Ülev Berliin

Eile oli täiesti-täiesti ülev päev (aitäh veelkord Kaidile selle sõna meeldetuletamise eest). Päev oli täis nii paljut ja nii huvitavat, et isegi raske on kusagilt pihta hakata. Aga ma proovin ikkagi.

Pärast hilist hommikutundi läksime Kristi sõbra Sebastianiga kohtuma. Kristi teab siit linnast päris mitmeid inimesi tänu ühele saksa muusikalaagrile, kus ta mitu korda käinud on. Viimastel aastatel pole ta küll jõudnud, aga vanad sõbrad (nende seas ka meie majutaja Jella) on alles. Sebastian töötab kesklinnas advokaadina, tal on PhD ja ta teab kõike saksa maksusüsteemist. Päris huvitav on vaadata, et ka mõned teised inimesed on muusikukarjääri kõrvalt muud karjääri teinud. Berliinis pidavad amatöörmängijad ikkagi päris heal tasemel olema, mõned paremad kui eesti professionaalid.

Kui Sebastianiga varajane lõuna/hiline hommikusöök söödud sai, siis siirdusin muuseumituurile. Berliinis on nn. muuseumisaar, väike saareke Spree jõe keskel, kus asub hunnik ägedaid muuseume ja mille on Unesco ära märgistanud kui eriliselt väärtuslik paik. Muuseumisaarel on 6 erinevat muuseumi, üks uhkem kui teine.

Mina alustasin Pergamonmuseumist. Tahtsin neid uhked Ishtari väravaid vaadata, mis babüloonlased iidsetel aegadel kokku olid pannud. Kuigi Pergamonmuuseumis on renoveerimistööd, mis kestavad hiiglama pikki aastaid ja valmis peaksid saama alles 2019, siis see imeilus repro Babüloonia väravatest oli ikka imeline. Mis värvid! Mis tunne!

Lisaks sini-kuldsele oli seal ka vanu Kreeka ja Rooma kujusid, väljakaevamistelt saadud altarijuppe ja Lähis-Ida kunsti. Kolmandal korrusel oligi tegelikult ainult Lähis-Ida kunst. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis ainuke tõsiselt lahe asi Pergamonmuseumis oli ikkagi väravavärk. Islami kunsti muuseumis Kuala Lumpuris oli näiteks väljapanek palju suurem ja uhkem, mis jättis Berliini oma veidi varju. Samuti oli korralduslikult üsna palju vigu tehtud: kõndimise suund oli kaootiline ja ilma juhisteta, pooltel väljapandud esemetel puudus inglisekeelne tutvustav tekst (ja ma ikka veel ei oska sõnagi saksa keelt, millest mul on väga kahju) ja muuseum ise nägi välja nagu mõni nõukaaegne eesti haigla. Olin siiski tänulik tasuta audiogiidi eest.

See pilt pärineb aga juba Neues Museumist (tõlkes "Uus Muuseum"), mis üllatas mind väga positiivselt. Kuigi pärast Londoni National Galleryt on raske teisi muuseume päriselt hinnata, siis Neuesi oma on küll väga äge. See on hiljaaegu renoveeritud kuulsa briti arhitekti David Chipperfieldi poolt, kes kujundab ka saare teised renoveerimised, mis peaksid kõik valmima 2025. Neues oli algselt täiesti maha pommitatud ja seda enam tundub praegune variant lausa imena. Neuesis on peamiseks väljapanekuks Egiptuse kunst, aga on ka teisi samast ajastust pärit esemeid. Teksti kohal olevad kujukesed lapsi kandvatest emadest on 5000 aastat vanad.

Siin aga 4500 aastat vanad naised. Ühel on kass käes :)

Mulle saab järjest selgemaks, et üheks suureks reisimise eesmärgiks on ennast väiksemana tunda, vähemalt minu jaoks on see nii. Loomulikult tähendab see ka seda, et maailm läheb suuremaks. Kui ma näen 5000 aastat vanu kujusid, siis ma tunnen ennast väga väiksena. See kuidagi rahustab ja annab samal ajal palju energiat, sest ma saan jälle aru, et mu mured ei ole tegelikult nii suured ja mu elu ei ole tegelikult nii tähtis, et ma selle pärast nii palju muretsema peaksin.

Pärast seda, kui ma Uue Muuseumi kõige kuulsama teose 3330-aastase Nefertiti büsti ära olin vaadanud (mis oli tõesti hämmastavalt ilus ja hästi säilinud ja oma kuulsust väärt), otsustasin, et kaks muuseumit päeva kohta on täiesti piisav ja jalutasin tagasi, et Kristi üles leida.

Teel möödusin suursugusest kirik-muuseum-kontsertsaalist ühisnimetusega Berliini Toomkirik. Lisaks kõigele on see renessansistiilis suurehitis olnud ka endine kuninglik kohtumaja. No ikka täiega uhke:

Siis oli aeg söögipaus teha. Suvi ja vabadus ja ilus taevas ja soojus ja sõprus ja rahu:

Selleks ajaks olin ära teinud pooled oma päevasammudest ehk siis 10 tuhat. Edasi jalutasime Brandenburgi väravate juurde, mis on tõesti Berliini üheks suursümboliks. Need on väravad, mille alt on läbi jalutanud nii Napoleon kui Adolf Hitler, mis on maha pommitatud ja jälle üles ehitatud ja mis sümboliseerivad Berliini ühinemist aastal 1990.

Mida nad küll mõtlesid? Kas neil oli suur tunne?

Minul oli igastahes päris väike tunne, kui järgmise ajaloomälestise juurde jõudsime. Selleks oli Holokausti mälestusmärk. Oma eelmise aasta Varssavi reisil käidud Poola Juutide Muuseumist on mul kurvad mälestused, kuigi muuseum ise oli hästi tehtud. Näha suurt välja, millel seisab 2711 betoonkasti, mis sümboliseerivad miljonite inimeste hukkamist, ei ole samuti vähem kurb.

Kogu senine eilse päeva Berliin oli väga ülev, aga päev ei lõppenud veel seal. Jalutasime Kristiga mööda Berliner Philharmoniest, kuulsast Berliini Filarmoonikute majast ja läksime sisse ka. Küsisime huvi pärast, et kas tänaõhtusele etendusele pileteid ka on ja imede ime - ma sain B-osa pileti tänu Kristi ISIC kaardile kõige hämmastavama hinnaga 15 eurot. Kristi oli neid näinud ja läks tšillis Berliini nautides mujal ringi, aga mina jäin sinna mõtetega a la "Mis just juhtus??" Ma olin tegelikult Berliini Filarmoonikuid tahtnud näha juba aastaid, no keda ei huvitaks pärast 12-aastast klassikalise muusika mängimist kuulata maailma parimat orkestrit? Ma tegelikult olin isegi netist pileteid ostmas enne reisi, aga siis tuli mul kõiksugu muid asju vahele ja ma ei jõudnudki selleni. Hea on, sest ma oleks ostnud kindlasti 100-eurose pileti :D

Jah, selline ma nägingi välja oma esimesel Berliini Filarmoonikute kontserdil. Kuna me jõudsime sinna pärast pikka turistipäeva, siis oli mul seljas üks higistatud top ja jalas lühikesed püksid. Tundsin end suht matsina ikka :D Õnneks leidsin seljakotist (!) kampsuni ja panin juuksed veitsa viisakamalt kinni, aga no olgem ausad, ega ma kedagi ära ei petnud :D Ilusad Berliini prouad ja härrad oma kleitides ja ülikondades vaatasid mind ikka imelikult. Aga teate, mul suva kah, sest ma nägin eile maailma parima orkestri kontserdit!

Saal oli hämmastav ja puupüsti täis nagu arvata võis. Mul oli väga hea koht. Ja see muusika... Maailmas ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Nad mängisid alustuseks Debussy "Prélude à l'après-midi d'un faune", mis oli nagu sulav mesi, täiuslikult ilus ja ühtne ja puhas. Salaja nutsin ja tundsin, kuidas ihukarvad püsti tõusevad, kui ma flöödimängija tooni kuulsin ja ahhetasin, kui nägin kuidas 20 viiulit mängivad nii, et tõesti raske on eristada, kas neid on 1 või 2 või 20. Varèse "Arcana" ei ole teosena minu maitse, aga orkester oli 100% kohal ja 100% täiuslik. Kõige imelisem oli aga Berliozi "Symphonie fantastique" op. 14. Tõesti, maailmas ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. See orkester on nagu masin, uskumatu, et need on inimesed ja see on koostöö. Kristi rääkis mulle pärast, et nad mängivad enamasti beetablokaatorite abiga, mis muidugi on kurb. Orkestrisse mängima saada on ilmselt kõige raskem maailmas. Enamik mängijatest olid nii 50-aastased mehed.

Ma olen nüüd, järgmisel hommikul, ikka veel lummatud ja siiani mõtlen, et no mida kogemust? Absoluutselt imeline.

Kristi leidsin Potsdami Platsilt, nn. Berliini Times Squarelt. Kui ma poleks just Berliini Filarmoonikuid vaatamas käinud, siis oleks mu suu pärani lahti vajunud. Nüüd vajus ainult poole peale :D Tegemist on super hiiglasliku klaaslabürindiga, millel on katus:

Edasi oli aga juba U-bahn ja armsalt sõbralikud türklastest burksikokad ja eufooria ja väsimus ja uni. Ei jõudnudki peole, aga see on okei. Meil on aega veel ja maailmas on kõike. Milline ülev tunne...