EXPO 2015

Eile oli eriti intensiivne päev. Veetsime 9 tundi Expol. EXPO on siis maailmanäitus, mille traditsioonid ulatuvad 19. sajandi keskele. Esimene maailmanäituse nimega peetud üritus oli 1851, kui õigesti mäletan. Sel aastal märtsist oktoobrini saab näitust külastada Milanos. Expo nägemine oli minu reisiplaani kindel osa. Kogu Milanos on tegelikult just Expo pärast praegu rohkem turiste kui tavaliselt ja seetõttu on tõstetud ka majutuse hindu. Täiesti arusaadav, arvestades projekti kolossaalsust.

Expo plats asub Milano ääres, läksime sinna metrooga, kõigepealt vale ja siis õigega ka ;)

Sisse astudes avanes meile selline vaade:

Põhimõtteliselt oli siis tegemist mõnusalt laia, aga ka pika, pika tänavaga, mille äärde olid ehitatud erinevate riikide paviljonid. Riike oli esindatud 145, millest 53 oli oma erilise disainiga maja, kaasa arvatud Eestil (!). Lisaks oli seal veel meeletult söögikohti, vetsusid, lasteväljakuid, muid paviljone, istumiskohti. Väga võimas igast küljest.

Vasakul Itaalia paviljon ja paremal suur vee-etendus Vivaldi saatel:

Kokku jõudsime selle üheksa tunni jooksul külastada kõige rohkem paarkümmend näitust. Mul on nii kahju, et inimvõimetel on piirid. Oleks tahtnud kõike näha. Paraku ei olnud see võimalik ei ajaliselt ega ruumiliselt, meie jalad tahtsid iga paari tunni tagant otsad anda. 25 000 sammu päevas + tundide viisi seismist pole naljaasi. Selle aasta EXPO teema oli "Feeding the world", mis tõlkes tähendab "Maailma toitmine". Keskenduti kulinaariale ja säästvale arengule, selgitati aeglase toidu mõistet ja riigid tutvustasid oma plaane ja saavutusi inimkonna toitmise vallas (kes rohkem, kes vähem). Avatud olid ka üldharivad telgid, kust võis leida väga väärtuslikku uut informatsiooni ja uusi vaateid kogu toiduteemale.

Hiiglaslik maisimees, kes liiga palju high fructose corn syrupit on tarbinud:

Üks meie lemmikpaviljone oli UK oma: lihtne ja ilus, samas ägedalt tehniline. Heinakastide vahelt läks mõnus tee suure heliseva metallikonstruktsiooni juurde, kuhu sisse sai läbi teise korruse kohviku (pea kõikidel riikidel oli kohvik oma toiduga). Metallikonstruktsioon võimendas otseülekandes heli mesilasepesast. Imekaunis.

USA paviljonis tervitas kõiki külastajaid esmalt Obama ise :P

Hiina hämmastas oma LED-põlluga:

Ka Coca-Colal (ja Ferrerol ja Nutellal ja Lindtil jne) kui suursponsoril oli oma paviljon:

Väiksemate riikide näitused olid paari toa suurused, rohkem suveniiripoode meenutavad minipoed.

Nagu Ville väga tabavalt ütles, siis aeg-ajalt oli kogu üritus üldse pigem turismimessi sarnane. Iga riik tõstis end esile asjadega, mille just nemad on leiutanud või korda teinud, Venemaa paviljonis oli seinal hiigelsuur helendav Mendelejevi tabel, Malaisia tõi välja kogu meditsiini ja kummitööstuse, mida tema džunglitest leida võib ja kogu Mehhiko näituse põhiosa koosnes riiki tutvustavast videost.

Lõuna-Korea gigauhke tehnika (ja eriti halb helikvaliteet):

Kuveidi kõrbed ja lilleredelid:

Ja nüüd on ka paras aeg rääkida Eesti paviljonist. Esiteks, ma olen väga uhke kogu Eesti ja tema saavutuste üle. Nii tore oli tulla Eesti lipu sildikese juurde ja näha kirja "Gallery of Estonia". Puidulõhn, A le Coq ja Vaiko Epliku muusika - nagu kodus tõepoolest.

Mis seal Eesti paviljonis siis oli ka? Seal oli kümneid puidust kiike, mis nii lapsi kui täiskasvanuid rõõmustasid, seal oli Kaera-Jaani tanstuõpetus (ja videol tantsis härra Agu isiklikult), seal oli isemängiv Estonia klaver ja tutvustust Skypest, seal oli digiallkirjaga kokku hoitava paberi diagramm, valik Eesti muusikat, mida sai puidulõhnalises nurgakeses ise kuulata, interaktiivne jalgratas, mis viis läbi Tallinna vanalinna, kui kohapeal väntasid ja palju muud. Ühesõnaga, ideaalne reklaam Eestile. Ainuke asi, mis minu meelest veidi kohendust oleks vajanud, oli see seos toiduga. Teeme Ära ja Click and Grow olid esindatud, aga muus osas jäigi veidi poolikuks. Ei tea, kas see on ikka veel see eestlaste alaväärsuskompleks ja tõestamisvajadus? Ville arvab, et eestlased ei saanud aru, et teemaks oli toit. Mina arvan, et nad ei jõudnud reklaamist kaugemale vaadata... Sellest hoolimata oli südantsoojendav Eesti majas eesti tüdrukutega eesti keeles juttu rääkida ja rahvariidemustriga lebokoti peal jalgu puhata.

Päeva lõpuks võin öelda, et ma läksin inspiratsiooni saama ja ma ka leidsin selle. EXPO 2015 oli megavinge.