Tuesday, June 14, 2016

Närviline lõpp, rahulik kokkuvõte

Eilses päevas oli rahulikke hetki ka, aga enamjaolt kulus päev närvitsemisele.

Alustame rahulikust osast. Triin läks hommikul tööle, aga mina ei saanud Šveitsist lahkuda ilma muuseumikülastuseta. Kui eelmisel korral käisin Kunsthauses, siis nüüd valisin Kunsthalle. Miks just see? Kunsthalles oli nimelt 11. Euroopa kaasaegse kunsti biennaal, mis nii mugavalt sel aastal Zürichisse oli toodud. Kogu biennaali nimeks oli "What People Do for Money, Some Joint Ventures".

Sel varasel hommikutunnil käisin vaatamas nelja näitust. Esimene neist oli Galerie Bob van Orsouw & Partneri näitus nimega "Boys' Toys and Girls' Pearls" - 2000 Years of Art, Design and Collectibles. Nojah, eks nimi ei riku meest, aga päris lohisev on küll. Näitus ise mulle meeldis, nad olid pannud kõiksugu erinevatest ajastutest kunsti kokku ja tegid sellest kompositsiooni. Väga kaasaegne ja väga selline nagu ka mulle meeldib teha ja mõelda.

1. aastatuhande algusest pärit Kreeka büstid, aastatest 700-800 pärit Jaapani vaasid ja paari aasta tagused muud jullad:

Kollaaž, mille oma seinalegi paneks:

Teine näitus, mida külastasin, oli veel parem. Autoriks norrakas Torbjørn Rødland ja nimeks "Matthew Mark Luke John and Other Photographs". Sisult täiesti erinev viimasest: iga foto oli teos omaette ja vaataja tõlgendada jäid kihid, mis pikema vaatamise järel järjest lahti koorusid. Tore oli oma mõtteid jälgida ja fotodele uusi tähendusi anda. Väga äge sisemine kogemus:

Siin nimiteos "Matthew Mark Luke John". Näete võimalusi tõlgenduseks?

Kolmas näitus oli täis 20. sajandi algusest pärit kuulsusi: Kurt Schwitters, Hans Arp ja Joan Miro. Sellel näitusel ma pilti teha ei tohtinud, ei teagi, mille pärast... Oli tuttavaid teoseid, eelkõige Mirolt, aga nautisin ka Schwittersi ja Arpi kollaaže. Kuna mul nendest ägedatest teostest pilte ei ole, siis panen üles hoopiski Kunsthalle seinale joonistatud karikatuure, mille peale korralikult naersin:

Neljas näitus oli Walead Beshty töödest. Ütlen kohe ära, et see mind ei kõnetanud (loe: ma ei saanud sellest mitte mõhkugi aru):

Pärast veidi kurba tunnet, et ma nii rumal olen ja aru ei saa, lugesin enne väljumist aga seda ja naersin veitsa iseenda ja kogu maailma üle üldse:

Sinna see rahulik osa lõppes. Olen ma teile rääkinud, et üks mu suuremaid muresid ja ebameeldivusi on paaniline hirm hilineda? Pärast kunstimuuseumis käimist see hirm tasahilju mulle sisse puges. Objektiivselt oli mul muidugi palju aega, käisin veel poes ja siis pakkisin Triinu juures asjad. Oliver oli kena ja saatis mind raudteejaama ning näitas rongigi kätte. Olin graafikus. Istusin rongile. Ja siis - ja mis siis juhtus? Rong peatus peatuses Flughafen. Ja mis mina tegin? Mõtlesin, et ei tea, mis terminalist mu lend läheb? Otsisin piletit, terminaliinfot ei leidnud. Ja siis ma otsustasin edasi sõita... No on inimene. Loomulikult sain oma veast aru, kui rong kusagil pärapõrgus Šveitsi metsade vahel oli. Zürichi lennujaamas on ju ainult üks terminal, Saarake. Ja nii ma siis seal paanitsesin. Loomulikult tuli ka piletikontroll, aga mul oli pilet ju ainult lennujaamani ja kaks tsooni oli puudu. Õnneks kontrolör oli mõistev. Järgmises peatuses ostsin kiiruga 2 tsooni ja palvetasin, et õige rongini jõuaksin. Oli väga närviline pooltund.

Lennujaama jõudsin 14 minutit enne boardingu algust. Jooksin, jooksin. Jõudsin 5 minutit pärast pealemineku algust väravasse. Ja siis? Siis avastasin, et lend hilineb :) Esialgu tundsin kergendust, sest jõudsin vetsus käia ja netis passida. Siis aga puges see hilinemishirm taas naha vahele. Mul oli ju Riia lennujaamas ümberistumiste vahe vaid pool tundi, aga lendutõusmisaeg hilines meil ligi 45 minutit. Ohjummel. Närvitsesin, närvitsesin. Ei tahtnud üldse Tallinna lennust maha jääda, tahtsin õigel ajal Eestisse jõuda, järgmiseks päevaks ettevalmistusi teha ja Villega Game of Thronesi vaadata. Kui lennuk Riiga maandus, venitasid kõik inimesed hullupööra ja minu koht oli muidugi lennuki tagaosas. Üritasin kiiresti lennukist välja trügida (käitumine, mis mind teiste puhul alati häirib) avastades, et lennuki juures on buss, kes iga viimase kui reisija enne ära ootab, kui liikuma hakkab. Mõtetes juba sõimasin AirBalticut ning valmistusin kaebust esitama, aga igaks juhuks üritasin ikkagi väravani jõuda, kuigi lennuk oleks pidanud juba 10 minutit tagasi väljuma. Aga nad ootasid meid. Terve lennuk ootas selle paari inimese taga, kes Zürichist tulid. Kui nunnu! Tänulikkus on hea emotsioon.

Tallinnasse jõudsin ilusti ja kõik plaanitu sai tehtud :)

Teeme kokkuvõtte Šveitsist ka.

Plussid:

1. Ilus-ilus loodus. Mäed on selle riigi nr. 1 igas kategoorias. Mägedes olles tundsin isegi, et ilma nende nägemiseta oleks tõesti mõttetu siit ilmast lahkuda. Jah, see oli soovitus sinna minna!

2. Väga mõnus euroopalik kultuur, inimesed on ausad ja täpsed. Rongid käivad tihti ja neile saab loota.

3. Kuna tegemist on Euroopa keskel asuva riigiga, siis kultuuriüritusi on palju. Šveits on väiksem riik kui Eesti, aga paari kuu sees esinevad sel aastal seal nii Coldplay kui Beyonce ja muidugi paljud muud. Šveitsis tekib tõelise eurooplase tunne.

4. Šveitslased on väga traditsioonilised: kohvi kõrvale süükse brezeleid ja mägikülades saab õlut rüübates jalgu puhata. Lehmadel on lehmakellad :)

Šveitsi miinused:

1. No mis te arvate, mis siia tuleb? Raha muidugi. Šveits on ikka megalt megalt kallis, isegi Soomest tulles. Alla 100 euro päevas on raske hakkama saada ja see summa ei sisalda ööbimist. Ma olen nii tänulik, et Triin mulle öömaja pakkus. Šveits on tõesti kõige kallim riik, kus käinud olen.

2. Taaskord raha. Šveitsis on valuutaks frangid ja läänemaailma inimesena mõtlesin, et mis seal ikka, ma sularaha ei võta, kaardiga saab ju maksta. Oh jaa... Kaardiga maksta sain heal juhul pooltest kordadest. Nt baaris ei saa jookide eest kaardiga tasuda ja väikeste asjade ostmine ilma sularahata on pea võimatu. Ah, kuidas mulle Eesti meeldib.

3. Šveitslased on kinnised ja reserveeritud. Kõik on väga viisakad, aga uustulnukad jäävad siiski tavaliselt südamlikkusest ilma.

4. Internetiühendus pole nii kättesaadav kui Eestis :)

5. Šveitsis on 4 riigikeelt, aga inglise keel sinna kampa ei kuulu. Sageli ei oska poemüüjagi sinuga inglise keeles rääkida. Tahaks saksa keelt osata.

Kokkuvõtteks ongi kõik. Reis oli muidugi superluks, mäed ja Coldplay ja vestlused Triinuga ületasid kõik. See reis andis mulle väga palju uusi mõtteid ja taaskord pani mind uues suunas vaatama. Peamised elumuutvad otsused tulevad ikka reisil olles :)

Aitäh Triinule, Oliverile, lugejatele, kommenteerijatele ja mu kallile Villele, kes mind nii palju toetab. Suur südameke teile kõigile nii siin- kui sealpool ekraani!

Saara

No comments: