Friday, April 15, 2016

Mida sina reisilt ootad?

Barcelonal on kuidagi eriliselt nooruslik ja rõõmus vibe, ma arvan, et ranna- ja baarituristidele oleks see linn just see õige. Siin on soe, võrdlemisi odav ja hästi kerge tunne nii üleüldiselt. Ma ise tunnen, et see kergus mind ei tõmba, vähemalt hetkel mitte, aga teiste jaoks soovitaksin küll.

Sitgesis on samuti hea kerge, mõnus mereäärne olek. Jalutame pea iga päev rannapromenaadil ja nendel armsatel tänavatel. See tundub täpselt selline koht, kuhu tulla näiteks oma kirjanikutööd tegema.

Meie ei tulnud siia siiski kirjanikutööd tegema, kui mu igapäevane blogimine välja arvata. Meie tulime puhkama ja turistielu elama. Viimased kaks küll alati käsikäes ei käi, sest turistielu elamine on tihti päris väsitav. Samas olen lugenud, et puhkus ongi teistmoodi töö.

Eile alustasime oma päeva minnes Barcelona randadele, nn. Barcelonettasse. Sealt sai ka köisraudteele, mida tunniajasest ootejärjekorrast hoolimata ikka nägema pidime. Ootamine oli seda väärt.

Eriti meeldib mulle sopistunud rannajoon ja korrapäraselt kasvavad palmid platsil:

Barcelona rannasoppides on purjekaid ja laevu mustmiljon. Sellele vaatamata on meri ilus sinine:

Sõitsime üle linna ja üle nende ilusate kevadroheliste alleede:

Ülevalt mäelt oli näha ilusaid vaateid tagasi Barcelonale. Seal kuulsime korra ka eesti keelt, naised läksid aga nii kiiresti mööda, et ei jõudnud "Teregi" öelda. Tegelikult ma ei ole kindel, kas üldse peaks...

Vaade mäele oli samuti ilus. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ööbin seal hotellis:

Jalutasime pikalt läbi aia, lausa nii pikalt, et hiljem avastasin, et mu nägu on täiesti põlenud. Ise veel arst, aga päiksekreemi peale ei pannud, tahtsin Ville moodi ära päevitada ennast. Täna ma seda viga teha ei tohi. Vabandust, parandus: täna ma seda viga ei tee.

Läksime mööda ka staadionist, FC Barcelona fännid, vaadake:

Nägime palju ilusaid taimi, vahel mul on tunne, et ema ainult neid vaatabki. Ütleb mulle erinevate taimede nimesid ja kui mõnda ei tea, siis arutleb pikalt, et mis see olla võiks. Eks ta meil üks väike botaanik ole :)

Lasin endast kah ühe taimega pilti teha. Tüütasin ema küll kohutavalt oma nõudmistega (fokusseering, kompositsioon, suurendus), aga pilt tuli päris rahuldav:

Aga mida mina siis reisilt ootan? Minu lemmikelamusteks on ilusad vaated ja kunst/arhitektuur. See on ikka nii olnud ja ei ole ka seekord erinev. Kui päeva esimeses pooles nägime ilusaid vaateid köisraudteel olles, siis päeva teine pool oli täidetud kunstiga: külastasime Kataloonia Rahvusliku Kunsti Muuseumi.

Maja oli äärmiselt ilus, ehitatud 1929 maailmanäituse jaoks (sama näitus, kus suvel Milanos sai käidud) ning nüüd teenib ta meid edasi kui Kataloonia kunstimuuseum. Maailmanäituse jaoks olid ehitatud ka Hispaania väljak koos väravatega, millele muuseumi eest imeline vaade avanes:

Barcelona oma 4,7 miljoni elanikuga tunnetab väga hästi, et on Kataloonia pealinn. Üldse on siin katalooniks olemisele päris palju rõhku pandud. Neil on tegelikult oma keel (mis on näiteks Andorra riigikeelekski), Kataloonia lipud lehvivad igal pool, küsimustikes olen juba mitu korda pidanud vastama, et kas me ööbime Kataloonias või väljaspool seda. Kataloone loetakse ka ametlikult rahvuseks. Meie maakonnad nii iseteadlikud ei ole... Kaardi peal on Kataloonia siis selline:

Aga pöördugem tagasi kunstimuuseumi juurde. Kunst on midagi, mis mind alati liigutab. Samuti on see midagi, mille kaudu tunnetan, et elu on tõesti ilus. Ma ei saa ööbida alati viietärnihotellides ega süüa luksusrestoranides, aga maailma parimat kunsti vaadates on mul tunne nagu ma tõesti teaks, mis elu päriselt väärt on.

Muuseumis eksponeeritud teosed olid väga huvitavad. Enamjaolt oli tegemist võõraste nimedega, aga Casas ja Masriera ikka koitsid kusagilt. Vidal meeldis väga...

Meil mõelmal jäi üle poole muuseumist tegelikult nägemata, läheme täna tagasi, pilet kehtib väga mugavalt kaks päeva.

Sinna majja on ka lausa lust tagasi minna:

Ilusat reedet, sõbrad!

Thursday, April 14, 2016

Andorra

Andorra on väike riik, mis asub Hispaania ja Prantsusmaa piiril Püreneede vahel kaitsvas orus. See on üks väiksemaid riike Euroopas, pindalalt Eestist sada korda väksem (467 ruutkilomeetrit). Inimesi elab Andorras 85 000.

Mina ei olnud Andorras kunagi varem käinud ja ema käis seal viimati 21 aastat tagasi. Meil mõlemal oli aeg seda riiki külastada ja nii me hommikul kell 10 oma rendiautoga sõitma hakkasime.

Ilm oli ilus ja vaated imelised:

Mäed hämmastasid meid mõlemaid. Sellise suure ilu nägemine on ikka täielik teraapia, väga hea vaheldus linnapuhkusele. Tegime mägede taustal pilte:

Meie hotellist Andorrasse oli 3,5 tundi sõita. Sinna sõitsin mina ja tagasi ema. Sygic kaardiks ja autoks Škoda, millega me mõlemad ka Eestis sõidame, mis seal valesti saab minna, eksole? Päris libedalt see reis siiski ei läinud, natuke närvitsemist oli appiga, natuke autoga ja natuke liiklusega, aga kohale me jõudsime.

Vahepeal sadas ka natuke vihma:

Andorras oli hoopis teistsugune õhkkond kui Hispaanias, pigem meenutas see mulle eelmisel aastal nähtud Šveitsi või varasemalt külastatud Austriat - väike linn, mäed ümberringi. Õhk oli palju jahedam, kui Hispaanias, vaid 13 kraadi. Ema vahetas seeliku pükste vastu ja hakkama saime ikkagi.

Lõunat sõime buffees, kus 16 euro eest sai süüa nii palju, kui hing ihaldab. Hinna sees olid ka joogid. Ma pugisin end ikka korralikult täis: alustasin sushist, siis vahemagustoit, siis karbid ja salat, siis teine magustoit ja vein ja siis veel kolmas magustoit. Kõnnitud sammud tuleb tasa teha, eksole? :D

Soolane vahepeala ja üks magustoitudest:

Edasi jalutasime Andorras ringi, leidsime ühe eriti armsa jalutusraja, millelt nautisime vaateid kogu Andorrale:

Viimase pildi tegemise ajal pidin peaaegu püksi pissima, sest nii jube oli. See kõrgusekartus läheb mul aastatega ainult hullemaks. Emal, nagu näha, kaob aga täiesti.

Kodutee oli juba pingevabam. Esialgu küll hoidsin tugevasti turvavööst kinni ja kurtsin kogu aeg, et ema sõidab liiga kiiresti, aga siis poole tee peal lõdvestusin. Kokkuvõtteks võib öelda, et läks hästi see meie väike väljasõit. Mina küll närvitsesin omajagu, selle ma tunnistan kohe üles. Ema hakkas mind tagasiteel isegi parodeerima. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see kõik oli väga tõsi. Vahel on nii raske leida tasakaalu probleemide eskaleerimise ja nende unustamise vahel. Ma loodan, et ma ükspäev saan nipi kätte.

Ema tahtis homme vara alustada, eks ma siis poen ka põhku. Buenos noches kõigile!

Wednesday, April 13, 2016

Kirikud ja erootika

Täna oli kuidagi kehva päev. Magasin halvasti, nägin unes igasugu tülisid ja hommikul vihastasin end seaks, kui juba mitmendat korda valesti kaarti olin vaadanud.

Hommikune mereäärne jalutuskäik tundus aga nagu tõeline puhkus, see rahustas:

Rongiaknast vaatasin ka rahustavat Vahemerd:

Barcelonas tahtsime kõigepealt selle Katedraali siis ära vaadata kui ühe põhilise vaatamisväärsuse Barcelonas. Hiigelkirik, mida ehitati umbes 600 aastat, pidi olema üks võimsamaid ja ilusamaid Hispaanias, ehk kogu katoliku kiriku maailmas üldse.

No jaa, seest pole paha:

Väljast on ka päris kobe, eksole?

Detailid olid ilusad:

Katusevaadete üle ei kurda:

Paraku jäi aga kogu kirik siiski veidi magedaks, enamjaolt selle tõttu, et La Sagrada Familia oli nii ilus, nii helge ja nii terviklik. Nende raudvõrede taga olevad pühakukujud olid kuidagi eriti ängistavad ja mul ei olnud mingit tunnet, et oleksin Jumalale lähemale saanud. Gaudi vaatas tulevikku, La Catedral aga minevikku. Katus oli ka tagasihoidlik, Milano Duomoga ei anna üldse võrrelda. Igastahes, veidikene pettumust tuli juurde.

Üks teine pettumus oli Basilica de Santa Maria del Mar, mis ei olnudki see, vaid hoopis Basilica de Santa Maria del Pi. Seda avastasime alles siis, kui sees olime :D

Sain ühe ägeda pildi sellest väikesest kirikust, see veidi korvas ebaõnnestumistunnet:

Pärast kirikuid oli meil pühadusest kopp ees ja otsustasime sööma minna. Veensin ema minuga ilusasse restosse tulema ja see oli tegelikult üks mu päeva tipphetk :) Ilus kolmekäiguline set meal ja kaunis vaade Barcelona vanalinna tänavatele.

Uhke koht, kas pole?

Söök meeldis mulle ka:

Pärast pidurooga ja mõnusat jutuajamist otsustasime midagi toredat teha. Barcelonas on Hispaania ainuke Erootikamuuseum ja sinna me suundusimegi.

Lapsed, ärge vaadake.

Muuseumis oli ajaloo erinevatest etappidest kõikvõimalikku erootilist. Ma pilte ei hakka siia panema. Panen hoopis ühe tsitaadi Marilyn Monroelt, mis mulle väga meeldis:

Keegi muuseumitüdrukutest etendas Monroed ka rõdul, et külalisi meelitada:

Minu meelest oli üsna huvitav ja vinge muuseum, ema meelest oli Kopenhaagenis olev samalaadne toode palju ägedam. Eks siis ole näha, kui kunagi sinna jõuan :)

Päeva lõpetuseks jalutasime niisama linnas ringi, mööda jalakäijate alleed La Ramblat ikka allapoole mereni. Nägime suveniirikauplusi, lillepoode, välikohvikut. Kanepi lõhna tundsin küll iga 10 minuti tagant. Koeri on ka palju, nendega nad siin jalutavad oma rahulikus tempos. Kasse olen 4 päeva jooksul näinud kahte.

Turul käisime ka korra, seal oli tõesti kõike paremat:

Tänavakunstnikud olid väga uhked:

All mere ääres oli suur sammas Columbusele, kes ise oli teadupärast itaallane, aga kes seilas Hispaania katoliiklike monarhide nime all ja kellest sai alguse hispaania kultuuri levitamine Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, mis meile praegugi väga tuttav on.

Tubli oled, Columbus:

Päeva viimase pildi panen kaasaegsematest purjekatest. Need on ka ilusad :)

Kokkuvõttes polnudki päeval ju midagi erilist viga, aga puudus see "vau-effekt", mida alati ootan. Loodan, et see ei tule sellest, et ma juba nii mõneski kohas käinud olen ja uut leida ei suuda. Peaks vist ise rõõmsamalt ja avatumalt ringi käima ja mitte vihastama tühiste asjade peale. :)

Üritan homme oma parima anda.

Tuesday, April 12, 2016

Gaudi, soojus ja 20 tuhat sammu

Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli mu ema juba jooksmas käinud. Veitsa laiskvorsti tunne on. Sellele vaatamata tegime eile 20 tuhat sammu ja mu jalad olid läbi, mis läbi, kui hotelli tagasi jõudsime.

Alustasime La Sagrada Familia kirikuga, kunstiteosega, millesse Gaudi pani oma elu viimased 15 aastat ja enamgi. Kirik ei ole siiani valmis, Gaudi unistus oligi, et seda ehitatakse sajandeid. Aastaks 2023 on plaanis see ära lõpetada, praegu on ehitused täies hoos.

Kirik ise oli minu jaoks täielik imedemaa. Gaudi oli selle nii hästi läbi mõelnud: suur-suur saal, mis mahutab 13 tuhat inimest, sambad, mis meenutavad puid ja lagi, mis tekitab tunde, et üleval ongi paradiis. Valgus on selline, et "ei oleks liiga valge ega liiga pime, sest mõlemad pimestavad ja pimedad ei näe." Kõige uhkem kirik, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Ma vaatasin sinna lakke mingi tund aega ikka:

Kogu Gaudi kunst on suuresti inspireeritud loodusest ja Gaudi oli ise seda meelt, et loodusest tasuks õppida vähemalt nii kaua, kuni meile aega antud on. Kõik kujundid, ornamendid, stiilid olid ära põhjendatud ja täiuslikult sobivad. Ka kristlikud jutud sobisid ideaalselt tema ideedega kokku. Näiteks Jeesuse sünnistseen idas oli pehmete vormidega väljendatud ja väga armas, lääneväravas paiknev ristilöömisstseen aga robustne ja kandiline. Gaudi, sa oled tõesti imet teinud.

Vaade trepile alt üles:

La Sagrada Familia kirikut on raske piltide peal kujutada ja täiesti võimatu on edasi anda seda suurust ning ilu. Ei ole muud teha, kui peab ise vaatama minema. Praktilisest infost: netist ostetud piletid on kõige lihtsam ja kiirem viis sinna pääseda. Piletiga saab ka tornidesse ning võimaluse audiogiidi kasutada. Ema oli väga õnnelik venekeelse audiogiidi üle, ise ma kasutasin muidugi ikka inglisekeelset.

Tornidest saab külastada kas ida- või läänepoolseid. Meie nägime vaadet lääneküljele:

Väga suur osa kirikust, eriti väljast, on kaetud ehitustelkide ja reelingutega. See kõik võib olla imeline. Kui see ükskord valmis saab...

Detail katusel:

Otsustasime emaga, et tuleme tagasi, kui aasta 2023 kukub. Seniks aga, naudime pilte ja mälestusi:

Edasi suundusime Gaudi teise suurteose juurde: Güelli park. Gaudist endast ma polegi kirjutanud. Antoni Gaudi (1852 - 1926) oli Hispaania arhitekt, kelle peamised tööd asetsevad Barcelonas, nendest 7 on ka UNESCO kaitse all. Gaudi oli veendunud katoliiklane ja jäi vallaliseks kuni elu lõpuni. Tema suurteks kirgedeks (wikipedia sõnul) olidki arhitektuur, loodus ja religioon. Mis sellest suurest kirest sündis, on tõesti nägemist väärt. Barcelona poleks sama ilma temata.

Pärast seda, kui olime mitu kilomeetrit ülesmäge Güelli pargi juurde kõmpinud, tuli välja, et piletid on kuni õhtuni välja müüdud (jah, ka siin tasub netist piletid ära osta). Me mõtlesime aga, et kuna me oleme nii kõvasti pingutanud, siis ära me ka ei lähe ja otsustasime need 2 tundi pargi tasuta-alal veeta ning siis alles Gaudi meistriteoseid vaatama minna.

Kevad pargis oli tõesti ilus. Tegime pilte nii papagoidest kui teineteisest.

Eile oli väga soe, mingi hetk kahetsesin, et mul lühikesi pükse jalas ei olnud. Mõned olid lausa bikiinidega, aga samas leidus ka talvejopedes inimesi. Võta siis kinni...

Kui Güelli tasulisse pargiossa jõudsime, siis oli kell juba pool seitse õhtul ja kogu Barcelonale laskus ilus päikeseloojanguvalgus. Gaudi värvid, looduslikud kujundid ja mängulisus rõõmustasid kõiki, kes seal olid. Selfijärjekorras ma siiski seista ei viitsinud ja proovisime massist võimalikult ruttu eemale saada.

Kiirelt pildistasin üles põhivaate:

Koju kõmpisime juba rahulikumas tempos, jalad olid päris väsinud. Linnavaated olid imelised:

Sitgesisse tulime ikka rongiga, aga kuna me olime nii palju kõndinud ja rahmeldanud, siis ei jõdnud me isegi restosse minna. Ökopoest saime toidu ja supermarketist joogi ja nii meie õhtu möödus:

Ilus lõpetus ilusale päevale, jessssszzzzz....