Taastumispäev

Öise rappimise peale magasime nagu kotid kella üheni päeval. Nii palju siis meie ilusast aktiivsest pühapäevast Londonis. Hiljem suutsime end õnneks küll kokku võtta ja veidi ringi vaadata.
Sebisime endale Oyster Cardid (ma uimakana olin ju vana koju jätnud) ja sõitsime kesklinna. Sellisel jubeda tundega päeval on tähtis hoida prioriteedid paigas. Söök ja mugavus on nendeks kindlasti. Sõime eriti mõnusa burgerilõuna eriti mõnusas restoranis eriti rõõmsa teenindusega. See aitas meid küll. Edasi oli juba veidi kergem.

Kuna pühapäeval on neil siin paljud asjad üldse suletud või pannakse vara kinni, siis üks väheseid, mida veel külastada jõudsime, oli Tate Modern. See on suur kaasaegse kunsti muuseum. Ma kohe tundsin, kuidas mu paha tunne veelgi vähenes kogu kunsti nägemisega... Mulle meeldis igastahes. Villele vist ka enam-vähem.

Salvador Dali ja palju rahvast:

Rahvast oli tõesti palju. Vahepeal tekkis isegi mõte, et nad võiksid Tate tasuliseks teha, et nii palju inimesi ei oleks. Rahvamassidest jäävad järgi ainult prügi ja mustad seinad. Ei saa korralikult keskendudagi. Nägime ka eestlasti seal, üks Ville tuttav investor koos daamiga. Ütlesime viisakalt "Tere, eestlased" ja puha.

Andy Warhol ja Roy Lichtenstein oma Whaam! -teemaga.

Tate rõdult avanes ilus vaade mitte nii ilusalt Thamesi jõele. Keskel Püha Pauluse kirik ja Milleniumi sild:

Edasi jalutasime lihtsalt mööda jõge ja rääkisime juttu. Taastusime. Midagi suurt ja erilist ausalt öeldes ei teinudki. Taastumispäev peab leebe olema.

Ville ostis Starbucksist meile teed ja kohvi:

Taaskord kiilakas mustanahaline, aga ka Big Ben ja muidugi kallis Ville:

See on kõik. Rohkem mul sellest pooljubedast päevast midagi öelda ei ole. Meie apartement-tuba on okei, va see interneedus. Läheme parem vaatame, ehk näeme täna veidi rohkem.