ole veel täielikult oma punktist liikunud, on see päevik siin.

Jalutasin täna linnas ja tunnetasin kõike, mis siin on. Kirjutasin ühe luuletuse ka, mis võtab mu tunde hästi kokku:






Broadway



ma olen täiesti
sõnatu
istun pingil
kõhetu
tundun linnas
kus puhvriks
lõputu
ausus, kuumus
ja täiesti
pidetu
kõige keskel
nii palju, nii palju
veel vormitu
uus ja kammitud
New York


 Ööbin Joe juures. Kõik on hästi.

Katusel

Tuesday, August 21, 2012

Oslo -> New York

Degas' tantsijaga
Minu viimane päev Oslos oli imeline. Käisime kõigepealt kunstimuuseumis, nägin nii mõndagi tuttavat kunstiajalooõpikust: Picasso, Krogh, Rubens, Munch ja kõik teised ka. Munchi "Karje" ja "Elutants" olid muidugi aukohale riputatud - minu meelest täiesti ärateenitult, kusjuures.


Pärast läksime randa. Ilmateate sõnul oli eile Oslo kõige ilusam päev (terve nädal oli üliilus tegelikult, mul vedas meeletult). Sõitsime sinna praamiga ja käisime ujumas. Hüppasin päris kõrgelt kailt vette ka - jee! Hiljem läksime sushibaari sööma.

Mina, Sirar, Thomas - lihtne elu
Oslo oli väga tore. Kogesin erinevaid maailmu, erinevaid elustiile ja tutvusin mitme ägeda inimesega. Selle pärast reisimine nii hea ongi, tõstab mu mu enda turvalisustsoonist välja. Muidugi muretsen vahel, aga see kõik on seda väärt. Ja ausalt öeldes ei viitsi ma isegi enam muretseda, mis tegelikult ongi selle reisi üks peamisi eesmärke.

Nägemist, Osloke
Üle ookeani lennata on samuti omaette kogemus. Nägin Gröönimaad, vaatasin eesistmelt "Seksi ja linna", kuulasin klassikalist muusikat, sõin kana, magasin, lahendasin sudokusid. 8 tundi läheb kui lennates, sõna otseses mõttes. :D

Newarki lennujaama passikontroll oli päris naljakas. No mida kõike nad seal ka ei küsi... "Palju te kodus teenite?", "Kust te raha saite, et siia lennata?", "Miks te üksi reisite?" jne. Ja loomulikult kontrollisid nad mu telefoni. Mul tõesõna pole aimugi, mida sealt üldse leida võiks. Haha - turvalisus...

Aga nüüd siis - New York!!!

Sunday, August 19, 2012

UV

Aga mina käisin eile kõige paremas ööklubis, kus ma üldse kunagi käinud olen. Tartus on ikka veits nii, et on kas pubitiirud või klubitiirud. Club Tallinn ja Illusioon ja Atlantis ja... selline eriti fäänsu, autodega mehed ja kõrgete kontsadega naised. Või siis hoopis Nott, Möku, Genialistid - tennised, kirsitubakas, filosoofilised vestlused kõrvaltänavas... UV oli aga selline, mis ühendas mõlemat. Läksime sinna umbes  kell 12, Thomas tegi enne kodus väga ilusaid shotte, olime juba päris rõõmsas meeleolus.

Isegi metroos oli pidu!

Metroopeatuse ühines meiega ka Umamed (tõsiselt, mina ei tea, kuidas seda nime kirjutatakse; ahha, Sirar näitas mulle: Jo Mehmet). Klubisse sisse lasti muidugi alates 26. eluaastast, saime kõik sisse. Ilmselt meeldisime turvameestele (: Sisekujundus oli midagi Club Tallinna ja Noti vahepealset - kujutate seda ette? Veits räämas, aga klubiteema ikkagi - DJ ja baar ja... Ja muidugi parim osa - muusika! Tõsiselt, muusika pärast võiks sinna minna iga päev. Daft Punk, Calvin Harris, Flo Rida, Martin Solveig - kõlasid kõik minu lemmiktrackid. Ja nad lasid kogu loo, mitte ainult mõne tobeda miksi kõige populaarsemast fraasist. Tantsisin ja rõõmustasin ja rõõmustasin ja tantsisin... Oeh (:

Thomas pühendunult jooke tegemas
Tanel ja ta rätsepast
korterikaaslane
Enne seda, päeval, käisin sain Taneliga ka kokku. Jalutasime Vigelandis ja pärast vaatasin ta korteri üle. Tanel on olnud Oslos 4 kuud, töötas siin kokana. Küpsetas saia ka - väga hea oli. Aga üldiselt olen ma alati arvanud, et eesti keeles suhtlemine on palju lihtsam kui võõrkeeles ja inimesed saavad teineteisest hoopis kergemini aru. Minu arusaam hakkab vist muutuma, Thomase ja Sirariga saame me tunduvalt paremini läbi, kuigi me keegi ei räägi omavahel emakeeles. Me naerame ja laulame ja isegi mingit küsimust ei ole, et kas keegi nüüd on välja jäetud või midagi... 

Täna on viimane päev Oslos. Läheme kunstimuuseumisse, randa (väga väga ilus päev on - eriti Oslo kohta) ja hiljem teeme kooki. Jee!

Saturday, August 18, 2012

Nagu põline linnaelanik

Mõtlesin küll, et iga päev kirjutan, aga eile oli reede. Ja mis reede tähendab? Kui sa oled põline oslokas, siis ilmselgelt - pidu. Nii oligi (:

Eile hommikul läksin parki ja tegin energiaharjutusi. Lugesin Castanedat ja vaatasin inimesi. See on see, mis ma teeksin ka siis, kui ma siin elaksin. 

Muru ja taevas - kõik, mida vajan
Päeval viisin Eivindile võtmed ära ja siis hängisin linnas kuni sain Thomasega kokku. Tema ja ta korterikaaslane Sirar on väga naljakad poisid. Nad on mõlemad 25, aga tegelikult üle 22 ei pakuks. Vähemalt eesti 25-aastastega võrreldes on nad küll nooremad. Aga meil oli väga tore, naersime ja rääkisime Battlestar Galacticast - lemmik. Ja kui ma küsisin, et mis keeles nad programmeerivad, siis nad pidid tooli pealt maha kukkuma, et ma üldse teadsin midagi sellest. Haha (:
Eivindiga, ma ei oska veel endast hästi pilte teha
Pärast läksime nende sõbra juurde, samuti sihuke tuupur nagu nad isegi. Ülivinge. Aga ma pean tunnistama, et kuigi me kõik jõime umbes 4 drinki, siis minule ei mõjunud see üldse, aga nemad olid veits švipsis küll. Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb asi.

Sirar tegi mulle hommikusööki!
Noore inimese elu. Nüüd lähen kohtun Taneliga, ühe eestlasega, kes Oslos elab. Kui huvi on...

Thursday, August 16, 2012

Inimesed, integratsioon ja turvalisus

Hommikul magasin kaua. Eivind läks juba üheksast minema, börsihaide värk. Ärkasin hiljem. Kuulasin Frank Sinatrat, tantsisin, laulsin ja tegin süüa.
Hommikusöök rõdul
Mingi hetk tuli aga väsimus peale. Läksin linna, väsimus ära ei läinud. Jalutasin poodides ja sadamas, midagi teha polnud. Hakkasin juba kõiki kalleid inimesi igatsema... Istusin siis raekoja ette maha ja mõtlesin lihtsalt elu üle järele. 

Mina ja Lisbeth Bang,
taustaks 95-aastane
hobinäitleja
Aga siis! Nagu ikka - loodus tühja kohta ei salli. Minu selja taha, raekoja kõrvalhoonesse, jalutas keegi sisse. Läksin talle järgi. Ja seal sees oli fotonäitus. Ma veetsin poolteist tundi seda näitust vaadates. See oli inimestest, kes olid üle 70 aasta vanad ja ikka aktiivsed. Igast ühest oli 3 suurt pilti ning nende enda kirjutatud jutuke kõrval. See liigutas mind pisarateni. Rääkisin hiljem fotograafiga juttu ka, ülitore inimene. Tegelikult on ta arst. Kutsusin teda Eestisse, ehk mõni galerii oleks huvitatud..
Teie vaadake seda - www.lisbethbang.com

Siin heaolu keskel saan mõnest asjast paremini aru. Mida teha siis, kui sul on kõik olemas? Kõik võimalused, ma mõtlen. Saaksid palka ükskõik, mille eest. Mida sa siis teeksid? Mida ma siis teeksin? Alles jäävad kuidagi väga lihtsad asjad - töötaksin arstina, käiksin matkamas, istutaksin lilli. Imelikud asjad kaovad, poodidesse enam sisse ei astu, asjad kui sellised enam ei huvita. Huvitavad vaid tegevused, mis rõõmu toovad. Selle tunde annab turvalisus.

Silm puhkab
Kui galeriist välja astusin, paistis päike. Kõik oli ilus. Sadamas mängis muusika, seal oli noorte integratsioonikeskuse esinemine. KUI ÄGE. Minu alateadlik rassism hakkab lõpuks ometi vaibuma. Eile kurtsin sellele saksa prouale, et näed, jalutasin vaesemast linnaosast läbi ja kartsin, kui ainuke valge tänava peal olin. Tema ütles mulle: "I live there, you know." Mul on ikka palju õppida - meil, eestlastel, on ikka palju õppida. Seda enam oli eriti tore vaadata noori, kes olid sõbrad rassist hoolimata. Emad oma lapsendatud neegribeebidega. Poisid jaapani girlfriendidega. Tüdrukud aafrika boyfriendidega. Kõik rõõmsad ja rahul. Maailm on üks (: 

Kill your TV!