Kopenhaagen -> Tallinn, see viimane

Minu viimane postitus sellel reisil.

Skandinaavia metroo

Tegin täna kell 7 silmad lahti ja tundsin - see on eriline päev. Pakkisin hommikul Taanis asjad kokku, tänasin Meelit mõnusa aja ja suurepärase külalislahkuse eest ning jalutasingi metroojaama, et lennukile sõita. Koju, lõpuks ometi koju, Eestisse. Ei saa öelda, et tundsin eufooriat, aga olin veidike põnevil küll.

Sürreaalne

Lennujaam oli tore, kuulsin isegi eesti keelt. Vaatasin arglikult tõsiste eesti äriinimeste poole ja mõtlesin omaette, et küll oleks hea, kui suudaksin selle kerge oleku säilitada ka tõsises Eestis olles. Minu juurde tuli ka kohalik uuringu-inimene, kes küsis minult mõningaid põhiküsimusi nagu mitmes kord mul Kopenhaagenis on ja kuidas ma lennujaama sain ja ka: "Mitu päeva juba reisinud olete?" Jäin lausa mõttesse... Jah, 47 siis (:

Nägemiseni, Kopenhaagen

Milline sile tee...

Kui lennukis eesti keeles turvanõudeid seletati, hakkasin nutma. Eesti on eriline, nii väike, nii armas. Eriti väike ja armas on ta siis, kui laiem perspektiiv tekib. Samas Lennart Meri lennujaamast taksot tellida ei õnnestunud, nad lihtsalt ei tulnud kohale, oma ratastega kohvrit mööda vihmast Tallinna vedada oli nii ebamugav, sest kõnniteid pole ollagi, Selveris müüja peaaegu ei vaadanud mulle otsagi... Perspektiiv paneb asjad ka teistpidi paika. Siin on ka palju puudusi. 

Kodune toit, lõpuks ometi

Lõpuks õnnestus mul ikkagi Kristi poole jõuda, nüüd istume siin, sõime kartuleid ja kalapulki ning joome veini. Elu on ilus. Mina olen õnnelik. See reis on olnud üks parimaid kingitusi, mida endale teinud olen ja samas ka üks parimaid koolitusi, mille saanud olen. OLEN VÄGA TÄNULIK

Sõbrad, reisige rohkem. Ma ei ütlegi, et võiksite Ameerikasse lennata või 7 nädalat võõrastes paikades veeta, aga kasvõi natukenegi. Soome? Nädalavahetusel Helsingis CouchSurfida - millised imed sealt välja võivad kooruda... Või kasvõi Valgagi, ma olen kindel, et seda teksti loevad mõned inimesed, kes pole kunagi Valgas käinud. Sul ei ole väga palju raha vaja, võid sinna hääletada. Süüa peaksid kodus ka ostma, ehk teed hoopis midagi kaasa? Kus ööbida? Tuttavate tuttavaid on mustmiljon, CouchSurfida võib Eestis ka. Kui raha pole küsimus, otsi mõni motell, KÕIK ON VÕIMALIK. TEGUTSE!

Võsa - ilmselgelt Eestis tagasi

Olen peaaegu lõpetanud.
Enne veel, kui nägemist ütlen, tahan mõningaid inimesi tänada.
Esiteks tänan kõiki mu majutajaid: Kristi ja Peedu, Ronny, Eivind, Thomas ja Sirar, Joe, Marcela, Susan ja Bruce ja Bret ja Derrick, Sonia ja Patricia, Tommy ja Hector ja Rocia ja nende perekonnad, Colin ja Eric ja James ja Drew, Rafael ja Nathan ja tema ema, Vikram, Igor, Meeli ja taaskord Kristi. SUUR TÄNU.
Teiseks tahan tänada kõiki, kes mulle materiaalselt abiks olid: Mihkel, kes laenas pistikukonverteerijat, Ketlin, kes laenas fotoaparaati, Jordan, kes laenas matkakotti, Saskia, kes laenas õlakotti ja riideid ja natuke tuld. AITÄH TEILE.
Kolmandaks tahan tänada kalleid inimesi, kes minuga reisi jooksul vestlesid: Saskia, minu ema, Erlike, Sirar, Sven, Triin, Maarja ja Mihkel. Kõikide teie kirju oli alati väga tore lugeda. TÄNAN!
Ja neljandaks tänan Sind, lugeja. Hoidsid mind rea peal ja tegid elu palju säravamaks!

AITÄH KÕIGILE
armastan sind
varsti näeme

Saara