Niisiis. Mu teine reis sel aastal hakkas eile pärastlõunal kell 3, kui olin oma viimase patsiendi suuremasse haiglasse saatnud.
Seekord suundusin lennujaama. Vihma sadas, muidu oli hall, aga meel oli küll jube rõõmus. Nende talviste soome pilvede all võib vahel täitsa ära manduda. Katus vajub kokku :)
Lennujaamas ootas mind aga üllatus. Kohvrit ära andes ütles mulle lennutädi, et lend Frankfurdist Helsinkisse jääb hiljaks ja seega ka Helsinkist Frankfurdi hilineb lend tunni ja seega ei pruugi ma oma Frankfurt-Zürich lennule jõuda... Või nii. Seisin piletivahetamisjärjekorras umbes tunni. Õnneks minule pakutud lahendus (erinevalt teistest vaesekestest) oli lihtne - lendan Stockholmi kaudu. Jõuan ainult 15 min hiljem Zürichisse kui varem plaanitud. Ideaalne. Polegi varem sellist kogemust olnud. See on mul esimene kord ;)
Stockholmis oli väga palju rahvast ja mõnusalt sagiv õhkkond. Päike loojus. Lennukist välja vaadates ja neid pikki varje imetledes mõtlesin, et ma olen ikka põhjamaa inimene. See videvikuaeg on parim. Aga okei, tegelikult midagi head peab lihtsalt põhjamaades leidma, sest olgem ausad, halbu asju leida on üsna lihtne.
Stockoholmis treatisin ennast hea ja paremaga:
Seekord sai lennatud siis SAS ja Swiss Airlines lendudega. Midagi halba pole ütelda. Teenindus oli hea, lennukid puhtad. Inimesed viisakad. SAS oli peaaegu täiesti tühi, Swiss puupüsti täis. Mängisin Sudokut ja lugesin oma National Geographicut.
Zürichis ootas mind Triin, mu ammune sõber põhikoolist ja lihtsalt üks eriti eriline inimene. Ütlesin endale, et sel aastal inspireerivad mind kõik inimesed, kellega kohtun.
No Triin teeb seda topelt. Kui rõõmus ma olen! Vestlesime Triinuga eile veel tunde. Väsinuna kukkusin voodisse ja magasin üle pika aja väga väga sügavalt.
Aga nüüd on asi niikaugel, et lähen uut päeva avastama. Imelisest korterist, linnast ja tunnetest siis hiljem.
No comments:
Post a Comment