Igapäevane

Vahetasin täna oma asukohta siin Los Angeleses. Susan ja Bruce läksid väiksele reisile ning mina uurin nüüd esmaspäevani ümbruskonda. Hommikul sõime ja rääkisime nendega veel juttu, näitasin neile maailmakaardilt, kus Eesti asub ja kus ma reisinud olen. "Sa oled nii julge," on lause, mida ma kuulen väga tihti. Nojah, eks need ameeriklased ole ikka parajad argpüksid muidugi. Okei, mitte argpüksid, aga nad on lihtsalt eriti ettevaatlikud. Kardavad isegi omaenda naabreid, hahaha... Ja kindlasti pole asi ka ainult ameeriklastes - ma arvan, et päris suur hulk eestlasi oleksid sama meelt. Ja noh, face it, ma ise arvan ka, et olen segane. Täna õhtul veetsin tunni otsides aadressi, kuhu ma tulema pidin, oli juba pime ja Glendale on umbes nagu New Yorki Brooklyn - suht getokas ikka. Aga noh, siin ma olen, kõik on korras nagu alati. Pole põhjust paanitseda.

Nende tagaaias elavad
koolibrid, vaid 5 cm pikad

Kuna mul oli päeval 3 tundi vaba aega, siis veetsin selle taaskord Starbucksis. Oleksin hea meelega jalutanud, aga mul oli mu suur seljakott ja nii on natuke ebamugav. Proovisin seekord chaid: väga hea, üks parimaid, mida joonud olen. Surfasin internetis ja mõtlesin rahulikult elu üle järele. Tänu feissbukile avastasin ka ühe eriti ägeda blogi, Tarvo oma nimelt. Soovitan soojalt! Taustaks oli taaskord Bob Marley ja mina tänasin taevast kogu õnne eest, mis mulle osaks on langenud.

Üdini ameerikalik - Starbucks

Jaa, mul on hea meel, et ma kogu aeg Susani ja Bruce juures ei ole. Nad on väga toredad iseenesest, aga kuna minu jaoks on kõige põnevam näha, kuidas erinevad inimesed elavad, siis oleks sellest kogemusest kindlasti natuke väheks jäänud. Sonia juures, siin kus ma praegu olen, on hoopis teistmoodi. Maja on suur ja räämas, see ei ole piinlikult puhas nagu Susani oma. Ülemine korrus on puha couchsurferite päralt. Oleme siin kolmekesi: mina ja 2 tüdrukut saksamaalt. Kohe mõnus kommuunitunne tuli peale, peaaegu nagu Tuurus. Muidugi Tuurut ei ületa vist küll midagi maailmas, see on väljaspool kõikidest liigitustest, aga siiski, midagi sarnast siin on.

Rahu ja armastus: Julia ja Viviane Saksamaalt

Ja teate, kuna ma olen nüüd kolm nädalat siin kohapeal paigas, siis võib juhtuda, et teil hakkab igav kui te seda loete, sest mu reis ei ole nii intensiivne hetkel... Keskendun puhkamisele : ) Samas, kui ei huvita, siis ei huvita. Minul on seda 20 aasta pärast ikka põnev lugeda. Ja vanaemal on ka süda rahul, kui ma endast ikka teada annan, kus olen ja mida teen. Seega - kes teab, see teab. Reisile minuga.

Susani ja Bruce maja ees