NY -> LA

Tahtsin eile huvi pärast Eesti Konsulaati vaatama minna. Kuigi otsisin enne googlemaps-i abil täpse koha valmis ja puha, siis ma seda sealt ikkagi ei leidnud. Ilmselt on see lihtsalt üks tuba mõnes pilvelõhkujas... Küll aga leidsin United Nationsi peakorteri! Minu kui wannabe maailmapäästja jaoks oli see muidugi imeline leid. Jah, ma tõesti usun, et ükskord tuleb maailmarahu ja et ükskord elavad inimesed õnnelikult heades tingimustes üle kogu meie kauni planeedi. Ja et igaühes põleb sisemine tuli.

Tunnete ära?

Aga täna - hüvasti, Brooklyn! Loodan, et ma näen Marcelat veel. Marcela on mu jaoks tõeline inspiratsiooniallikas: tugev, tark, kogenud. Eile õhtul rääkis ta mulle uskumatuid lugusid ajast, mil ta San Diego kolledžis kunsti õpetas. "Te ei saa mulle B-d panna, ma olen A-inimene," pidi olema väga tavaline lause kõikide frustreeritud teismeliste suust. Jaa, koolisüsteem on siin igati imelik. Tundub, et isegi imelikum kui Eestis.

Hipid: Marcela ja mina

JFK lennujaam meenutab natuke Lennart Meri oma: rahulik, vaikne, ilus. Muidugi on see kordades suurem ja võib olla ka, et ma sattusin väga vaikse värava otsa. Lend ise oli tavaline - hea. Mulle lihtsalt väga meeldib lennukiga lennata, no ikka väga.

Kohtumiseni, New York!

Ja nüüd parim osa - Los Angeles. Mul ei ole halli aimugi, mida ma õigesti teinud olen, et sellise õnne otsa sattusin. Jõudsin siia, Susan ja Bruce tulid mulle lennujaama vastu, sõidutasid mind ringi Malibu rannas ja linna peal... Mul on nende majas oma tuba, oma vannituba (!), õhtul sõime grillitud ribisid ja mängisime lastega muusikat, homme läheme ehk matkama. Mis toimub?! Rääkisime nendega pikalt kõigest, kaasa arvatud meid ühendavast lülist - Timist. Oleme mõlemad Susaniga Timi tädid.

Minu uus naabruskond

MU ELU ON TÄIUSLIK