Saturday, April 4, 2015

Ilus ilm, ilus linn ja ilusad inimesed

Ärkasin eile üles imeilusas parkettpõranda ja valgete seinadega ning kõrgete lagedega magamistoas vaatega jõele. Zürichi kesklinnas. Elu on ikka väga huvitav. Ja muidugi - imeline. Triinu korter siin on korralik. Korralik šveitslaste mõttes, kes, kui midagi teevad, siis teevad seda täiuslikult. Kõik on viimase peal. Ka hommikusöök, mille Triin mulle valmistas. Smuuti ja munad!
Mõne aja pärast liitus meiega Oliver, Triinu sõber. Läksime kolmekesi linna jalutama. Päike paistis nii soojalt ja ma tundsin, kuidas kogu soome hall surutis vaikselt õhku hajub ja ma jälle hingata saan.
Kevad on juba kohal:


Zürich ise on väga nunnu. Armas, väikene, keskaegseid maju täis. Ainult üks kõrghoone, rohkem pole lubatud. Kohalik poliitika... Väga üllatav, kui arvestada linna tähtsust maailmas: börss, ettevõtete peakorterid ja kõik jutud. Väga huippu, aga samas väga kodune.
Mina ja Triin ja linn:


Tegime hästi palju selfisid :D Nt üks Triinu ja Oliveriga:


Siis üks Triinuga:

Viimane selfi on vist üks kallimaid. Nimelt, pärast selle tegemist kukkus Triinu beebike, iPhone 6 maha ja ekraanile ilmus ämblikuvõrk... Parandamine ei ole odav. Eriti siin. Siin ei ole üldse midagi odavat. Ka mitte traditsiooniline bratwurst ja õlu, mida lõunaks sõime:


Pärast jalutasime veel ringi. Olime juba unustanud, et tegemist oli siiski Suure Reedega:


Seda on muidugi võimatu unustada, et Šveitsis oled:


Hiljem näitas Oliver meile oma töökohta - Zürichi ülikooli. Oliver on nimelt post-docis ja uurib RNAd. On siin juba aasta aega elanud. Ei imesta ka, arvestades seda, kui kaunis nt kasvõi ülikoolihoone seest välja näeb:

Oliver laboris:

Külmutasime Oliveri ja Triinuga ühe hiire testise ära vedelas lämmastikus, mis hiljem viiludeks lõigatakse ja mikroskoopuuringuteks valmis pannakse. Oliver üritas meid veidi suruda, et kätt vedelasse lämmastikku panna prooviksime, me Triinuga ei julgenud. Lõpuks salaja ikka proovisime. Olgem ausad, polnud absoluutselt halb. Okei, aitab laborijuttudest.

Triinust ka. Triin on mu põhikooli üks pinginaabritest, seega juba pikemaaegne sõber. Taassõprus algas tegelikult paar aastat tagasi, kui Tartus Vanemuise tänaval juhuslikult kokku põrkusime. Nüüd on Triin elanud siin 2 kuud. Elab imelist elu imelises kohas. Töötab programmeerijana. Ta sobib siia tegelikult suurepäraselt olles tark ja osav ja omades superstaari välimust. Inspiratsiooni sajab kaela nagu lund soomes. Erinevalt viimasest on see muidugi ülitore.


Õhtu lõppes tüdrukute õhtuga, sest Triinu töökaaslased ja muud sõbrad jäid millegipärast tulemata. Sellele vaatamata oli ülitore, me naersime ja rääkisime ja naersime veel. Käisime baaris. Koju jõudsime kahe paiku, sest ega siin baarid kauem lahti ei olegi. Väga sätitud ja mukitud, tundsin ennast nagu tõeline Lääne-Euroopa daam.

Küsisin Triinu ja Oliveri käest, et mis postituse lõppu kirjutada. "Elu on ikka nii vinge," oli soovitus. See oli mu esimene lause, kui siia jõudsin. Mu arvamus pole muutunud.

No comments: