Thursday, July 2, 2015

Ookean ja romantika

Porto on endiselt kaunis. Ja meie oleme endiselt puhkusel oma aeglase tempoga.

Kui poole ühe paiku end eile lõpuks hotellist välja saime, siis võtsime suuna kohe lähedalasuvatesse aedadesse. Palju rohelust, keegi mängis trompetit, inimesed plaksutasid. Vaatasime kaardilt, et aias peaks olema ka Romantikamuuseum, ma kohe mõtlesin, et kas poleks mitte romantiline seda imelooma siis ka külastada. Otsisime maja hiiglama kaua, see oli nii ära peidetud, et tekkis tunne, et võib-olla muuseum ongi see tee, kust teda otsima peaks.

Sest ka aed oli väga romantiline:


Ja paabulinnud sõid käe pealt:


Lõpuks leidsime selle maja siiski üles. Oh, mind. Tegemist oli siiski Romantismimuuseumiga. Noh, sellele vaatamata oli tore vanas 18. sajandi sisustusega härrastemajas ringi liikuda ja maki pealt Portugali kõrgklassi elukommetest kuulda.


Edasi mõtlesime minna rohkem ookeani poole. Vaade viimasele sillale enne merd avanes juba aiast.


Vahepeal tegime pausi söömiseks, mul oli nii hiiglama suur nälg, et võtsin suure grillitud loomalihaprae. Nüüd on paras aeg rääkida ka toidust. See söök, mida siin saanud oleme, ei ületa kahjuks Itaalia toitu. Huvitav on jaa, mereande saab süüa lõpmatuseni. Me kahjuks ei ole aga suured mereannifännid ja seega kõik kalmaarid ja kaheksajalad on proovimata jäänud (ehk täna? :/ ). Asi, mis veidi häirib, on toidu ühekülgsus. No vaadake näiteks meie toidulauda eile lõunal:


Esiteks, kus on värvid? Ehk olen Tuurus ära hellitatud, aga no täiesti kollast taldrikut ei teeks ma endale kodus ka. Teiseks, kartul ja riis ühel taldrikul? See on neil miskipärast väga populaarne siin. Ja see hapukapsas ei andnud kahjuks salati mõõtu välja ja jäi söömata ka Villel. Liha oli pigem raw, kui medium, mis endalegi üllatuseks ei olnud üldse paha. Tegemist oli tegelikult väga korraliku restoraniga.

Edasi sõitsime bussiga päris mere äärde. Kolmas kord siitpoolt Atlandi Ookeani näha, juhhuu! Meri on nii ilus. Külastadime ka sõjakindlust rannas. Pilet pool eurot.

Ville tegi nalja:


Vaatamata suhteliselt sombusele ilmale oli päris palju surfajaid. Erlikese põnevuse vähendamiseks pean kahjuks ütlema, et 10 minuti jooksul väga palju püstisõitjaid just ei näinud...


Tripadvisori sõnul üks Põhja-Portugali vaatamisväärsustest oli ka seal samas mere ääres asuv park. Kõndisime seal mitu tundi. Ilus roheline oli küll, ei tea, kas kastavad seda muru või midagi?


Ville leidis sisalikke ja sai pildile neist väiksema. Vaadake, tal on liblikas hambus!


Jalgpalli oli vinge vaadata. Peaks ikka ise ka rohkem sporti tegema. Villele väike vaheldus FIFAle ilmselt :D


Tagasi sõitsime bussiga läbi uuema linnajao. Lugesin wikist, et Porto kesklinna elanike arv on viimaste aastate jooksul umbes 100 000 võrra vähenenud, praeguseks on elanikke kusagil 250 tuhat. Satelliitlinnades rahvaarv ainult kasvab küündides lausa 1,4 miljonini. Me seal bussis vaatasime ka, et pigem võtaks ikka uuema korteri, kui võtmiseks läheb. Vanalinn nimelt laguneb kiiresti ja nende majade renoveerimiseks peab ikka kõvasti seda krõbisevat taskus olema. Kuigi tõesti, väga väga romantiline on ka.


Õhtu veetsime hotellis puhates ja vaadet nautides. Meil on nii hea hotell, soovitaks kõigile. Nimeks Vice Rei, kohe uue ja vana linna piiril, kesklinna jalutab u 40 min, aga metrooga on 3 peatust. Tärne on viiest puudu üks, internetikiirus on 20 Mbit/s ja tuba on suur ja ruumikas. Raha maksime selle eest vähem kui Milano uberiku eest, kuigi öid tuleb mitu rohkem.

Aknast näeb ookeani:


Täna on taevas pilvitu ja päike paistab soojalt. Aeg minna turismima!

No comments: