Eilsest: alustasin oma päeva süües Igoriga Chicagos hiina toitu ja arutades, mis tunne on Nõukogude Liidu järgses riigis üles kasvada ning lõpetasin õppides Kopenhaageni kesklinnas svingi tantsima. Oh, no milline päev! Kestis ligi 48 tundi.
 |
| Viimane suvepäev |
Hommikul pakkisin asjad kokku, käisime söömas ja jätsingi Igoriga hüvasti. Ma võiks siia arvatavasti terve romaani kirjutada sellest, kui hea inimene ta on, aga mis seal ikka, kui kunagi Chicagos CouchSurfite, siis võtke temaga ühendust!
 |
Suurem patrioot kui
ameeriklased ise |
Sõitsin ligi 2 tundi lennujaama kasutades viimast võimalust linna näha - tegin ringi metrooga, õnneks on osa sellest maa peal ka, seega sain aknast välja vaadata ja nautida. Lennujaama läksin seekord liiga vara. Mõtlesin, et igaks juhuks, aga no 4 tundi enne viimast check-ini on ikka liig, mis liig. Pidin päris kaua ootama. Õnneks hakkasin Sebastianiga rääkima, tema oli seal juba 6 h olnud. Sebastian on üks saksa poiss, kes Chicagos praktikal oli. Nüüd läks koju tagasi. Jagasime oma kogemusi Ameerika kohta ning tegime niisama nalja. Tunned end üksildaselt? Pole põhjust, inimesi on mustmiljon.
 |
| Öine lend |
Mulle küll väga meeldib lennukiga sõita, aga see kord oli päris raske. Lennuk väljus kell 10 õhtul ja maandus Kopenhaagenis 1 päeval, kokku kestis sõit 9 tundi. Tuled kustutati muidugi ära, kõik magasid või üritasid magada. Mina üritasin ja väga välja ei tulnud. Istudes on peaaegu võimatu magada, kõik kohad jäävad kangeks, verevarustus saab häiritud...
 |
| Varsti näeme, Chicago! |
Taani maanduda oli juba teine tunne. Kõikjal on inimesed, kes näevad välja peaaegu nagu ma ise - blondid, väga heleda nahaga, rahulikud. See kõik algas tegelikult juba Chicago rahvusvahelises väravas, polnudki enam ameerikalik. Taani lennujaamas on parkettpõrand, palju heledaid pindu - skandinaavlaste värk. Metroo teises otsas tuli mulle vastu Meeli (:
 |
| Vaade korteriaknast |
Ja ülejäänu on juba puhas rõõm - pesin, puhkasin, sõime, jalutasime läbi vihma, tantsisime svingi, rääkisime ta koolikaaslastega, jõime õlut. Väga hästi veedetud aeg. Nüüd üritan sellesse ajavööndisse sisse elada ning jälle eesti keelt rääkima õppida. Esialgu oli küll nagu pudru ja kapsad, pidevalt läks sassi, automaatselt hakkasin inglise keeles rääkima. Täna on juba veidi parem.
 |
| Rahvusvaheline maja |
No comments:
Post a Comment