Nakuru National Park

Tegime täna Villega üle 700 pildi. No nii raske on siia väikest valikut teha. :) Andsin endast parima.

Unetunde tuli täna alla kuue. Palun halastust, palun! Hommikul hakkas meie safarireis ja hoolimata eriti suurest väsimusest vedasime end toast välja, tegime check-outi ja saime autole. Kui safarijuht meile alguses kirjutas, et reisime koos nelja vietnamlasega, siis olime tegelikult üsna tänulikud, et need hiinlased ei olnud. Hiinlased on kaugelt kõige suuremad matsid, keda tean. Lootsime, et vietnamlased nii hullud ei ole.

Paraku ei olnud ka nemad just intelligentse olekuga. Ma ei ütle, et nad intelligentsed ei oleksid, aga kui inimene ikka räägib niiiiiii kõva häälega, vaikust ja loomi ei austa, teeb parema meelega selfisid, kui jälgib loomi, siis no ma ei tea... Ei ole just kõige meeldivamad inimesed. Vb matka peale saame veidi suuremateks sõpradeks, eks näis.

Alustasime oma safariautomatka hommikul kell 8 ja tegime esimese peatuse Rift Valley vaateplatvormi juures. Rift Valley on 9600km pikk org, mis läbib nii mõndagi Aafrika riiki. Rift Valley on muide tektooniliste laamade vahekoht. Keeniast voolab see imeline org üle põhja-lõuna suunas. Sellise suuruse nägemine on lihtsalt nii ülev.

Edasi sõitsime läbi maapiirkondade ikka oma sihtkoha poole. Maapiirkondade Keenia on hoopis teistmoodi kui Nairobis. Inimesed on silmnähtavalt vaesed, umbes nagu me filmidest näinud olemegi. Osad elavad hüttides, osad väikestes majakestes. Osad ilmselt lageda taeva all.

Ööbime seekord sellises "tagasihoidlikus" hotellis. Siia tulles sain aru, et me oleme ikka maru mugavate tingimustega ära harjunud. Kui vannitoas ei ole šampooni, siis on ikka täitsa lõpp :D Kaasa me sellist asja ometigi ei võtnud. Alguses ei olnud ka seepi ja rätikuid, aga need ma suutsin meile ikkag välja rääkida. Ei oleks tahtnud musta T-särgiga kuivatada...

Aga nüüd asjast! Pärast lõunat sõitsime 5 tundi safaril ja vaatasime loomi. See on kindlalt üks parimaid tegevusi üldse. Sealt ka need 700 pilti... Ma panen siis järgemööda pilte ja jagan jutte, mida meie supertark ja supertore safarijuht loomadest rääkis.

Esiteks, nagu Nairobi safaris, oli ka siin palju pühvleid, sebrasid ja antiloope. Pühvlite ohtlikkuse eest hoiatas ta meid jälle. Vietnamlased tahtsid autost välja linde pildistama minna, juht ütles, et jumala eest ei tohi minna, mitte kunagi ei tea, kus see pühvel hiilida võib.

Sebrad on nagu ikka meganunnud. Juht rääkis, et igal sebral on oma unikaalne muster, umbes nagu inimestel sõrmejäljed. Pole maailmas kahte sarnast sebra!

Sõralisi oli õige mitut liiki. Gaselle polnud me üleeile näinud. Need on kõige väiksemad ja ka kõige nunnumad :) Kepslevad seal niimoodi ringi...

Antiloobid elavad karjas. On emaste kari ja isaste kari. Emaste karjas on juhtisane, kes põhimõtteliselt omab kõiki emaseid. Isaste karjas on teised isased, kes aeg-ajalt üritavad juhtisaselt võimu käest ära võtta. Kui see neil õnnestub, siis vana juhtisane enam isaste karjaga ei ühine, vaid jääbki elu lõpuni üksinda käima.

Vahelduseks üks tüügassiga:

Nägime täna esimest korda ninasarvikuid! Neid on maailmas eriti vähe järel, sest salakütid jahivad neid. Masai Mara pargis pidi olema nii, et igat ninasarvikut valvab üks valvur, kes teda kaugelt jälgib ja salaküttide eest kaitseb. Valve on ööpäevaringne. Lake Nakuru pargis on neid ka mõningaid, meie nägime kolme sarvikut mudas püherdamas:

Täna oli ka veel ühe isendi esmakordse nägemise päev - flamingo! Kui ma Keenia jaoks Pintrestist pilte vaatasin, siis oli seal nii palju flamingopilte, millest täiesti vaimustusin. Ma ei jõudnud seda ära oodata! Loomulikult ei ole ma päriselus kordagi flamingot näinud. Neid pidi olema tuhandeid ja tuhandeid.

Flamingod tulevad järve äärde suvel, kui vesi on madal ja neil palju süüa on. Umbes nagu toonekured, keda seal ka hulgaliselt oli. Paraku sel aastal Nakuru ääres neid tuhandeid flamingosid ei olnud, lihtsalt polnud tulnud. Aga mõned olid siiski ja isegi see oli eriti vinge. Nad on nii lahedad linnud, keda samuti ainult multikatest näinud olen.

Siis olid seal veel meie tuttavad ahvipoisid. Minu üheks väikeseks eesmärgiks oli näha paaviane. See oli ilmselt mõjutatud Baraka filmist, kust ma neid iga kord imetlenud olen ja ma olen seda filmi vadanud üle kümne korra. 100% Baraka, kas pole?

Selle sama ahviga seoses oleks paslik rääkida ka päeva kõige naljakamast juhtumist. See ahvimees poseeris oma uhke suguelundiga vaatekohas päris pikalt ja inimesed tegid tast palju pilte. Kui aga vietnami kutt eemal krõpsupaki lahti tegi, siis oli ta nagu välk selle vaese kiitsaka mehe küljes, kes hirmust püsti tõusis. Ahv võttis talt ümber kinni, tõmbas ta pikali ja suupisted olidki omanikku vahetanud. Vietnami kutt tõusis segaduses püsti ja ei saanud aru, et mis just juhtus. Kõige tipuks läks ta pärast oma iPadiga pildistama seda, kuidas ahvid ta krõpse sõid.

Samal vaateplatvormil saime endastki pilte teha, umbes miljon selfit, seljapilti ja kõike muud. Vaade oli lihtsalt nii hea - järv ja savann ja mets. Nakuru järveäärne rahuspark hiilgab oma maastikuvormide poolest, seal on kõike.

Kolmas esimene oli šaakal! Mängis seal välja peal nende tüügassigadega kuni üks neist teda taga ajama hakkas, no maru naljakas ikka. Šaakal on üldse naljakas loom, nägu selline totakas, suurust sama palju kui taksil.

Ja siis veel teine totakas. Saavad koos paaris olla. Emased jaanalinnud muide ongi hallid. Huvitav, et inimesteriigis on enamasti vastupidi.

Paar linnupilti ka. Kui keegi jaksab netist linnunimed üles otsida, siis saab olla kõrvust tõstetud nagu Ullo kunagi ütles :D

Pelikanid, taaskord uus nägemine. Kahju, et neil kalu noka vahel ei olnud, oleks tahtnud seda suukotti näha.

Viimane pilt, mille loomadest üles panen, on sellest nunnust ahvipoisist. Ilmselt ka teda ei olnud me varem näinud, vähemalt mitte eluslooduses. Nii äge ikka, et peaaegu kõiki loomi leidub ka loomaaedadest väljas. Annab lootust, et veel on võimalik.

Vaatamata magamata unetundidele oli meie eilne päev väga väga tore. (Nagu märkasite, siis läksin eilse peale üle. Magamistunnid tuli tagasi teha ja blogikirjutamine lükkus hommikusse). Päeva lõpus oli üks maagiline hetk: istusime oma tagasihoidlikus hotellitoas ja päike oli selja taga loojumas. Tänavalt kostus inimeste sagimist ja ilusat muusikat. Lihtsalt oli väga eriline.

Ma tunnen end pärast korralikku 8-tunnist und nii palju paremini. Aeg uuteks loomaseiklusteks!