Raske on kirjutada, sest CNN ja BBC lasevad taustaks pidevalt uudiseid Pariisist, inimesed sõimavad mu sõpra Martinit avalikult Delfi lehekülgedel ja ma ei suuda olla mõtlemast faktile, et ma ei leia ühegi tulistaja pilti internetist ja et see passijutt on nii tobe. Lisaks Baghdadist näiteks ei olnud üldse uudist. Nii segane.
Vahel ma mõtlen, et kui palju saladusi see maailm meie eest peidab? Kui palju peidavad teised inimesed?
Minu päev Varssavis hakkas tegelikult ilusti. Esimest korda siin veedetud aja jooksul tuli päike välja. Mu tuju tõusis hetkega. Tegin selle tähistamiseks isegi selfi.
Plaanisin enamiku tänasest päevast Poola juutidele pühendada, sest see on ikkagi väga tuntud ja loomulikult ka väga tähtis osa Varssavi ajaloost. Kellele see teema võõram on, siis sissejuhatuseks ütlen, et enne teist maailmasõda oli juudi kogukond Varssavis suuruselt teine maailmas ja Euroopa suurim sünagoog asus just siin. Holokaustist olete ilmselt kõik kuulnud, II MS ajal viidi koonduslaagritesse põletamisele 6 miljonit juuti, kellest pooled olid Poolast. Allesjäänud emigreerusid suurest pärast seda, kui Nõukogude Liit alustas oma antisemistlikku kampaaniat.
Praegusel ajal on Varssavis väga vähe juute. Tegutseb üks sünagoog, mis üllataval kombel asub sellest hotellist, kus olen, peaaegu üle tee.
Võtsin suuna kirdesse. Teel Umschlagplatzi poole möödusin ka Hale Mirowskiest, Varssavi põhilisest turuhoonest, vähemalt nii nad räägivad. Ootasin väikemüüjaid ökotoodetega, aga sain hoopis selle:
Vaid paar mammit seisid välisukse juures. Nagu Eestis :) :
Umschlagplatz on mälestusmärk paigas, kus oli rongiplatvorm, millest väljusid rongid kontsentratsioonilaagritesse. Seinadel olid enam levinud juudi eesnimed, kaasa arvatud Sara.
Päeva tipphetk oli Poola Juutide Muuseumi külastamine. Selle leidmisega läks veidi aega, küsisin nii mõneltki teed. Isegi "muzei polskie jevrei" tuli kuidagi huultelt maha. Lõpuks ma sinna jõudsin ja hea on, et nii läks, sest Museum of Polish Jews on ametlikult parim vaatamisväärsus, mida kogu selle siinveedetud aja jooksul näinud olen. Ainuke muuseum, millele juutide muusem Poolas alla jääb, on British Museum Londonis ja viimast loetakse isegi maailmaimede hulka, seega ei ole vaja piinlikkust tunda.
Imepärane arhitektuur hämmastas kohe:
Kõige ilusamad kunstlikud liivadüünid, mida näinud olen.
Tahtsin minna giidiga tuurile, aga kujutate ette, kõik kohad olid välja müüdud. Õnneks leidus veel üksik inglisekeelne audiogiid.
Ma ei tea, kui mitu inimest osales selle näituse kokku panemises, aga kui palju neid ka ei olnud, nad olid selgelt oma ala(de) professionaalid. "1000 aastat Poola juutide maailmas" oli nii hästi tehtud, et veetsin seal kokku üle nelja tunni (ja kes muuseumites palju käinud on, siis need teavad, et 4 tundi on nii jalgadele kui ajule väga koormav), mul ei hakanud kordagi igav.
Nad alustasid päris algusest, kui juudid alles Poola aladele rändasid, näitasid keskaega ja rääkisid eluolust, seadustest, tagasilöökidest, liikusid edasi sajand-sajandilt ning igal ajajärgul tutvustasid omi küsimusi ning illustreerisid seda piltide, filmide, esemete ja "käed-külge" edasiuurimisvõimalustega. Külastajad said kogu aeg midagi teha, nt multimeediaprogrammi abil tegin endale oma juudi mündi, kus allservas on ka heebrea keeles mu oma nimi kirjutatud:
Kõik näidatud esemed olid väga huvitavad ja erinevate tubade miljööd nii tõetruud.
Puust sünagoogi sisemus:
20. sajand algas küll ilusti, aga kokkuvõttes oli nii hull, et nutsin kõvasti päris mitu aega ja kurvastasin koledasti kogu jubeduse üle, mis maailmas juhtunud on.
Perepildid enne emigreerumist:
Kõige jubedamatest kohtadest ma pilte ei teinud. Ei suutnud.
Lõunat sõin muuseumis. Mõtlesin, et võtan päevaprae ja mõtlen rahulikult, mida edasi teha. Kassapidaja aga soovitas mulle kohe valget veini (ma kahtlustan, et mu punaste silmade pärast) ja kokkuvõttes istusin ja rahunesin seal päris edukalt.
Olin juba eile plaaninud, et pärast lähen vaatan Arkadia üle. Ei, see ei ole koht, kus jumalad elavad. Võinoh... Arkadia on mu turistiraamatu põhjal Kesk-Euroopa suurim kaubanduskeskus.
Teate, miks eestlased tavaliselt Varssavisse tulevad? No ikka shoppama. Ma ei ole üldiselt shoppamisest eriti vaimustatud, eriti kui ma endale pean asju vaatama ja kui mul on seljas mantel ja seljakott ja seal on nii palju rahvast ja see koht on sama suur nagu jalgpalliväljak. Jah, ma tüdinesin juba esimese 10 minutiga ära. Üritasin siiski shoppamistunnet üles leida ja esitasin paigale väljakutse: kas nad suudavad täiendada minu garderoobi esemega, millest olen tegelikult otsustanud juba loobuda, sest pole seda kusagilt leidnud? Jutt käib trikoost.
Ja kujutage pilti, ma sain selle. See on nagu uus maailmaime, tõepoolest. Ma sain endale täiuslikult istuva trikoo, mis näeb ülivinge välja ja milles on mugav olla. Ma olin nii elevil, et pidin sõnumeid saatma hakkama. Pärast hotelli tagasi tulles katsetasin selle kohe basseinis ära ka. Kuigi mulle vesi väga ei meeldi, olen ikkagi seda nautima õppinud, eriti pärast seda, kui Ville mulle ujumisprillidega ujumist õpetas ja hingamistehnikaid näitas. Ainukesed tagasi hoidvad asjad olid need halvasti istuvad ujumisriided. Ja nüüd. Oma ideaalselt sobivas trikoos ujusin kohe pool kilomeetrit järjest, kiiremini kui kunagi varem.
Jah, olin siin õhtupoolikul päris rõõmus kuni taas nendesse maailmasündmustesse sukeldusin. Milliseid seisukohti võtta, ma ei tea. Mul on juutidest nii kahju, aga ma ei saa kõrvale vaadata sellest, mis praegu Palestiinas toimub. Ma jälestan terrorismi, aga usun kindlalt, et pagulasi tuleb aidata ja islami usku inimesed on head. Maailmas sünnib nii palju jubedust, aga tahaks ise ennast ikkagi hästi tunda.
Täna oli Sabbath, kus juudi traditsioonide järgi tööd teha ei või. See mõtlemine valikutest tundub väga suure tööna.
No comments:
Post a Comment