Linnaelu

Kohe, kui me esimesel päeval KL kesklinna jõdsime, üürgas taustaks Taylor Swift ja veitsa piinlik küll, aga see tekitas väga mõnusa koduse tunde. Mulle meeldib linn. Jah, mulle meeldib maal ka. Aga linn meeldib ka ja ma päriselt vist kuulun ikkagi linna. Vähemalt praegu veel. Vähemalt nädal veel, enne kui ma oma soome külakesse tagasi kolin :)

Eilne päev oli logelemiseks. Puhkama peab ka! Ja kaua sa ikka turistikaid teha jõuad... Hilise hommikusöögi sõime kaubamaja toidukeldris - suurel korrusel on kümneid ja kümneid söögikohti, vali mida tahad: Tai, Hiina, Korea, Jaapan, Ameerika, Itaalia, Prantsuse, orgaaniline, kiirtoit, soolane, magus... Kõik on olemas.

Ainult vali:

Edasi tulime hotellituppa tagasi Karishmat poputama. Tal vaesekesel on kõhuhaigus. Kahtlustasime toidumürgistust, aga meil Toomasega on kõik korras, seega äkki see mudakraavi kukkumine? E. Coli?

Istusin seal akna peal tunde...

Mulle on alati meeldinud üksinda reisida, sest siis on mul seda "oma aega". Nüüd tunnen, et tegelikult paaritunnine paus on piisav. Ja sõpradega reisimine on igat pidi lõbusam. (Kui tulevane Ameerika reis teoks saaks, siis... kukuks õnnest pikali vist.)

Minu eile "oma aeg". Ei kurda.

Pärast lõputut logelemist hotellis läksime Toomasega linna peale ka. Mul oli jube pitsaisu. Ostsime kolm pitsat, mis olid kõik täiesti jubedad :D Halb tunne kõhus saatis meid tunde. Tahaks salatit. See on üks väheseid asju, miks Soomet igatsen: ma saan oma luomutouteet poest kätte ja teen ise toidud valmis. Aga ausalt öeldes ei taha tagasi põhjamaale küll veel... 

Vaade pitsarestoranist:

Seda sööksite?

Natuke Kuala Lumpurist ka. Teate neid filme, mis aasia suurlinnu kujutavad? No see on täpselt selline. Palju eri rahvusest inimesi (malaid, hiinlased, hindud, veitsa veitsa valgeid), metrood pungil täis, tänavatel lõputult liikuvat reklaami. Ja mis peamine - kaubamajad. Kui Myanmaris kummardati Buddha-kujusid, siis siin kummardatakse ainult brände (ja Allahit ilmselt, see on ikkagi ametlik islamiriik). 

9-korruseline tempel:

Edasi läksime ka vee-etendust vaatama. See kujutas endast suurt värvilist purskaevu-etendust, taustaks igasugune klassikalise alatooniga muusika. Päris ilus oli tegelikult.

Ainult ükssarvikud on puudu:

Vee-etendusel juhtus meil üks naljakas asi ka. Istusime seal Toomasega rahulikult kui äkki tuli üks india perekond ja küsis, kas nad võivad meiega pilte teha. Nad tegid mitmeid pilte, esialgu ühega, siis teisega, siis minuga eraldi, siis minu ja Toomasega, siis nende emaga... Vau. Ma pooleldi naersin terve aja. Kui nad ära läksid, küsisid kaks moslemitüdrukut meie kõrval Toomaselt, et kas me oleme kuulsad vm? Toomas ütles "Eip" ja me kõik naersime nii, et kõhud krampis. Ja kui kümne minuti pärast tuli järgmine perekond pilte küsima, siis tüdrukud meie kõrval naersid veel kõvemini ja ausalt öeldes  oli endal ka väga raske mitte naerda. Naer ühendab :)

Petronas Towers, kõrgeimad kaksiktornid maailmas:

Nii hea on tunda, et inimesed on inimesed igal pool. Tunnen, kuidas hirm hajub. :)