Enonkoski

Ma ei ole siin blogis palju oma igapäevaelu jaganud. Kuna see aga sisaldab parajas koguses reisimist (tegelikult ainult kahe riigi vahel, aga siiski), siis mõtlesin väikese erandi teha. Selle postitusega teen ühtlasi ka teise erandi - kirjutan veidi spetsiifilisemale grupile, oma kolleegidele. Nimelt kirjutan oma kogemusest kolme päeva jooksul Enonkoske Terveysasemal. Loomulikult olete kõik oodatud lugema, ma lihtsalt seekord ei hoia end tagasi meditsiiniliste terminitega, vabandan juba ette.

Minnes nüüd veidi täpsemaks, tahaks alustuseks öelda, et töötan arstina. Olen seda tööd teinud nüüd juba umbes poolteist aastat ja enamiku sellest veetnud Soomes. Töötasin terve aasta Soome tervisekeskustes, nüüd olen jäänud EMO tööd tegema. Aeg-ajalt kutsuvad mind erinevad firmad küll kedagi kuhugi asendama, aga tavaliselt pole ma pakkumisi vastu võtnud, sest kodus oldud aeg on ikka see kõige kallim ja mõnusam. Taaskord, tegin erandi. Läksin kolmeks päevaks Enonkoskele tööle.

Enonkoski on väga väike koht Põhja-Karjalas, sealne tervisekeskuse teeninduspiirkond on ligi 1500 inimest. Tavaline perearstinimistu, eksole? Seal töötabki tavaliselt üks arst korraga ja eks ikka 7.30-15.30... Kuna sõitsin Helsingist ligi 400 km, et sinna jõuda, siis sain teha veidi pikemad päevad ("korvamaks" sõidukulusid, hehehe), 10h päevas läks kiiresti. Keskuses on tööl veel vastuvõtuõde, kes tavaliselt ka arsti aitab, hambaarst, hambaarsti õde, koduravi õde ja õhtuti käib koristaja.

Personal oli muidugi super. Olen ka varasemalt sellega kokku puutunud, et Soomes on kõik enamjaolt tiimitöö ja et pole sellist astmelist võimuvahekorda. Minu vastuvõtuõde Lea oli tore ja lahke ja teadis süsteemi tuhat korda paremini kui nii mõnigi arst, kes seal olnud on. Arusaadav ka, ta on seal pikemalt tööl olnud kui mul näiteks vanustki on.

Töö osas polnud mul midagi kurta. Patsiendi jaoks oli ikka 20-30min, kõik nii nagu tavaliselt. Vb mõni 20min oleks võinult ära vahetada poole tunni vastu, nt põiepidamatust on ikka raske 20 minutiga täiesti selgeks ka, eriti kui patsient küsib korraga veel jalavalust ja uimasusest pealekauba. Töövahendid on lihtsad, kabinet on klassikaline, kiiretest uuringutest saab tellida kiire CRV, ilmselt ka hemoglobiini, aga seda ma ei kasutanud. Loomulikult Streptokokk A kiirtest, mille ma ühel hetkel isegi endale ära tegin, et kindel olla (mu rühmakaaslased kindlasti naeravad nüüd).

Patsiendid? Jumala okei. Oli paar astmahaiget, tavaline metaboolne sündroom, paar aastakontrolli, neuropaatiline valu ja kõrvapõletikulapsed. Üks erandlik patsient oli ka. Kui mu kursavend Urmo küsis 4 aastat tagasi diabeedihaigelt, et kas tal on 1. või 2. tüüpi diabeet ja patsient vaatas teda arusaamatu pilguga, et loomulikult esimene, sest tal algas see lapsena, siis praeguseks õigustaksin Urmo küsimuse täiesti. Minu vastuvõtul käis ka 17-aastane tüdruk, kes on 3 aastat juba teist tüüpi diabeeti põdenud. Kaalu oli muidugi saja ringis.

Kui töö oli Enonkoskel täiesti tavaline ja rahuldav, siis vaba aega isegi rahuldavalt veeta on väga raske. Väike koht, kauge ka, pimedaks läheb enne kella nelja õhtul. Pole kino, pole sõpru, korteris polnud isegi telekat. Ühel õhtul kutsus mind õde Lea kumminauhajumppaan ehk siis kummipaelatrenni, mis osutus üsna raskeks, aga oli väga mõnus pärast 10-tunnist istumist.

Vaba aeg arvutiga:

Korterist. Igal pool, kus olen töötanud, on vahendusfirma elukoha eest ise muretsenud. Nii ka nüüd: nad pakkusid mulle kolmeks päevaks ridaelamuboksi. Mõnus avar, täiesti klassikaline soome üürikas, aga uskumatult räpane ja üsna külm. Firmast öeldi, et saun on ja puha, aga minu suureks üllatuseks oli see puuküttega, mis on isegi Soomes suhteliselt harukordne. Ma ei hakkanud proovimagi seda kütta. Aga ma ei vingu, 3 päeva on okei, elan üle. Tore, et oli koht, kuhu minna :)

Tore oli ka kogu reisi juures see, et sain tagasi Põhja-Karjalasse. See pool aastat seal elamist jättis südamekujulise templi mu mällu kui mitte igaveseks, siis mõneks aastaks ikka. Ja tegelikult ei saa ka igavikku välistada, sest need järved ja kasemetsad on mind ikka täiesti ära võlunud. Kuigi jaa, üksinda pikemaks ma ilmselt sinna enam ei läheks.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tore oli ja julgustan ka teisi arste väiksemates paikades vahetevahel keikasid tegema, näeb taaskord seda põhja, millel kõik püsti seisab ning heateo-tegemise tunne püsib kauem, kui raha, mis teenitud sai (kuigi ka seda polnud mitte vähe).