Teistmoodi

Tartus on 100 000 inimest, New Yorkis elab 8,2 miljonit. Mida mul öelda? Seda kõike on tunda... Ma tunnen end nagu maatüdruk suures linnas, tõesõna. Ostsin täna tänavalt süüa ja küsisin korralikult "Üks kanavõileb, palun." Müüja hakkas seda valmis tegema ja kohe tuli ka teine klient, ilusti riietatud noormees. Ta ütles: "Tere hommikust, kuidas läheb? Tore, mul läheb ka hästi. Kas ma saaksin palun kana ja riisi? Ja kui oleks võimalik, siis vähemagusa kastmega, joogiks palun vett. Suur tänu. Ilusat päeva teile, härra!" Ja müüa andis ka mulle mu võileiva ja ütles: "Palun, siin see on. Loodan, et maitseb. Ilusat päeva, preili!" Mina naeratasin kohmetult, tänasin ja läksin minema. Jah, mul on tunne nagu ma oleks viimane mats. Ja et kõik vaatavad. Tegelikult mitte kedagi ei huvita ja sellest see sõbralikkus tulebki. Inimesed on sõbralikud selle pärast, et neile meeldib teistega hästi läbi saada, mitte selle pärast, et muidu hakatakse pahandama. Iga eestlane peaks korra New Yorkis käima, saaks lahti sellest tundest, et neid pidevalt jälgitakse. Oh, millise vabaduse see kaasa tooks.

New Yorkis võib kõike näha.
Kõike.

Ainuke asi, miks ma ei ole veel täielikult oma punktist liikunud, on see päevik siin.

Metroo sissekäik

Jalutasin täna linnas ja tunnetasin kõike, mis siin on. Kirjutasin ühe luuletuse ka, mis võtab mu tunde hästi kokku:

ma olen täiesti

sõnatu

istun pingil

kõhetu

tundun linnas

kus puhvriks

lõputu

ausus, kuumus

ja täiesti

pidetu

kõige keskel

nii palju, nii palju

veel vormitu

uus ja kammitud

New York

Broadway

Ööbin Joe juures. Kõik on hästi.

Katusel