Thursday, January 22, 2015

Elu läheb edasi

Tagasi Yangoni saabusime seekord hommikul kell 4.45. Ma pean tunnistama, et öised bussireisid pole ikka üldse minu jaoks, kuigi nad hoiavad meeletult raha kokku. Ma magasin bussis umbes 1,5h. Millegi pärast on mul lihtsalt võimatu magama jääda, kui asend pole horisontaalne.
Hommikul juhtus meil väike õnnetus ka. Hakkasime taksosse minema ja takso kõrval oli suur 2m sügavune mudakraav (ilmselt polnud seal ainult muda), kuhu Karishma sisse kukkus. Pooleldi üllatunud, pooleldi naeru tagasi hoides, aitasin tal kohviku "vetsus" riideid vahetada. 

Karishma kandis terve päev salli peas, et juukseid varjata:

Edasi panime asjad jälle hotelli hoiule ja läksime tagasi Shwedagon Pagodasse, kus esimesel õhtul käisime. 46-hektariline templikompleks on ikka väga vägev. Templite keskel on hiigelsuur kullaga kaetud torn, mis katab viimaselt Buddhalt Gauthamalt ja kahelt eelmiselt saadud juuksekarvu. See aasta on ühtlasi kuldtorni puhastamise aasta, mis kordub iga viie aasta tagant.

Tellingute taga puhastavad mungad meeletus koguses kulda ja kalliskive:
 

Võtsime seekord ka giidi, mis osutus väga heaks mõtteks. See Birma naine rääkis meile ajaloost ja olevikust ja endast ka. Ta on olnud giid juba 18 aastat ja tal on kaks last. Küsisin, et mis birmalased turistidest arvavad. Ta vastas, et inimesed ei soovi, et Myanmar muutuks Taiks. Ma saan sellest täiesti aru. Myanmar on sügav, aga lääne kultuur kasvab peale sellest hoolimata. Elu läheb edasi.

Kaubamaja:

Myanmari inimesed on ikkagi väga toredad. Nad on lahked ja ilusad. Vahel jään neid vaatama ja ei suuda seda ilu ära imetleda. Mina olen nende seas nagu valge ahv (alateadliku rassismi vastu väga hea rohi), siiski tulid noored tüdrukud tihti minu juurde, kihistasid naerda ja ütlesid "You pretty" ("sina ilus" inglise keeles). Seda on imelik kuulda inimestelt, kes on ise täiesti täiuslikud. 

Myanmari naiste iseloomulik sandlipuuvõidega nägu, mis on mõeldud nii päikesekreemiks kui kaunistuseks:

Edasi läksime Drug Elimination Museum-isse ehk Uimastite Kõrvaldamise Muuseumisse. See oli selle reisi üks sürreaalsemaid kogemusi. Toomas leidis selle koha Tripadvisorist. Turiste oli seal peale meie 2. Kohalikke 0. Suur-suur maja oli täis infot selle kohta, kuidas Myanmar on võidelnud uimastikasutamise vastu kogu riigis. Tabelid, maalid, fotod, propaganda... Muidu polegi nagu midagi uut, aga stiil oli täpselt selline nagu oleks just ajas tagasi Nõukogude Liitu läinud. 

Oh, armastatud realism:
(Üleval keskel on muuseumimaja, täpselt selline see oligi.)

Vajate Birma-keelset meeldetuletust HIV-i kohta?

Kõik kohad olid selliseid makette täis:

Olime ööst ja bussisõidust tegelikult täiesti läbi, seega läksime check-ini ajaks kohe hotelli. Võtsime sama hotelli, mis eelmine kord. Paraku see kord internet nii hea ei olnud, seega ainult 1 postitus jõudis ülesse. 
Õhtul käisime viimases pagodas ehk templis ja jalutasime niisama ringi.

Üks paljudest templikassidest:

Mõnus päikeseloojanguaeg:

Liiklus on siin ikka täiesti organiseerimata, lõpuks ei nõristanud isegi liikuvate autode vahelt läbipugemine eriti adrenaliini:

Õhtu lõppes restoranis maitsva toidu ja Myanmari õluga:

Meil on kolmekesi päris tore:

Kukkusin rampväsinuna, aga õllest õnnelikuna voodisse. 
Homme muutub maailm taaskord. Elu läheb edasi. 

No comments: