Monday, September 28, 2015

Vormsi

Kas olen kirjutanud, et mu kõige lemmikum aastaaeg on sügis? Kuldsed lehed ja ilus valgusenurk. Sügiseti olen tavaliselt kõige rõõmsam. Muidugi räägin septembrist ja varaoktoobrist, november tundub ka mulle karistusena kogu aasta pattude eest. Lisaks on mul ka lemmikmaakond - Läänemaa. Läänemaal on Tuuru ja Haapsalu ja meri ja saared ja sõbrad. Ja Läänemaal on ka Vormsi.

Vormsi on olnud mulle südamelähedane juba väiksest peale. Mu tädi, onu, täditütar ja vanaema ning vanaisa olid seal igal suvel. Neil on ilus majake ja suur-suur aed külas nimega Diby, mis rootsi keeles on Järveküla (külade nimed on pärand Vormsi esimestelt asukatelt rannarootslastelt). Dibys olen veetnud ilusa osa oma lapsepõlvest. Viimastel aastatel olen ikka nädalakese või vähemalt paar päeva suvest Vormsil olnud. See aasta oli aga nii palju tegemist nii mul kui teistel (mu täditütar abiellus), et paistis esialgu, et jääbki käimata. Suur oli minu rõõm, kui kuulsin, et mu kalli vanaema sünnipäeva tähistamine toimub sel aastal just Vormsil. Mu vanaema sai 88-aastaseks.

Alustasime oma teekonda Villega reede õhtul. Kuigi Vormsil elab püsivalt veidi üle 200 inimese ja sügiseti ei ole ka nii palju turiste, on tähtis praamipiletid ikka varem netist ära osta. Neid saab siit.

Vormsi vahel liigub nüüd uus uhke praam ka:

Pärast 45-minutilist praamisõitu jõudsimegi Eesti suuruselt neljanda saareni, millel pindala vaid ligikaudu 93 ruutkilomeetrit. Üle poole saarest on metsa all. Suuremad teed on asfalteeritud ja kiirusepiirang on külades 30 km/h ja muidu 50 km/h, aga ühtegi politseid seal loomulikult ei ole. Kahjuks on läbi aastate ka mitmeid õnnetusi toimunud kihutamise ja alkoholijoobes juhtimise tõttu... Äkki hoopis ka selle pärast, et juhid ei suuda oma silmi neilt armsatelt majadelt ja metsadelt kõrvale juhtida?

No vaadake näiteks Rälbyt:

Reede õhtul tähistasime vanaema sünnipäeva ja rääkisime pikalt kuni hilisõhtuni. Nagu mu tädi ütles, siis esimene öö Vormsil pärast Tallinnat on alati kõige magusam. Uni oli tõesti hea. Ärkasime vaadates aknast idüllilist maastikku lammastega:

Laupäeval tegime tiiru ümber saare. Tegelikult oleks Vormsile kõige parem ratastega minna ja jääda sinna 3-4 päevaks, et kõike näeks. Meil oli siiski auto, mis meid rõõmsalt külade vahel sõidutas.

Esimene peatus: Hullo. Külakeskus koos väikese poe ja Vormsi Põhikooliga.

Panen ühe päris kaardipildi ka:

Edasi võtsime suuna läänerannikule. Käisime Saxby tuletorni juures, kus nii mõnigi sakslane ja venelane torni eest võideldes surma on saanud. Torn aga seisab ikka püsti.

Vanaema, rand ja majakas:

Pärast seenelkäiku (kui palju riisikaid me saime :) tegin mõned pildid ka vanaema aiast. Roosidest on enamik ära õitsenud, aga oli ka teisi kaunikesi.

Pärastlõunal seadsime end taas minekule. Ilmaga vedas ja Vormsi peal ringi vaadata on puhas rõõm. Vormsil on kaks kirikut ka. Üks on toimiv luteri kirik ja teine vene õigeusu oma. Viimane on, tõsi küll, varemetes.

Teisest kirikust pilti ei teinud, minge ja vaadake ise üle :)

Küll aga on pilt tüüpilisest vaatest autoaknast. Rahutunne tuleb peale:

Õhtu lõppes matkaga Rumpo poolsaare tippu. Selleks läks meil mitu tundi, aga ma olen väga rahul, et käidud sai. Meri, kadakad ja päikeseloojang.

Öö magasime jällegi nagu notid ja pühapäeval oligi aeg tagasi tulla. Kas soovitan Vormsil käia? Loomulikult. Minge nautige rahu ja vaikust, supelge madalas meres, sõitke ratastega männimetsade vahel, peatuge külalistemajas Feim ja Sull ning sööge Vormsi ainukeses restoranis Krog No. 14. Seda muidugi suvel, nüüd oli see juba talveunne läinud :)

Pärast kõiki neid aastaid on raske Vormsit ühte postitusse kokku võtta, aga loodan, et saite maigu suhu. Ja loodan, et lähete uurite ise edasi.

Monday, September 7, 2015

Alatskivi loss ja restoran

Ühel kaunil septembrikuu laupäeval tähistasime me perekonnaga mu ema 50. sünnipäeva. Ema tahtis seda teha Alatskivil. See ei ole meile mingi eriline paik, aga loss on ikkagi loss ja oli ka muid kokkulangevusi ning koht valitud saigi.

Alatskivi loss on valmis ehitatud 1885. aastal perekond Nolckenite poolt. Härra Nolcken ehitas selle oma naisele kingituseks. Alatskivi mõisakompleks rajati küll juba 14. sajandil, aga esinduslik eluhoone tuli ligi 500 aastat hiljem. Läbi ajastute on kompleksil olnud palju omanikke ja seda on sugupõlviti järjest edasi pärandatud. Viimaste eraomanike Nolckenite käes püsis loss aastani 1919, mil see ära riigistati. Lossis on pärast seda olnud nii kino, kool kui sovhoosimaja, aga praeguseks on lossi omanik Alatskivi vald, kes selle ka ilusti ära renoveerinud on.

Meie alustasime oma pidupäeva giidiga tuuriga, mida kindlasti kõigile soovitan. Palju huvitavam on, kui keegi ikka räägib, kui ise kusagilt raamatust lugeda. Meie giid oli hästi armas, teadis palju, tegi nalja ja vastas kõikidele meie küsimustele.

Loss oli ikka imeilus. Nad on renoveerimisega väga tublit tööd teinud (see kestis ka 12 aastat, mis seal salata). Tapeedid ja kardinad ja mööbel ja õhustik on väga tõetruud ja teisalt absoluutselt luksuslikud.

 
Tumedamad kivid on originaalid ja heledad keskel uued:

Kui lossi esimene korrus on puhtalt tolle aja stiili ja majarahvast tutvustav, siis lossi teisel korrusel asub Eduard Tubina muuseum. Tubin küll kunagi lossis ei elanud, aga selle lähedalt on ta pärit küll ja nüüd on tast saanud lossi aukülaline. Mis 20. sajandi alguses olid lossi külalistetoad, on nüüd Tubina isiklike asjade ja piltide muuseumitoad. Väga armas.

Tubin koos Krativärgiga (Tubina poolt kirjutatud "Kratt" oli eesti esimene ballett):

 
Heino Elleri koolkond:

Ka kelder ei ole vaid moosiriiulite jaoks. Keldris tegutsevad käsitöölised. Jah, päris inimesed! Nägime seal õmblejat ja pottseppa ja ühes toas olid kangasteljed. Üks suur tuba oli jäetud ka mõisatööliste tutvustamiseks. Vahakujud olid väga realistlikud.

Lossi ümber oli armas inglise stiilis park. Roosid ja muud lilled ja väikesed jalutusteed. Aktiivsemale inimesele meeldiks kindlasti ka discgolfirada, mis sinna nii kaunisti seatud oli. Üks perekond oli sinna mängima tulnud ja juba mitmendat korda. Ju siis sobib :)

Pärast tunniajast ringkäiku läksime mõisarestorani lõunasöögile. Toidud tellisime õigupoolest juba enne tuuri, et kokk need ikka valmis jõuaks teha :) Kuigi meie reserveering oli vist kuidagi kaotsi läinud, siis õnnestus neil kiiresti meile uued kohad valmis panna ja toit tuli täpselt õigeaegselt.

Söögi koha pealt võin öelda, et maitses. Minu vutipraad oli väga hea, teiste koha ja kana ja lambatall meeldisid ka. Porgandikook oli veidi kuiv, aga maasikasupp kummelibeseega jälle mõnus ja maitsed uued. Õelapsele, kes nisu ja piima ei söö, suutsid nad ilusti sobivatest toiduainetest oma söögi kokku panna, mille eest me väga tänulikud olime. Hindadest? Menüüga ja hindadega saate tutvuda siin.

Kokkuvõtteks võin öelda, et jäime kõik väga rahule, ema 50. sünnipäev möödus täiesti mõnusalt ja rõõmsalt. Soovitan kõigile, kellele vähegi vanaaegne stiil ja lossid meeldivad.