Thursday, August 27, 2015

Kääriku, Harimägi ja üks kehvake restoran

Mul on siin augusti lõpus nüüd selline tore elu, et lausa kolmel nädalavahetusel järjest saab sõprade pulma minna. Kristini ja Hendry pulm oli esimene ja kuna see toimus Leigol, siis oli sealt järgmisel päeval hea veidi ringi vaatama ka minna. Villega, nagu ikka.

Üks ilus Eesti metsa pilt kohe alustuseks. Kas pole mitte mõnusam kui nii mõnigi välismaa loss või rand? Pidevalt kaugemale reisides hakkab ka Eesti rohkem meeldima.

Miks Kääriku? Villel oli kunagi Käärikul lähedal Sangaste linnamäe jalamil maakodu ja ta tegigi mulle ühe tutvustava tuuri, mis koosnes kolmest kohast ja ühest kohvikust. Viimane oli tegelikult ekspromtkülastus.

Üks kaardike ka, et suurem pilt tekiks:

Kõigepealt siis Kääriku järv. Wikipedia kohaselt elab Kääriku külas Valgamaal lausa 48 inimest :) Järv on päris suur, ma arvan, et nad kõik mahuks korraga sinna ujuma ka.

Ville hüppab:

Mina krimpsutan nina, sest mulle ei meeldi vesi. Aga suure veenmise peale ma kuidagi ikkagi ennast sinna järve libistasin.

Siis käisime Ville vana maakodu juures, kus nüüd on miski väikene puhkekeskus. Kuna me salaja läksime ja luba ei küsinud, siis pilte ma ei pane ka.

Kolmas koht oli selle päeva parim osa - Harimäe vaatlustorn. See oli ikka eriti eriti kõrge (netist uurisin, et 28 meetrit tuleb ära). Kui ma oleks kohta pildilt näinud, siis ma ei oleks uskunud, et see on Eesti.

Kaks teaser-pilti torni juures lendavatest lohemadudest:

Ja nüüd - vaade:

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Harimäe vaatetorni külastamine on seda väärt. Saate oma lõbuks ka kileda häälega "Kas tõesti Eestimaa on ikka nii ilus vä?" kaugusesse hüüda.

Miinuspooltest? Olen endiselt argpüks :) Pildistamine ei tulnud kergelt..

Päevapoolik lõppes Rukki Restoraniga. Nagu postituse pealkirjast võite juba ennustada, siis oli asi üsna nutune. Tegemist oli sellise külapoe kõrval asuva söögikohaga, kus sai istuda sees või väljas terrassil. Istusime väljas ja kuulasime kõlaritest ilmselt pool Ivo Linna plaati ära. Ma ei olnud kohe üldse mitte vaimustunud. Samuti oli see toit... No pehmelt öeldes tagasihoidlik. Ainuke mittetagasihoidlik asi selle juures oli soola kogus.

Oskaksite ilusamini teha? Ma pean ütlema, et ma oskaks ilmselt. Pildil siis grillitud lõhefilee ja rukkipaneeringus juustukattega seakaelakarbonaad.

Väikese lisapunkti saab Rukki Maja ilusa menüükujunduse ja rammuse rukkikamavahu eest. Muus osas tulevad miinuspunktid.

Eks elus peabki erinevaid asju kogema, siis oskan paremini valida :)

 

Friday, August 14, 2015

Tallinna Lennusadam

Lubadus oli, et hakkan rohkem kirjutama. Selle täitmiseks peaksin siis rohkem reisima, eksole? Kuigi ma reisin igakuiselt Soome ja Eesti vahelt, arvan, et Kalevipojajutud teid kindlasti tüütaks ja kirjutan hoopis Eestimaa (vahel ka Soomemaa) pinnal ringi vaatamisest. Vähemalt seni, kuni uus kaugem reis silmapiirile tuleb. Võinoh, saladuskatte all võin öelda, et silmapiir on üsna selge ja reisid juba paistavad, aga et ootusärevust leevendada teen ühe lokaalse postituse kah :)

Kuna Tallinna Lennusadam avati oma praeguses asukohas aastal 2012, siis on sellest viimase paari aasta jooksul palju räägitud. Reklaamid, sõprade kostüümipildid feissbukis, isegi Tripadvisor soovitab kohe pärast vanalinna Seaplane Harbor ette võtta ehk siis nende sõnul tegemist on Tallinna teise vaatamisväärsusega.

Meie siis võtsime kah selle asja ette. Ühel ilusal augustikuu pühapäeval seadsime Inga ja Villega autorattad just sinna poole teele.

Väljast paistis esialgu nagu tavaline Eesti disainmaja (kohvikuga terrassil nagu olema peab):

Suvi ja maja ja Inga ja Ville

Seest aga avanes meile hoopis selline vaade:

Ehitajad ei osanud aimatagi, et siia kunagi allveelaev pannakse...

Kuigi pimedus ja siniste toonide ülekaal tundusid esialgu veidi ehmatavad, oli ära harjudes ikkagi tunne nagu oleks... raudbetoonlossi astunud. Lennusadam paikneb nimelt umbes 99 aastat vanades vesilennukite angaarides (näed, õppisin uue sõna :P). Angaarid on siis hiiglaslikud poolkuplid ja Eesti omad on tegelikult ka väga erilised, sest need on esimesed nii suured ilma tugedeta raudbetoonkoorikehitised (tänks, viki) maailmas. Muuseumis olid lausa pildid 20. sajandi alguse disainiajakirjadest, kus Eesti imeloomadest räägiti.

Muusumi kolm tasandit: meri, rand ja õhk

Muuseumis on nii sise- kui välisnäitus. Sisenäitusele läheb kindlasti rohkem aega, seal on asju, mida vaadata ikka mitusada. Paadid, purjekad, poid, lennukid, sõjamasinad, lastenurgad, filmid ja suur-suur allveelaev Lembit.
Jeee, kui vinge!
Minu lemmikud kogu muuseumist olid purjekad. Ma ise küll merd pelgan ja ilmselt vabatahtlikult üksinda kuhugi purjetama ei läheks, aga need olid seal nii armsakesed. Lisaks sellele oli muuseum teinud väga head tööd tekstidega. Mäletate seda kooliekskursioonitunnet, kus peab mingit igavat juttu lugema mingi igava asja kohta? Okse tuleb peale. Eesti Meremuuseum on olnud väga tubli ja purjekate ja paatide juurde pannud lõigukesi nende omanike juttudest. Nt kuidas võideti üks või teine võistlus, kuidas selle ja selle paadiga Rootsi põgeneti. Ajalugu on elav ja muuseum ei ole igav.

Allveelaev Lembit on ilmselt kogu muuseumi peaeksponaat. Ehitatud Inglismaal ja teeninud tublisti meremehi, on ta nüüd puhkusel Lennusadamas. Supervinge oli seal peal ja sees käia.

Suure Lembitu sees istuvad ema ja Ville
nagu H. pylorid maokurvikus

Üldse nagu varem mainitud oli atraktsioone kõvasti.

Ootasime järjekorda, et kah puldiga laevadega sõita saaks. Lõpuks õnnestus
teistest lastest ette jõuda ja saime kõik poide vahel tiirutamist harjutada :) 

Väljas käisime ka. Jäämurdja Suur Tõll seisis kõigile imetlemiseks sadamas. Mul tuleb küll kohe Kreisiraadio meelde, aga ilma naljata olid ka välieksponaadid päris mõnusad vaadata.




Üldiselt jäime kõik Lennusadamaga väga rahule, soovitaks nii kodustele kui külalistele. Võrreldes välismaa muuseumitega on Eesti muuseumid kuidagi palju tõsisemad ja südamlikumad, see must lagi paneb vist juured kasvama :) Igatahes olen tänulik ja rõõmus ja mu merepelgus on kindlasti kahanenud.

Lõpetuseks üks purjus meremehepilguga pilt. Tänks, Ville! :D

Praktilist infot ka. Meie veetsime seal 3 tundi, aga kindlasti oleks võinud ka kauem olla. Kes lastega minna tahab, siis neile võin ka soovitada, lapsed saavad joonistada ja mängida ja filmi vaadata, nii kaua, kuni vanemad siis "tõsiste asjadega" tegelevad. :D Raha maksab täiskasvanule 14 eurot ja lapsele 9-18a 7 eurot. Lahti on iga päev 10.00-19.00.