Friday, November 13, 2015

Maailmas on nii palju tundeid

Tänane päev oli kuidagi eriti emotsionaalne. Ja ei, see ei ole PMS :D.

Tegin hommikul uhkest hommikusöögibuffeest pilte, aga siis tuldi mulle ütlema, et ma ei või seda teha. Et umbes hotellidevaheline konkurents või midagi sinnapoole. Kui mul hotell oleks, ma küll tahaks, et mu uhket söögilauda pildistataks ja kõigile räägitaks, kui vinge oli. See on ju tasuta reklaam, kas pole? No igatahes, rohkem pilte ma siia hommikusöögist siis ei pane :)

Aga läheme emotsioonide juurde. Alustasin oma päeva Kuningliku Lossi külastamisega. See on imekaunis ehitis otse Varssavi kesklinnas, mille juured ulatuvad 14. sajandini ja kus on elanud aadlikud ja kuningad ja Poola presidentki.

Kujutage siis ette, et pärast 1944 aastat nägi see palee välja selline:

Sakslased pommitasid teise maailmasõja ajal maha 85% Varssavist ja nii läks ka Kuninglik Loss. Hitler plaanis selle asemele mingi rahva kogunemismaja ehitada või midagi. Grupp aktiviste suutis päästa hulga maale ja muid väärtuslikke ajaloomälestisi ning kui 1971. aastal otsustati loss uuesti üles ehitada, kasutasid nad alles jäänud vanu materjale ning kõikvõimalikku muud ajaloolist materjali, et tõetruudust säilitada. Samamoodi on tegelikult ehitatud üles ka kogu Varssavi vanalinn ja nüüd näeb ta välja selline (loss on pildil paremal):

Seda lugu kuulsin täna audiogiidilt, lugesin seintelt ja turistiraamatust, nägin filme ja pilte. Ja iga kord tulid pisarad silma. Okei, südantlõhestav on mõelda, et inimesed on nii julmad, aga palju liigutavam on fakt, et see raske aeg on üle elatud ja kõik seisab uuesti. UNESCO võttis Varssavi kesklinna ja Kuningliku Lossi oma kaitse alla kui "Väljapaistev näide peaaegu täielikust rekonstruktsioonist hõlmates ajalugu vahemikus 13.-20. sajand."

Nad on teinud imelist tööd. No lihtsalt vaadake seda lossi seestpoolt:

Kõik on restaureeritud täpselt nii nagu see nägi välja kuningas Stanislav Augustus II ajal aastatel 1764-1795. Toad, maalid, kangas ja tapeet... Keldris on suur kuningate kunstikogu, kus on ka 2 tööd Rembrandtilt.

Esimesel korrusel näidatakse filme pommitamisest.

Pärast seda šokeerivat vanalinnakülastust tahtsin midagi kergemat. Chopini muuseumi olin plaaninud külastada kohe algusest peale. Tundus hea leevendus sellele tõsidusele.

Leidsin vaevata sellise maja:

Paljulubav, eksole? Ma pean aga kahetsusega ütlema, et seest ei olnud pooltki nii ilus. Näitus ise oli väga multimeedialik, mul oli oma kiipkaart ja interaktiivsed tablood igas toas olid uhked, aga no vaadake, kuidas see välja nägi:

See on lihtsalt nii vale koht sellise näituse jaoks. Multimeedia on tänapäev, saan aru, aga milleks panna see siis kaunisse 19. sajandi lossikesse? Ja kui juba panna, miks mitte kasutada seda ruumi inspiratsioonina? Mul oli pea täitsa laiali kogu näituse külastamise aja. Samuti ei olnud seal ka piisavalt kokkuvõtteid. Asi jäi sama poolikuks, kui Chopini aeg Poolas.

Chopini klaver keset ekraanimerd:

Ühe asja eest pean ma neid siiski kiitma ka. All keldrikorrusel oli muusika kuulamise võimalus, millest üks osa eriti silma paistis. Seal oli Liszti klaver ja klaveri ees oli noodipult, selline klaasist. Noodipuldi kõrval oli kolm partituuri: etüüdid a-moll, cis-moll ja E-duur. Ja kui ma panin ühe nendest noodipuldile, siis hakkas kõlaritest see sama lugu mängima. Ideaalne. Kuulasin kõik läbi ja tuli nii hea tunne :) Elleri lõpetamise järel olen partituuriga muusikat kuulanud vaid üksikuid kordi.

Lõunasöök jäi kogu selle muusikakuulamisega veidi hiljapeale. Olin enne näinud ühe maja peal kuulutust, et 17.30 on Chopini kontsert ja nii ma siis selle maja juurde end maha istutasingi. Sushikohvik oli kohe kõrval ja mina pistsin pugima.

Kell 17.30 vedasin end kõrvalmajja. Päeva kõige absurdsem kogemus. See oli mingi ukraina haridushoone ja saal, milles noor hispaanlanna mängis, oli pesueht nõukamaiguline. Maja oli tänavanurgal ja suurtel akendel ei olnud mitte kardinad, vaid mõned lastejoonistusi meenuvad maalid olid pooleldi nagu katteks akende ette pandud. Ja siis laes oli selline värgendus:

?? Taaskord ei ole ma kindel, et kas peaks nutma või naerma.

Kontserdi ajal igastahes nutsin. Noor naine mängis Tšaikovskit, Albenizi ja muidugi Chopini. Tšaikovski "Aastaaegadest", millest ta mängis esimest kuute, tõi "Aprill" taas heldimushetke. Ah, nii tobe klišee. Aga teate, äkki ei ole ka. Olin rõõmus. Ainult kellegi helisev mobiiltelefon ja fakt, et publik sonaadi osade vahele plaksutas, ajasid mu vihale ja tekitasid piinlikust, kui pianist enne viimast Allegrot kummarduseks püsti pidi tõusma. Jumala eest, miks seda küll koolis ei õpetata?

Enne "kojuminekut" ei suutnud ma end tagasi hoida oma uue lemmiku Jan Dziaczkowski näitust uuesti külastamast, sest neljapäev on siin tasuta muuseumite päev (ka Kuninglikku Lossi pääsesin tasuta, kusjuures). Vaatasin kõik teosed veelkord hästi hoolega läbi ja tegin ilmatuma palju pilte, millest teen vist isegi eraldi albumi oma Reisile Saaraga Feissbukilehele.

Päeva lõpetuseks panengi siia mõned ägedamad pildid:

Tundub, et endalegi teadmata tuli kõikidest nendest tunnetest lausa stress, sest põhilise stressiindikaatorina ostsin õhtusnäkiks endale putkast terve paki krõpse.

Homme võiks olla malbem päev.

2 comments:

kristi said...

Tead, ma eile juba tahtsin kommida eelmist postitust telefoni teel, aga blogspot viskas mulle ette mingi "prove you're not a robot" mängu, kus pidin üheksa pildi seast mingeid õigeid pilte leidma ja see ei lõppenud ära, mingi 15x ikka proovisin :D Nüüd lõpuks avasin arvuti.

See, mis ma eile kommida tahtsin, oli see, et nii äge, et hotellis on hommikusöök hea. Minu meelest see ühes osakaalus määrab kogu reisiga rahule jäämise natuke... no ja smuutid, ei oskaks soovidagi :D

Mõnusat Poolat!

Saara said...

Aitäh kommenteerimast, Kristi! Nii tore lugeda :)

Ma nõustun täiesti. Hommikusöök on päeva tähtsaim söök, ilma selleta läheb kindlasti untsu, vähemalt neil inimestel, kes hommikuti pugima on harjunud :D