Ajalugu ja teadmised

Ma täitsa kahetsen, et ma ajalootunnis nii looder olin. Oleks võinud endale kohe kõik selgeks teha. "Kõik" on loomulikult subjektiivne mõiste. Olen siin oma "kõike" natuke järele aidata püüdnud ja Vikipeedia ning Lonely Planeti abil ennast veidi paremini inimkonna ajalooga kurssi viia üritanud.

Igastahes. Mis teile esimese asjana Vietnami kohta meenub? USA sõda? Minul on kohe ees need lõputud pildid džunglis jooksvatest ameeriklastest. Muud ei teadnud ma ausaltöeldes midagi.

Siin on siis eriti lühike ülevaade Vietnami ajaloost: varasemad püsivamad riigid tekkisid umbes 1000 BC ja kestsid u tuhat aastat, siis pikalt Hiina võimu all (ka umbes 1000 aastat), seejärel tuli kuni 19. sajandini taas Vietnami ennast erinevatel kujudel ja ka natuke Hiina ülemvõimu, aga meid vast huvitab enam, et Vietnam oli Prantsuse koloniaalmaa 1862-1945. Siis lühike Jaapani ülemvõim ja edasi mängib rolli juba kommunistlik partei ning selle juht Ho Chi Minh. Indohiina ja Vietnami sõda kestis kuni aastani 1976 ja peamised pooled olid kommunistlik põhi ja demokraatlik lõuna. USA ja Prantsuse sekkumisel on liiga sügavad ja keerulised motiivid, et neid ühe lausega välja tuua, aga nagu arvata võite, toetasid nad Lõuna-Vietnami. See on see piirkond, kus me praegu oleme. Teadupoolest võitis kommunistlik partei sõja ja Vietnam on siiani kommunistlik riik. Selle esimese juhi Ho Chi Minhi järgi on ka meie linn oma nime saanud. Varem kutsuti linna Saigoniks ja osaliselt tehakse seda ka praegu.

Käisime täna ajalooga tutvumas. Alustasime Sõjajälgede Muuseumist (War Remnant Museum).

See on siis Tripadvisori järgi ka Saigoni kõige populaarsem turistikas. Ma saan aru, miks.

Muuseum mõjub suhtelise šokiteraapiana. Väljast on tore neid lennukeid ja helikopterid vaadata, aga edasi läheb asi päris hulluks. Need pildid sõjakoledustest ja piinamistest ja kogu see jutt sinna juurde. See oli tõesti jube.

Siin oleme veel rõõmsalt lennukeid uudistamas:

Aga ärgem unustagem, et need samad lennukid viskasid Vietnami sadu ja tuhandeid pomme.

Kogu muuseum oli muidugi pro-kommunistlik. Kasutusel olid väljendid nagu "võitlus vabaduse eest", "Vabastajate Armee", "ülestõus Prantsuse ülemvõimu vastu" jne. Eks igal tülil ja ka sõjal ole kaks poolt, aga tegelikult see mind nii väga ei huvitagi, sest sõda on igas vormis jube. Ja kuigi need pildid sõjast olid kvaliteetsed ja huvitavad ja mõni neist ka Pulizeri auhinna võitnud, siis see, mis seal peal oli, oli jube-jube-jube õõvastav.

Keemiarelvad:

Püstoliladu ja osa neist paljudest valgetest turistidest, keda täna nägime:

Niipalju muuseumist. Edasi söögi juurde. Me arutasime täna Villega, et oleme kahekesi söögi osas ikka päris snoobid. Me tahame head sööki ja ilusat vaadet ja lahket teenindust. Well... Lõuna polnud üldse midagi ligilähedastki. Ma ei puudutanud oma toitu peaaegu üldse ja pärast pidin lõhnagi kokakoolaga alla loputama. Ville tegi minust jonnipildi (õnneks poseeritult):

Järgmine vaatamisväärsus oli Ühinemise Palee. Esialgu toimis see suur pirakas ehitis Lõuna-Vietnami presidendipaleen, aga hiljem nimetati see Ühinemise Paleeks ja nüüd on sellest saanud muuseum. Ilus 1960-ndate stiilis maja koos kõigi uhkete sisustuselementide, kino, pommivarjendi ja katusehelikopteriga.

Üritan asiaadi moodi poseerida:

Väike vaade suurele vastuvõtutoale:

Täna oli meil täisajaga turistitöö, sest käisime ka kolmandas turistikas, milleks oli Kaunite Kunstide Muuseum. Tegelikult see ei olnudki päris turistikas, inimesi oli kahe käe peal üle lugeda ja kunst ise on alati midagi sügavamat kui linnuke päevaraamatus.

Mulle meeldisid need kolm koloniaalstiilis hoonet, kus näitus üleval oli. Rääkigu vietnamlased, mida tahavad, sellest Prantsuse koloniaalajast on ka häid asju sinna riiki tulnud:

Nii palju, kui kunstiajaloost mäletan, siis Nõukogude Liidu ajal oli peamiseks ja ka soovituslikuks kunstistiiliks realism. Vietnam on selles mõttes tõesti leebe, sest kunsti oli näitusel küll igat liiki, kubismist impressionismini ja tagasi.

Üks enim meeldinud kunstnik oli Nguyên Gia Trí (1903-1993). Andestust peegeldavate piltide pärast:

Kõndisime täna kokku 16 tuhat sammu, saime palju päikest, jõime ohtralt vett ja nägime linna. Saigon on armsam kui Kuala Lumpur. Siin on palju sagimist ja elu on vaesem, aga tunne on parem. Inimesed on ehtsamad, ehtsamalt rõõmsad ja ehtsamalt kurvad. Üritavad ehtsamalt petta ka :D Küsimus on paaris dollaris, aga sellele vaatamata ei meeldi see mulle absoluutselt. Eks plusse ja miinuseid olegi igal pool...

Paar linnavaadet:

Õhtusöögiga üritasime korvata lõunasöögi puudujääke. Ville imestas väga, et ma polnud kunagi Hard Rock Cafes käinud, seega sinna suundusimegi. Väga mõnus õhtu! Eriti kiidan žongleerivat baarmeni: