Lõdvestu

Mu sõbrad teavad, et ma olen kohutav muretseja. Ma muretsen selle pärast, kas me oleme piisavalt maganud, piisavalt söönud, kas meil on piisavalt ressursse, kas kodus on kõik korras, kas kass käitub Ville ema juures hästi, kas mu sõbrannal Erlikesel läheb hästi, kas mu blogi ikka meeldib teistele ja kas on ikka piisavalt huvitav lugeda.

 

Ma pean õppima lõdvestuma.

 

Oma päeva alustasime lubadusega, et võtame rahulikult. Me oleme siin ringi kapanud nagu kaks hullu esimest korda Aasias, aga tegelikult on meil ju puhkus ja õige oleks seda rahulikult nautida. Või vähemalt, me üritame :)

 

 

Oma rollu rentisime Thai Spa kõrvalt ja esialgu kaheks päevaks. Nüüd otsustasime selle veel paariks päevaks jätta. Rolluga sõitmine tuleb meil aina paremini välja ka. Täna olin isegi 60 km/h peal täitsa rahulik. Ville mõtles korraks ka koju selline muretseda, loomulikult suve jaoks. Kui meil seda tuleb.

 

Vahesnäkk India restos:

 

 

Täna oli kokkuvõttes taas üks looduse imetlemise päev. Sõitsime saare loodenurka randa ja veidi kaugemalegi. Tee lõpus oli imeilus golfikuurort. Kui ma vanas eas bridžimängimisest tüdinen, siis ehk golf oleks hea vaheldus? :D Need vaated on rahustavad.

 

 

Randa läksime ka. See oli kivirand küll :/ Veristasin oma parema jala 2., 3. ja 4. varba. Katsun bakteriaalse infektsiooni pärast mitte liialt muretseda.

 

 

Ranna kõrval džungli sees oli salakosk. Avastasime selle juhuslikult. Kohalikele oli see koht tuttav ja isegi turistisildid kirjutasid, et on väga populaarne piknikukoht. Meie imetlesime ainult loodust. Seda kodust ei leia.

 

 

Liblikate püüdmine kaamerale osutus päris raskeks ülesandeks:

 

 

Džungel!!

 

 

See džunglis ronimine võttis täitsa läbi, sest metsas oli eriti niiske, palavusest rääkimata. Üritame kogu aeg palju juua. Natuke muretsen ka kõhulahtisuse pärast, kuigi paistab, et see oli mul ühekordne asi. Vast mingi hull E. Coli jäi saamata. (Loodetavasti.) Üritan taas mitte liiga palju muretseda.

 

Samasse piirkonda jäi plakatite põhjal ka Malaisia suurim krokodillifarm. Üritasime "feeding show" ehk toitmise ajaks jõuda, aga see oli mõttetu pingutamine, sest toitmine kujutas endast paari kala viskamist keset krokodilliparve, taustaks tuli Kariibi mere piraatide muusika.

 

Nad on ikka maru suured volaskid, aga vees liiguvad kiiresti. Vee all suudavad olla 2 tundi ja söömata koguni 2 kuud. No pole ime, et nad nii kaua vastu on pidanud, täielikud eelajaloolised loomad. Nüüd on päris mitu liiki küll väljasuremiaohus. :(

 

 

Beebikrokodillid olid megaarmsad. Võtaks lausa koduloomaks :D

 

 

Minu lemmikpilt sellest päevast. Ulpisid seal niimoodi:

 

 

Järgmine peatus: hotell. Tegime hilise (okei, väga hilise) siesta kella kuuest kaheksani. Kulus täiega ära. Leidsin oma vasakult rinnalt puugi, oli teine juba ennast kinni naksanud. Üritan mitte liiga muretseda.

 

Tagasiteel võtsin ekstra aja, et maju pildistada. Nimelt mu piltidelt võib ekslikult jääda mulje nagu siin ainult üks ilus džungel ja merevaated ongi, aga ärgem unustagem, et tegemist on siiski kolmanda maailma riigiga. Malaisia panustab küll jätkuvalt haridusse ja toetab laste arengut oma õlirahade eest, aga Langkawi keskmine maja näeb ikkagi välja umbes selline:

 

 

Turistide elu on muidugi hea. Hinnad on odavad. Meie hotellituba on ka täitsa rahuldav. Okei, see on tänamatus. Hotellituba on hea:

 

Õhtul läksime linnamoodi asulasse. Võtsime massaaži, pidin ju Karpa ja Kaidi sünnipäevakingituse ära kulutama, sest vautšeri peal oli öeldud, et reisi esimeste päevade jaoks :D Läksime tagasi oma Thai Spa putka juurde ja valisime mõlemad jalamassaaži. Jalad on meil kõige vähem põlenud :D Oli väga lõdvestav.

Harjutan lõdvestumist :)