Veits vihmane, süda on soe

Taaskord suurepäraselt veedetud päev.

Hommikul pakkisin oma kotid kokku (jälle see megaraske töö) ja sõitsin kesklinna. Otsisin siis parasjagu postkontorit, suur seljakott seljas ja carrier ja puha, kui leidsin toidupoe. Head toidupoodi on kesklinnas tegelikult raske leida, suured kauplused asuvad kõik kusagil äärepeal. Jälle midagi, mida Eestis väärtustada... Aga jätkame. Ostsin toidupoest mahla ja küpsiseid ning leidsin ühe ilusa väljaku, kus neid rahulikult nosida. Rahvast oli üsna palju, keegi pidas kõnet. Esialgu ma väga ei kuulanudki, aga siis sain aru, et nad räägivad rahust. Täna oli siis teatavasti ülemaailmne rahupäev. Kuulasin ja kuulasin ja mind hakkas see kõik järjest enam huvitama. Nägin inimesi lippudega seismas, läksin lähemale. Seal oli eesti lipp! Panin oma kotid ära ning astusin lippu hoidva tüdruku juurde öeldes: "Tere!" Tema vastas: "Excuse me?" Jah, ta polnud eestlane. Ta oli Rebecca, vabatahtlik lipukandja. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist, siis ta pakkus seda kohta mulle. Olin nii tänulik! Väga uhke oli kõndida eesti lipuga lavale ja öelda: "Peace in Estonia". Mul tulid lausa pisarad silma.

Rahu Eestis, rahu maailmas

Ma arvan, et suur osa turistidest ei taipa, et välismaale minnes jätavad nad mingi mulje Eestist ka. Kõik, mida räägin, mida arvan, kuidas käitun - enamik inimesi ei ole eestlasi ju kunagi näinud, seega see ongi nende ainuke mulje ja arvamus. Olgem siis ikka viisakad, kaasmaalased. Ma ei räägi võltsviisakusest või oma riigi mõttetust ülistamisest, aga lihtsalt - oleme kenad. Vähemalt üritame, juba see on midagi. Mõneti on mu jutt ikka totaalne tühisus, eks ma tean seda ise ka, aga samas - ehk peabki nii olema?

Immigrandi elu

Igoriga tutvusin täna. Tegelikult ei olegi ta venelane, vaid hoopis Usbekistanist ja rahvuselt ukrainlane. Päris kodune tunne on siin, korter on suur ja räämas, ka tema pole juba päris pikka aega koristanud - mulle meeldib. Mõneti on see segadus ikka 100 korda mugavam kui piinlikult puhas ja ettevaatust nõudev uhke elamine. Nojah, kuidas kellelgi. Taaskord on mul oma tuba, jagan seda trenažööride ja mõne tööriistaga.

Korterikaaslased

Õhtul sõitsime ta rattale järgi, see asus 50 miili linnast väljas. Õigemini läksime seda ratast ära ostma, Igor on nimelt rattamehaanik, kõigest 22, aga peab end ilusasti üleval. Ta põgenes USAsse 2 aastat tagasi, õpib üldkolledžis, omab õpilasviisat, maksab arveid ja õppemaksu. Elu on sada korda ilusam kui Usbekistanis. Päris äge oli võrrelda meie riikide rahvaid ameeriklastega, arutleda tõsiste teemade üle ning laulda vene keeles "Sinist vagunit". Peaaegu nagu kodus.

Öine Chicago