Friday, July 10, 2015

Kokkuvõtete kokkuvõte

Tennisematš lõunapausil - miks mitte :)
Esiteks siis Londoni plussid ja miinused. Olen seda varem ka teinud, selles postituses. Pean ütlema, et mu arvamus väga muutunud ei ole. 
1. Suurimaks miinuseks on ikkagi see, et London on väga kallis. Isegi kui väga püüaks, ei saaks seal odavalt läbi. Londonlaste odav on nii eestlaste kui ka soomlaste jaoks ikka päris kallis. 
2. Muidugi ka rahvamassid ja liiklusummikud ärritavad. 
3. Ja see, et osa asju ei tööta ja see on okei (see lause pärineb Alekseilt, ma ei ütleks, et ma ise seda läbinisti tundnud oleksin, aga maigu suhu sai küll). Liiklus on parim näide. Liikluse peale seal loota ei tasu. Eelmises Londoni kokkuvõttes kirjutasin küll, et metroosüsteem on hea, aga ma ei olnud ilmselt täistunnil metroos ja noh bussiga ei sõitnud üldse. Hinna ja kvaliteedi suhe ei ole üldse see, mis olema peaks. :) 

Tube on täis tuubitud
Plussid on ka suuresti samad.
1. Keel. Müüa saab aru sinust ja sina temast, kohvikus on nii lihtne, teed küsid nagu Eestis eestlaselt ( ;) ). Rahvusvaheline keel on täielik õnnistus.
2. Londonis on kogu maailma ajalugu. Minu jaoks tõeline ühtsusetunne. Inimkonna koostöö on ilus.
3. Seal on alati midagi toimumas. Inimesi on igal pool. Igavus on väljasuremisohus ilmselt, kui natukenegi ise aktiivne oled.
4. Kõik, kellega rääkisime, olid sõbralikud. Saime naerda ja häid soove vastu võtta, ka ise teistele soovida. Jättis nii sooja tunde, mis jääb veel pikaks alles. 

Londonile suur tänu! 

Overground peatuses Londonis

Edasi siis veidi filosoofilisemat juttu.
Ütlen ausalt, pole vast üllatus, et mulle meeldib reisida. Igal reisil saan uusi mõtteid, palju asju mu elus on toimunud just reisil kogetud või nähtud sündmuste analüüsimise tulemusena. Reisimine annab. Jah, see võtab ka, aga eelkõige ikkagi annab. Huvitavalt ka veel pikalt pärast reisi lõppemist. Alles paar nädalat tagasi mõtlesin jälle Myanmari seikluste üle ja imestasin taaskord, et ma ikka seal käisin. Kohal olles ei saanud arugi, kui suur asi see oli, aga hiljem on sügavust juurde tulnud. Reisimine annab.

Läbi vaateakna

Eelmine lõik oli tegelikult põhjendus sellele, miks ma väga arvet ei pea oma reiside üle üldiselt. Kulutan, mis kulutan ja hiljem elan lihtsalt veidi aega tagasihoidlikumalt. "Reisil raha ei loeta," nagu ütles mu sõber Erlike. 

Igapäevaelu

No okei, tegelikult ikka peab lugema ka. Eriti selle pärast, et kui hästi loed, saad kokkuvõttes rohkem reisida :) Teen siis esimest korda väga avaliku postituse, mis kuludest räägib. 
Esiteks, meil läks kindlasti rohkem raha kui planeerisime. See on ilmselt kõige rohkem seotud sellega, et oleme veidi nõudlikud toidu suhtes. Me ei ostnud kogu reisi vältel peaaegu midagi, paar asja sõpradele ja perele, aga üldjoones shopingureisist oli see väga kaugel. Kõige rohkem (kaasavõetud) raha läks toidule. Me tõesti armastame hästi süüa. 
Lendasime Ryanairiga, mille üle me ei kurda (isegi see hilinemine polnud tegelikult ju nende süü). Ryanairi piletid on väga odavad. Idee leidsin Reisidiilide leheküljelt. Muutsime viimase sihtpunkti Londonisse ja ostsime need lennupiletid juurde. Kokku läksid meil piletid inimese kohta umbes 250 eurot. Pagasi eest veel kahepeale 120 euri, mis teeb siis inimese kohta u 310 eurot lennupiletite peale.
Hotellid võtsid ka omajagu. Kokku läks meil hotellide peale umbes 900 eurot, see on siis mingi 450 eurot inimese kohta. Söögi peale kulus meil 12 päeva jooksul ma pakun, et kokku kahepeale umbes 700-800 euri, mis on tõesti hästi umbes arvestatud. Portos läks keskmiselt vähem (kord sõime lõuna isegi kahepeale 10 euri eest), Londonis ühe söögikorra eest kahepeale üle 50 euri välja käia oli väga tavaline. 
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et umbes 1200 euri inimese kohta selle pea kahe nädala eest me välja käisime. Jah, kindlasti oleks odavamalt saanud. Me oleks saanud valida odavamad jagatud vannitoaga hotellid või oleks võinud üldse hostelites naride peal ööbida. Ja McDonalds ja Subway on päris odavad. Seega ma arvan, et oleks saanud selle sama reisi teha ka kui mitte just poole vähemaga, siis kolmandiku võrra odavamalt kindlasti. Küsimus on ju tegelikult ainult selles, mida ootad ja missugust reisi soovid.

Ühe pildi Kandinskylt pidin ka ikka panema - kunst on
minu jaoks see, mida reisilt ootan 

Teiseks, koos reisimine. Ma olen harjutanud end üksinda reisima, kas siis mõne sõbraga kokku saades või täiesti üksi avastusretkel olles. Teise inimesega algusest lõpuni koos reisimine on minu jaoks ka uus kogemus. Selle koha pealt võin kokkuvõtteks öelda, et kõik läks täiesti imeliselt. Tülli minna meil ei õnnestunud ja kõik asjad said aetud efektiivselt ja paindlikult. Veidi isegi imestan, me oleme mõlemad Villega parajad kontrollifriigid, kuigi väga uimased selle juures. Loodan, et neid reise tuleb veel : ) 

Doumo katusel Milanos

Kolmandaks, väsimus. Päris odavalt ja mugavalt oleksime saanud basseinireisile minna ja mitte rännata mööda euroopat ühest linnast teise sõites ja kohvrit vedades. Lihtne oleks olnud küll, aga me tõesti ei ole sellised basseini ääres lebotajad. Pealegist päevitada ma üldsegi ei armasta (sügavalt kahtlen, et ka Ville seda teeb). Tahaks ikka rohkem kogemusi ja uusi asju näha ja uusi tundeid tunda, isegi kui puhkusest hiljem veidi puhkama peab ;) Valin alati pigem väikese (okei, ma valin isegi suure) väsimuse, kui võimaluse, et inspiratsioon saamata jääb. Olen ikka väga väga rahul kõigega. 

Mille eest tänulik olla?
1. Ville. Mõistvamat ja toetavamat ja kindlamat ja targemat reisikaaslast on raske leida. Ta viitsis istuda kõik need tunnid hotellitoas, kui blogi kirjutasin, koristas regulaarselt selle segaduse ära, mille tekitanud olin/olime, vaatas meile vajalikud kaardid ja suunad ja viitsis minuga rahvarohketes paikades käia, kuigi see oli talle väikestviisi väljakutse. Ja ei vingunud kordagi. Ma ütlen reaalselt, mitte kordagi! Ma kohe soovitaks kõigil temaga reisile minna, aga mõnes mõttes tahaks selle privileegi ikka endale jätta ;) Mu reis oli imeline eelkõige tänu temale. 

Üks ilusamaid päevi kogu reisi jooksul - ookeani ääres Portos

2. Kõikidele inimestele, kes meid reisil aitasid. Kogesime väga palju sõbralikkust nii Itaalias kui Portugalis kui Suurbritannias.
3. Kuna blogikirjutamine on mulle väga tähtis, siis kiitaksin ka oma suurimat abimeest selles - äppi Blogsy. Lihtne ja kerge ja küsimuste korral kirjutab arendaja sulle kirja näpunäidetega :) :) Lähemalt uurida saad siit
4. Tripadvisorit. Parim lehekülg, kust kõik kasulik info leida. Meie kasutasime seda eelkõige parimate vaatamisväärsuste leidmiseks. Ka hotelliotsinguks sobib hästi, sest kasutajate kommentaarid on ikka kullas mõõdetavad. 
5. Offline-kaarti telefoni - Sygic. Tasuta prooviaeg kestab umbes 5 päeva, seega meie saime kahe telefoniga ilusti ilma internetita linnas liigeldud. 3D kaart ja täpsed juhised, soovitan kõigile!

Uskuge mind, päriselus on veel tuhat korda ilusam

Mida järgmine kord teisiti teha?
1. Hakata varem reisi planeerima. Jõuab täpsema plaani teha, mis teeb elu välismaal mõneks ajaks palju lihtsamaks. 
2. Kindlasti broneerida auto, kes üldse autoga reisida tahab.
3. Londonis võtta hotell, mis on metroopeatuse lähedal. 
4. Väikesed reisiraamatud varem internetist ära tellida. Need on mugavad ja mõnusad ja teinekord palju paremad kui internet. Ja eriti head on nad siis, kui offline oled.
5. Rohkem loodusasju reisi sisse planeerida. Ilmselt siiski ajutine linnaüleküllus, aga eks ole näha :) Loodus on tihti vingem kui linn. Loodan vähemalt :D 

Igatahes, rohkem mul vist öelda ei ole. Niigi sai palju öeldud. Küsimuste ja kommentaaride puhul võite mulle isiklikult kirjutada aadressil saara.sadrak@gmail.com või siis olge pigem julged ja kirjutage siia samma postituse alla kommentaaride lahtrisse. 

Tegelikult, üks väga tähtis asi jäi ütlemata.

Aitäh Sulle, et sa seda loed siin ja praegu. See blogi on mulle nii armaks ja tähtsaks saanud ja kõik lugejad annavad jõudu juurde. Aitäh, aitäh, aitäh! Aitäh, et loed. Aitäh, et loete. 

Selleks korraks siis kõik. Lõpetan siis klassikalise lausega - hakkan juba järgmist reisi planeerima. Plaanin teha ka postitusi Eesti vaatamisväärsustest ja üldse veidi tihedamalt kirjutama hakata. Olete taasteretulnud! :) 

Kallid,
Saara

Wednesday, July 8, 2015

Kiire, aga mugav

Tere kõigile seekord siis juba vihmasest Tallinnast! Kohe alustuseks vabandan, et hilja peale olen jäänud oma postitustega. Ainuke asi, mis Londonis kiire ei olnud, oli internet ja nii ma hiljaks jäingi. Teen nüüd ülevaate meie viimasest kahest päevast. Peale selle postituse kavatsen kirjutada veel ühe, kus võtan terve reisi kokku, kirjutan, mis õigesti ja mis valesti läks, kust piletid saime ja teeme juttu rahast ja kõik muu. Seega, keda reisimise korralduslik pool huvitab või kes tahaks soovitusi ja nippe, see võib paari päeva jooksul blogile uuesti pilgu peale heita.

Aga esiteks siis - meie päevad Londonis. London on ikka väga kiire linn ja väga rahvarohke, 8.6 miljonit ühes linnas pole naljaasi. See ühtlasi ka väsitab. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis mind mitte nii väga, tihti saan hoopis energiat juurde, aga enamikku inimestest kindlasti pigem väsitab. Ka Villet, kuigi London tundus talle mõneti ka väga sümpaatne. Kuna meie raske päev mõjutas meid kuidagi reisi lõpuni, ei saanud korralikult välja puhata, siis olime Londonis päris uimased.

Hyde Park ja veelkord taastumist:


Üleeile otsustasime ikkagi hommikul veidi turistida ka. Mõtlesime, et käime vaatame siis ikkagi selle Püha Pauluse ära. Kui aga sissepääsus nägime, et pilet oli 18 naela (25 eurot), siis mõtlesime, et ei... Liiga palju on neid kirikuid selle reisi jooksul juba nähtud. Läksime hoopis British Museumisse ehk Briti Muuseumisse.

Seestpoolt nägi välja sihuke:


Briti Muuseum on väga võimas. Väga! Need britid on ikka kogu maailma sinna kokku kogunud, horderid (kraamikogujad) nagu nad on. Sa võid sealt leida ikka absoluutselt kõike. Põhimõtteliselt on tegu suure 3D ajalooraamatuga, väljapanekus on üle 8 miljoni objekti ja aastas külastab seda u 6 miljonit inimest. Me käisime tunde ja tunde igasugu tubasid läbi kuni jaks ikka täiesti otsas oli.

Kogu Egiptuse on nad vist tühjaks tassinud:


Ja isegi Lihavõttesaare kujuke on kohale veetud:


Võimas tunne jäi peale seda. Me oleme inimestena ikka maru väikesed. Nagu üks mu sõber Martin ütles: "Inimesed ise ei ole väga päästmist väärt, aga see, mis inimkond kokku teeb, selle nimel tasub elada." Tore on olla osa sellest maailmast.
Tore oli paariks päevaks olla osa ka eestlastest Londonis. Pärast suurt muuseumituuri saime kokku Aleksei ja Katiga, kelle korteris ma eelmine kord olin. Veetsime mõnusad paar tundi vanas tuttavas Barbicanis.

Kohvik on jätkuvalt ilus:


Edasi läksime Kaarli ja Karoliniga kokku saama. Kaarel ja Karolin viisid mind ka eelmine kord pubisse, nüüd olime siis neljakesi. Väga naljakas õhtu, nii tore oli kuulda nende muljeid ja lugusid Londonist, neid plusse ja miinuseid, mida tavaline turist ei näe. Kuigi jaa, ka meie saime aru, et Londoni transporti hinna ja kvaliteedi suhe on täiesti mööda. Naersime koos Kaarli ja Karoliniga umbes kella üheteistkümneni õhtul ja jõudsimegi oma Lõuna-Londoni pesakesse tagasi.

Üks uhke pilt minust ja pubist ja Thamesist akna all:


Järgmine päev oli meie viimane. Pakkisime hommikul asjad ja viisime kohvri Victoria Stationisse puhkusele. Ise jalutasime veitsa ringi.

Nagu ülejäänud London, on ka Victoria Station väga suur ja uhke ja rahvarohke:


Tahtsime lausa Buckinghami Paleesse minna, aga kuninganna läheb puhkusele alles 25. juulist, seega sisse ei saanud. Tegime siis lihtsalt jalutuskäigu ümber kompleksi.

Väravad olid uhked, hoidsid lihtrahvast (nagu meie) eemal ;)


Isegi karvamüts sai nähtud, justkui filmis lausa:


Siis veel üks tore pilt meist kohvikus:


Kuna meie lennuk Tallinnasse läks järgmisel hommikul kell 6.45, siis olime juba varem broneerinud viimase öö ühes võõrastemajas lennujaama lähedal Stanstedis. Sõit bussiga kestis sinna 2 tundi, mulle täitsa meeldis, sai seda klassikalist inglise maapiirkonda näha, hästi palju hobuseid oli igal pool. :)
Kui kohale jõudsime, siis tundsin, kuidas maaelu ikka rahustab. Saime lõpuks hingata. Linnud laulsid. Rohelus. Stansted on selline väike küla ka, ei mingit suurt liiklust ega midagi. Vabalt oleks võinud seal Midsomeri Mõrvade filmimisplats olla või midagi.

Sihuke klassikaline majake, üks paljudest:


Meie viimane õhtusöök sellel reisil oli lihtne. Kartulid, liha, õlu ja vein. Hästi nunnu baar ja mõnus taustamuusika. Täiesti täiuslik.


Ja saigi see seiklus selleks korraks läbi. Hommikul lendasime Tallinnasse ja siin me nüüd oleme. Väsinud, aga täiesti rahul kõigega. Elu on ilus. :)

Ütlen siis veel, et lähipäevil tuleb üks brutaalselt aus postitus nii Londoni kui ka kogu selle reisi kokkuvõtteks. Püsige lainel!

Monday, July 6, 2015

Taastumispäev

Öise rappimise peale magasime nagu kotid kella üheni päeval. Nii palju siis meie ilusast aktiivsest pühapäevast Londonis. Hiljem suutsime end õnneks küll kokku võtta ja veidi ringi vaadata.
Sebisime endale Oyster Cardid (ma uimakana olin ju vana koju jätnud) ja sõitsime kesklinna. Sellisel jubeda tundega päeval on tähtis hoida prioriteedid paigas. Söök ja mugavus on nendeks kindlasti. Sõime eriti mõnusa burgerilõuna eriti mõnusas restoranis eriti rõõmsa teenindusega. See aitas meid küll. Edasi oli juba veidi kergem.


Kuna pühapäeval on neil siin paljud asjad üldse suletud või pannakse vara kinni, siis üks väheseid, mida veel külastada jõudsime, oli Tate Modern. See on suur kaasaegse kunsti muuseum. Ma kohe tundsin, kuidas mu paha tunne veelgi vähenes kogu kunsti nägemisega... Mulle meeldis igastahes. Villele vist ka enam-vähem.

Salvador Dali ja palju rahvast:


Rahvast oli tõesti palju. Vahepeal tekkis isegi mõte, et nad võiksid Tate tasuliseks teha, et nii palju inimesi ei oleks. Rahvamassidest jäävad järgi ainult prügi ja mustad seinad. Ei saa korralikult keskendudagi. Nägime ka eestlasti seal, üks Ville tuttav investor koos daamiga. Ütlesime viisakalt "Tere, eestlased" ja puha.

Andy Warhol ja Roy Lichtenstein oma Whaam! -teemaga.


Tate rõdult avanes ilus vaade mitte nii ilusalt Thamesi jõele. Keskel Püha Pauluse kirik ja Milleniumi sild:


Edasi jalutasime lihtsalt mööda jõge ja rääkisime juttu. Taastusime. Midagi suurt ja erilist ausalt öeldes ei teinudki. Taastumispäev peab leebe olema.

Ville ostis Starbucksist meile teed ja kohvi:


Taaskord kiilakas mustanahaline, aga ka Big Ben ja muidugi kallis Ville:




See on kõik. Rohkem mul sellest pooljubedast päevast midagi öelda ei ole. Meie apartement-tuba on okei, va see interneedus. Läheme parem vaatame, ehk näeme täna veidi rohkem.

Parem õudne lõpp kui lõputu õudus

Kui keegi mõtleb, et igav on lugeda, sest kõik läheb ainult hästi, siis nüüd on põnevuseotsijatel hea päev, sest meie eilne päev sakkis ikka täiega. No ikka täiesti täiega.

Esiteks, nagu arvata võib, ärkasime tuumapohmelliga. Selles meil ei ole paraku mitte kedagi süüdistada ka... :D Jah, praegu panen naerunäo siia, aga eile oleks küll nutta tahtnud. Ajasime end hommikul äratuskellaga üles, käisime kordamööda hommikust söömas ja hakkasime asju pakkima. Hommikusöögil pillasin suurest uimasusest ka croissantitaldriku maha, saiake ja mahl sinna otsa. Koristajale jälle vaeva juurde. Aga no mis sa teed. Sellest hoolimata olin viisakam, kui need lärmavad (ikka veel purjus) hispaanlased.

Kui asjad koos, sõime oma Vapianopleissis (üks ühele Porto Vapiano, päriselt ka) üle tee ja uimerdasime veel hotellis. Siis sõitsime lennujaama, et ilusa Porto tolm meie päevitanud jalgadelt minema pühkida.

Olime plaaninud, et jõuame oma järgmisse sihtpunkti Londonisse u kella üheksaks õhtul. Paar tundi lennujaama-asju ja hotelliteekonda ja kell 23 ilusti magama, et tore pühapäev Londonis veeta. Paraku asjad nii ei läinud. Kohe alguses nägime, et meie lend hilineb. Hilineb lausa 6 tundi. 6 tundi?!?! Keegi rääkis mingist streigist ja mingitest muudest asjadest, aga lõplik selgus jäigi saamata. Pärast Ryanair muidugi veenis, et tema süü ei ole. Mind ausaltöeldes ei huvita üldse, kelle süü oli, lihtsalt 6h lennujaamas veeta oma pohmelliga on surm. See sakkis ikka rämedalt.


Valuraviks saime 10-eurosed vautšerid Burger Kingi. Selleks ajaks ma olin juba nii pehme, et Ville ütles, et pildi pealkirjaks võiks "special girl" (taandarenguga neiu) olla.


Üritasime seal kuidagi oma aega veeta, vaatasime saateid ja aeglaselt-aeglaselt lähenevat lennuaega.
Bitch resting face:



Päikeseloojang veitsa lohutas. Lohutas ka see, et meil polnud nutvaid lapsi ja jätkulendu Londonist. Ja pole tööd hommikul kell üheksa. Ja tegelikult me oleme suhteliselt normaalsed mõlemad ja suudame ka vingumist veidi tagasi hoida. Ville küll, pean tunnistama, on selles palju osavam kui mina. :)


Selle ootamisega meie lõputu õudus kahjuks veel ei lõppenud. Lend kestis 2,5 tundi ja kui kella kolmeks oma pagasi kätte olime saanud, olime nagu laibad. Kiireid ronge öösel ei läinud, seega loksusime veel 1h25min Londoni kesklinna. Meie hotell paraku kesklinnas ei olnud, Londonis on majutus superkallis. Veel natuke bussiga loksumist ja kell 04.55 hommikul olimegi hotellis. See oli räige. See oli rõve, tõesti rõve. Kõige jubedam päev (loodetavasti) selle reisi jooksul. Saime ühelt kiilakalt mustanahaliselt mehelt uksekaardi ja vajusime kohe unne.

Aga oleks alati võinud ka hullemini minna. Me oleme terved, meie asjad on alles ja kõik on korras. Kahetsemisel pole mõtet.

Teeme parem kokkuvõtte Portost.

Nagu arvata võite, soovitan Portot väga. Porto on valitud ka Euroopa Parimaks Turismisihtkohaks aastatel 2012 ja 2014. Mõistan valikut.

Plussid:
1. Hea kliima. No soojamaareisidel peab kliima ikka esimene pluss olema, muidu võiks ka Põhjanabale minna (kunagi kindlasti lähengi). See 23 kraadi, hea mereõhk ja paras niiskus on.. paras. Hea. Soovitan.
2. Ilus linn. Egiptuses on ka hea kliima, aga sellist kultuuri seal ei näe. Sillad, majad, Portugali keel, kunst, muusika, väga vinge arhitektuur. Kirikud ka! ;)
Mitu silda pildilt leiad?


3. Hinnad on odavad. Öö nelja tärni hotellis maksis inimese kohta alla 20 euro, pudeli veini saab poest 1-2 euroga, odavaid lõunavõimalusi on piisavalt (kes luksust tahab, siis ka kalleid kindlasti), piletid turismiatraktsioonidele maksavad 0.5 - 3.5 eurot. Sobib ideaalselt nii noortele kui vanadele.
4. Inimesed on ülisõbralikud. Inglise keel on rahuldaval tasemel, kuigi nad ise arvavad millegi pärast, et nad oskavad keelt ainult "just a little". Meid aidati nii palju, nii siis, kui teed küsisime, kui hotellis ja restodes. Väga väga soe tunne jäi kõikidest portugaallastest.
5. Linnas on palju avarust ja tempo on rahulik. On rohelust ja ookean. Suvepuhkuseks nii hea koht.


Miinuseid?
1. Sularahaga toimetamine. Otsitud miinus? No ei tea, mulle ei meeldi :) Kui ma kaardiga maksta ei saa, siis tuleb mulle automaatselt tunne, et saan petta. No olgu, ilmselt minu oma kiiks, aga tegelikult on ka ebamugav kogu aeg sularaha kaasas kanda. Maksma peab sularahas siis üldiselt, kui arve on alla 10 euri ja ka metroos ja muidugi mõnedes restodes.
2. Portos haises aeg-ajalt. See oli selline niiske väljaheitelõhn. Ei olnud kõige meeldivam, aga õnneks ei haisenud ka kogu aeg.

Rohkem miinuseid öelda ei oska. Soovitan kõigile Portosse minna. Lihtsalt, et aeg korraks maha võtta ja veidi hingata. Nädalast täiesti piisab, ka 4-5 päevast ilmselt. Pärast Ryanairi lendude avamist on turistide arv Portos tõusnud ka. Seega tõuseb ka teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Kõik on hea. Eestlased Portosse!


Lõppu mõned naljakad pildid ka siis, nagu ikka.
Kes see normaalne inimene paneb jalgratastele kiirusemõõtja keset kitsaid vanalinnatänavaid?


Ja kes see normaalne uuesti kommunistiks hakkas?


Ja kõige lõppu üks ulakam pilt kirikuseinalt (jah, võite selle ulakuse ise juurde mõelda ;) )


Siin Londonis on, muide, internet sama aeglane kui Myanmaris. Ja see juba ütleb midagi. Homme kõigest lähemalt!

Saturday, July 4, 2015

Väga püha reede

Kas Jumalasse usute? Portolased enamasti ilmselt usuvad, sest neid kirikuid ja pühakohti on siin tõesti palju. Eile käisime vaatasime neist nii mõndagi.

Alustasime aga hoopis lõunasöögiga, sest meie uimerdamise peale oli lõuna enne kätte jõudnud, kui üldse vaatamisväärsusteni jõudsime. Juba esimesel päeval olime valmis vaadanud sushikoha, kuhu kindlasti minna tahtsime. Ei kahetsenud raasugi. Vanalinna piiril olev sushikohvik oli pigem selline äri-inimeste lõunakoht, väga moodne ja peen igastahes. Meid võlusid ka hinnad. Kui sa neljateist euro eest saad ikka 18 tükki sushit, eelroaks 2 minikevadrulli ja suure Philadelphia temaki, siis ei ole küll millegi üle nuriseda. Ja kui ilus söök, nagu kunstiteos! Teenindaja oli nii nunnu ja kuna ootasime pikemalt, siis saime veel 4 tükki imehead sushit "vaevatasuks" + toodi meile pärast veel tasuta jaapani veini saket. No mida värki?

Kui see pole ilus, siis mis üldse on?


Edasi suundusime siis jällegi Tripadvisori soovitusel populaarse Clérigose Kiriku poole. Kiriku juures oli ka suur torn, mis pidi Porto üks sümboleid olema. Nii imelik ikka, kui inimesed nii mõtlevad. Oleks siis mingi eriti eriline torn või midagi:


Kõrgele sai muidugi tõusta küll. Mina värisesin taas haavalehe taoliselt ja vana sõber vertigo oli kohe platsis. Hästi aeglaste sammudega liikudes sain mõned pildid siiski tehtud. Vaate üle ei kurda :)


Kirikut oli ka huvitav pühakuju enda selja tagant vaadata:


Kirikurahvas oli seal ka ühe toreda näituse püsti pannud, Jessakese kujudest nimelt. No neid Okasroosikesi oli seal küll vast mingi sada ikka. Maalid ka. Keegi pühamees oli neid kunagi kogunud ja pärast vennaskonnale annetanud.

"Sa ei arva, et see oleks pühaduseteotus või midagi?" - "Absoluutselt mitte."



Püha reede sellega ei lõppenud. Ka kuulus kahetornine katedraal tuli ära külastada. Ilus kirik, mõnus sisehoov ja veitsa näitust. Klassika. Ei saa öelda, et igav oleks olnud, aga selleks hetkeks tundsime ilmselt mõlemad, et pühadust on veidi paljuks läinud.

Ville teeb jälle nalja:


Üks uhkem kirikupilt ikka ka:


Koju tulles õnnestus meil isegi hotellituba üles pildistada enne, kui me seal tavalisel kombel asjad laiali loopisime. No minu maitse jaoks täiesti korralik ja elatav, veitsa luks isegi:


Pühaduse mahapesemiseks plaanisime siis ikkagi kasvõi kord see ööelu järgi vaadata, tuletame meelde, et tegemist oli reedega. Ville tegelikult oleks ilmselt pigem hotellis kolm korda pooleli jäänud Blade Runnerit edasi vaadanud, aga ma veitsa surusin ja mis tal siis ikka üle jäi.

Kui kümne ajal toast minema saime, olime mõlemad nii väsinud kogu päevast, et oleks vist sinna samma välikohvikusse magama jäänud. Tellisime aga suure prae ja hakkasime veini jooma ja nii meil see elu sisse tuli. Tuli lausa nii hoogsalt, et kahest klaasist sai kahepeale viis ja meil oli tuju ikka väga hea pärast seda. Kohvikuonu arvutas arve ka valesti, prae eest kokku oli tegelikult 18 eurot, koondarve 26. No ei ole võimalik! :D Viis klaasi veini ja magustoit ja salat ei saa ju kokkku maksta 8 euri? Jätsime neile veidi tippi lohutuseks ja läksime naerdes minema.

Edasi oli kõik väga udune, sest ausalt öeldes olime... no ikka täiesti purjus. Rumm koolaga ja džinn toonikuga ei teinud asja paremaks. Jalutasime linnas, astusime mõnesse baari sisse, tantsisime ja naersime. Kõige vähem vilavate silmadega pilt sellest õhtust:


Ma lausa imestan, et ilma sekeldusteta koju tagasi jõudsime. Mäletan veel, et tantsisin Pharell Williamsi järgi toas ringi ja siis ei mäleta ma enam midagi.

Järgmisest hommikust (kahjuks see alati tuleb) siis juba järgmises postituses. Stay tuned!