Ida-London

Barbican. Järgmine kord lähen kindlalt kontserdile.

Eile oli vihmane päev. Pärast tõusmist ja blogikirjutamist sumpasin kohe kõrvalasuvasse Barbican Centerisse, et süüa leida. Kohvik oli kinni, aga mingist väikesest putkast ma ikkagi võileiva ja brownie-tüki sain.
Barbicani õhkkond on väga "teatriline". Barbican ise on suur kultuurikeskus, kus on näituseid, kino, suured teatri- ja kontserdisaalid. See on ka Londoni Sümfooniaorkestri pesake. Ma saan täiesti aru, miks A. ja K. siin elavad.

Mündid Rooma-aegadest

Kuna mul oli Kaarli ja Karoliniga kokkusaamine kell 1, siis mõtlesin, et midagi peaks ju hommikuga tegema. Lääne-Londonisse minna oli liiga ajakulukas, seega külastasin kohe siin samas olevat Museum of Londonit, mis oli tegelikult väga hea valik. Seega siis Londoni ajalugu viimase 20 000 aasta jooksul. Kivikirved, Rooma Impeeriumi aeg, keskaeg katku ja põlengu ja kindlustega, Elizabeth, Jane Austen, Victoria, sõjad, olümpiamängud... Nagu ütles mu sõber M.: "Inimesed ise mulle ei meeldi, aga see, mis nad kõik kokku teevad, selle nimel võib täitsa elada."

Need pole siiski päris hobused :D

9 aastat, umbes nii kaua olen neid
tundnud ka 

Edasi suundusin täiesti Ida-Londonisse. Kaarel ja Karolin on elanud koos Londonis nüüd veidi üle aasta. Mõlemad on elanud ka mujal eraldi ja koos ja eraldi ja koos, aga nüüd saavad jälle koos olla. Kaarel töötab suures pangas IT-lahenduste leidjana, Karolinil on oma algav kunstigalerii-äri.

Pintsak-lipslaste (ja Kaarli) põllumaad

Ida-London on ilus. See on puhas ja vaikne ja ruumikas. Kaarel ja Karolin ütlesid, et nemad valisid selle koha elamiseks just nende samade asjade pärast (+on Kaarli tööle väga lähedal). Seal on ka väga "merine", õigemini jõgine vist siis. Kajakad, beach-house'id ja kohvikud ja palju purjekaid. Mõned isegi elavad aastaringselt purjeka sees.

Kausi-muusika peaks mängima veel 986 aastat

Pärast jalutuskäiku ja 1000-aasta-muusikaprojekti külastamist läksime väikesesse burksiputkasse. Päris hea burks oli :D Ja Kaarli ja Karoliniga oli nii tore rääkida... Eesti-turvalisustunne tekkis. Et kuskil ikka on inimesi, kes aru saavad ja samamoodi mõtlevad. See oli kodusem päev kui Soomes.

Karoliniga burksiputka ees

O2-kontserdipaik ja kõrgus, mida jälle eufooriast
hoolimata veidi kartsin

Pärast sõitsme köisraudteega (:D sihuke nimi asjale...) üle jõe ja läksime seda Greenwitchi meridiaani vaatama. Kahjuks polnud me arvestanud ajaga ja täitsa pime oli. Aga vähemalt vaade linnale oli super. Öised tuled. Ja siis olid meie öised tuled juba pubis. Kaarel ütles kindlalt, et pubikultuuri peab kogema! Läksime ühte nunnusse pubisse Thamesi kaldal ja jõime siidrit ja õlu. Proovisin isegi maitsta ale-jooki, mis on siis gaasita õlu. Noh... õlu pole mulle nagunii kunagi meeldinud ja see ei olnud ausaltöeldes ka erandiks.

Lõpuks sõitsin rongiga koju. Tore päev oli. Ja tore oli sõpru ka näha.