Tallinna Lennusadam

Lubadus oli, et hakkan rohkem kirjutama. Selle täitmiseks peaksin siis rohkem reisima, eksole? Kuigi ma reisin igakuiselt Soome ja Eesti vahelt, arvan, et Kalevipojajutud teid kindlasti tüütaks ja kirjutan hoopis Eestimaa (vahel ka Soomemaa) pinnal ringi vaatamisest. Vähemalt seni, kuni uus kaugem reis silmapiirile tuleb. Võinoh, saladuskatte all võin öelda, et silmapiir on üsna selge ja reisid juba paistavad, aga et ootusärevust leevendada teen ühe lokaalse postituse kah :)

Kuna Tallinna Lennusadam avati oma praeguses asukohas aastal 2012, siis on sellest viimase paari aasta jooksul palju räägitud. Reklaamid, sõprade kostüümipildid feissbukis, isegi Tripadvisor soovitab kohe pärast vanalinna Seaplane Harbor ette võtta ehk siis nende sõnul tegemist on Tallinna teise vaatamisväärsusega.

Meie siis võtsime kah selle asja ette. Ühel ilusal augustikuu pühapäeval seadsime Inga ja Villega autorattad just sinna poole teele.

Väljast paistis esialgu nagu tavaline Eesti disainmaja (kohvikuga terrassil nagu olema peab):

Suvi ja maja ja Inga ja Ville

Seest aga avanes meile hoopis selline vaade:

Ehitajad ei osanud aimatagi, et siia kunagi allveelaev pannakse...

Kuigi pimedus ja siniste toonide ülekaal tundusid esialgu veidi ehmatavad, oli ära harjudes ikkagi tunne nagu oleks... raudbetoonlossi astunud. Lennusadam paikneb nimelt umbes 99 aastat vanades vesilennukite angaarides (näed, õppisin uue sõna :P). Angaarid on siis hiiglaslikud poolkuplid ja Eesti omad on tegelikult ka väga erilised, sest need on esimesed nii suured ilma tugedeta raudbetoonkoorikehitised (tänks, viki) maailmas. Muuseumis olid lausa pildid 20. sajandi alguse disainiajakirjadest, kus Eesti imeloomadest räägiti.

Muusumi kolm tasandit: meri, rand ja õhk

Muuseumis on nii sise- kui välisnäitus. Sisenäitusele läheb kindlasti rohkem aega, seal on asju, mida vaadata ikka mitusada. Paadid, purjekad, poid, lennukid, sõjamasinad, lastenurgad, filmid ja suur-suur allveelaev Lembit.

Jeee, kui vinge!

Minu lemmikud kogu muuseumist olid purjekad. Ma ise küll merd pelgan ja ilmselt vabatahtlikult üksinda kuhugi purjetama ei läheks, aga need olid seal nii armsakesed. Lisaks sellele oli muuseum teinud väga head tööd tekstidega. Mäletate seda kooliekskursioonitunnet, kus peab mingit igavat juttu lugema mingi igava asja kohta? Okse tuleb peale. Eesti Meremuuseum on olnud väga tubli ja purjekate ja paatide juurde pannud lõigukesi nende omanike juttudest. Nt kuidas võideti üks või teine võistlus, kuidas selle ja selle paadiga Rootsi põgeneti. Ajalugu on elav ja muuseum ei ole igav.

Allveelaev Lembit on ilmselt kogu muuseumi peaeksponaat. Ehitatud Inglismaal ja teeninud tublisti meremehi, on ta nüüd puhkusel Lennusadamas. Supervinge oli seal peal ja sees käia.

Suure Lembitu sees istuvad ema ja Ville
nagu H. pylorid maokurvikus

Üldse nagu varem mainitud oli atraktsioone kõvasti.

Ootasime järjekorda, et kah puldiga laevadega sõita saaks. Lõpuks õnnestus
teistest lastest ette jõuda ja saime kõik poide vahel tiirutamist harjutada :) 

Väljas käisime ka. Jäämurdja Suur Tõll seisis kõigile imetlemiseks sadamas. Mul tuleb küll kohe Kreisiraadio meelde, aga ilma naljata olid ka välieksponaadid päris mõnusad vaadata.

Üldiselt jäime kõik Lennusadamaga väga rahule, soovitaks nii kodustele kui külalistele. Võrreldes välismaa muuseumitega on Eesti muuseumid kuidagi palju tõsisemad ja südamlikumad, see must lagi paneb vist juured kasvama :) Igatahes olen tänulik ja rõõmus ja mu merepelgus on kindlasti kahanenud.

Lõpetuseks üks purjus meremehepilguga pilt. Tänks, Ville! :D

Praktilist infot ka. Meie veetsime seal 3 tundi, aga kindlasti oleks võinud ka kauem olla. Kes lastega minna tahab, siis neile võin ka soovitada, lapsed saavad joonistada ja mängida ja filmi vaadata, nii kaua, kuni vanemad siis "tõsiste asjadega" tegelevad. :D Raha maksab täiskasvanule 14 eurot ja lapsele 9-18a 7 eurot. Lahti on iga päev 10.00-19.00.