Wednesday, April 26, 2017

Meie viimane päev ja kokkkuvõte reisist

Kuidas aru saada, et olen kodus? Blogisse tekib paus. :D Jah, kahjuks saab iga hea asi kunagi otsa ja nii ka see reis, aga ega tegelikult see ei olegi paha, sest alati saab tagasi minna ja kodus on ka mõnus (välja arvatud see lörts, eksole)... Pean tõdema tegelikult, et sellest ilmast tekkis väike surutis küll. Kevad, suvi, soojus - ma ootan teid pikkisilmi. Vahel on tõesti tunne, et peaks ära kolima. Ma olen päris kindel, et kunagi kolingi, kui mitte enne, siis pensionipõlves.

Sest kes ei tahaks nii elada:

Meie reisi viimane päev oli rahulik, jalutasime hommikupoolikul linnas, käisime turul, ostsime suveniire ja siis hakkasimegi kodu poole tulema.

Meie viimane luksuslik hommikusöök Prantsusmaa kohvikus:

Linna nägu esmaspäeva hommikul:

Esmaspäeviti on Nice'is kirbuturupäev ja sinna soovitas minna ka Lonely Planet. Inimesed olid välja kraaminud nii uuemat kui vanemat ja tulnud seda turule pakkuma. Seal oli raamatuid, laudlinu, ehteid ja mida kõike veel.

Asjadel oli selline prantsusepärane tunne küljes. Ma olen Prantsusmaal käinud ka varem, see oli tegelikult mu esimene suurem reis, olin siis 7-aastane. Mäletan, et võtsime õega mingeid kujukestepoodide brožüüre kaasa ja vaatasime neid hiljem kodus lõpmatuseni unistades kaunistustest, mida aknalauale panna. Täpselt see sama kujukesteraamatu tunne tuli peale. Saskia, mäletad? :)

Ja siis oligi aeg hüvasti jätta. Aitäh, Provence, nii kauni nädalavahetuse eest! Näeme taas :)

Ikka põhjapoole viis meid tee, ära soojast ja päikesest ja rohelisest värvist. Mäed lohutasid:

Õhtul olime kodus, tegime kassile pai ja saime magada voodis nii, et palav ei hakanud. Õnn!

Teeme siis kokkuvõtte Provence piirkonnast.

Plussid:

1. Soe kliima, mille jaoks ei pea teise maailma otsa sõitma. Frankfurti 2 tundi ja Nice'i poolteist. Juba praegu oli seal ajuti 20 kraadi, lehtede rohelusest ei hakka rääkimagi. Hea meelega oleks jäänud sinna seniks kuni siin ka sama ilm tuleb (juulis siis? :D). Seniks mossitame:

2. Ilus Euroopa. Söök on hea, tänavad puhtad, inimesed vaiksed ja rahulikud ja neid ei ole palju. Vetsud on normaalsed. Ühesõnaga - maailma mastaabis on kodune tunne. Kultuurne kah:

3. Maastik. Meri ja mäed ja mägikülad rannas. No mis saaks veel ilusam olla?

4. Eurod ja kaardiga maksmine. Mitte ühtegi muret mitte kusagil ei olnud.

5. Transport on odav - bussi- ja rongipiletid 2-4 eurot linnade vahel, sõida kasvõi kolm kord päevas igale poole.

Miinustest:

1. Prantslased on väga uhke rahvas, nad on uhked nii oma keele kui kultuuri üle. Seega inglise keelt kõnelevat turisti just väga hea pilguga ei vaadata. Nii tore, et Ville natuke prantsuse keelt räägib, sai iga kord küsida alustuseks prantsuse keeles, et kas nad inglise keelt räägivad ja kui vastasid jah, siis läksime inglise keelele üle. Ehk siis sõbralikkus ei tule loomulikult, peab ise alandlik olema. :D

Meie õnneks oleme väga sõbralikud:

2. Hinnad on kallimad kui Eestis. Toit on kallim, takso ka. Samas nt meie sushisöök maksis sama palju kui Tallinnas... Seega päris Šveits ei ole, aga Tallinn ka mitte.

Paar sõna ka meie arvamusest AirBnB osas. See siis oli meie esimene kogemus selle portaaliga. Mina tooksin plussidena välja ikkagi suurema elamispinna (sama raha eest 15m2 hotellis vs 35m2 oma korterit) ja võimaluse ise süüa teha. Viimase osas me just väga ei hiilanud, sõime pea kõik eined restoranis. Kes kokku tahab hoida, siis siin on hea võimalus :) Miinusteks olid lisatasu hilise saabumise eest ja väga varane kohustuslik check-out (kell 10) + kotte polnud pärast seda võimalik korterisse jätta. Lisaks pidime prügi ära viima jms... Ville võtaks tõenäoliselt järgmine kord hotelli, aga mina otsustaks hinna ja paiga välimuse järgi (suur rõduga korter vs keldrituba hotellis, no teadagi mille valiks, isegi, kui prügi välja viima peab).

Nüüd tänuring:

1. Ville. Sa tead ise ka, mille eest. :) Lihtsalt olemise! Lisaks sellele võttis Ville enda peale orienteerumise, auto juhtimise, restoranide valiku ja pakkus välja kohti, mida külastada. Tegi ka hommikusööki ja teed. Issand, ma ei teagi, mida mina siis tegin...

2. Erlike ja Jürgen - suured tänud kassi toitmise, paitamise ja lõbustamise eest! Erlikese ja Jürgeni koer Kuma ja meie kass Nööp on nüüd suured sõbrad! :)

3. Euroopa Liidule oleme väga tänulikud, et saame nii vabalt ja mõnusalt reisida. Ma leian, et seda on praeguses poliitilises olukorras väga tähtis öelda.

4. Neljandaks - aitäh lugejatele, laikijatele ja kommenteerijatele!! Toote ellu sära! :)

Seega, ei siis muud, kui kallid ja paid ja järgmiste seiklusteni! Lõpetuseks üks pilt, mille pealkirjaks võiks vabalt olla "Saara uute seikluste peale mõtlemas":

Monday, April 24, 2017

Pühapäevased seiklused

Vaatamata sellele, et Tripadvisor ei pidanud Monacot paigaks, mida kindlasti külastama peab, tahtsin mina siiski linnukest kaardile ja Monacosse minek oli plaanitud meil kohe algusest peale. See oli üks väheseid plaane, mille teinud olime.

Kuna aga Nice'ist Monacosse on rongiga umbes 20 minutit ja selles linnriigis üle mõne tunni veeta tundus meile liiast, siis lisasime päevaplaani ka Juliuse soovitatud Eze külastamise. Lonely Planet arvas samuti, et see on hea idee. :) Päris matkarajale me küll oma linnariietega minna ei saanud, aga külakest vaadata tahtsime ikka.

Kuigi Prantsuse lõunaranniku rongid käivad tihti, siis bussidega sõita on selles mõttes toredam, et vaated on ilusamad ja ei pea kogu sõiduaja mäe sees olema. Seega otsustasimegi, et läheme kõigepealt bussiga Ezesse. Mõeldud ja... ei olnud tehtud. Miks? Sest peatusesse, kuhu google maps ja Nice'i kohalik app meid juhtis, bussi ei tulnudki. Sõitis sealt mööda, juht vaatas meid ainult kurja pilguga ja nii me maha jäimegi. Soomlased, kellel oli sama plaan kui meil, seisid samuti imestunult peatuses ja koos hakkasimegi nuputama, et mida siis edasi teha. Leidsime 200 meetrit eemal asuva õige peatuse, aga järgmine buss tuli alles kahe tunni pärast. Ohjah... Otsustasime viiekesi siis hoopiski Uberiga sõita, mis oli küll tunduvalt kallim kui bussiga minna, aga 7 eurot inimese kohta ei ole nüüd nii suur hind, et nutma hakkaks. Bussipilet oli 1.5 eurot.

Soomlastega oli tore vestelda, peaaegu nagu kodus. Rääkisime neile Villega kohtadest, kus oleme käinud ja nemad jagasid reisimuljed oma matkadelt. Superäge. Maailm on väike :)

Eze mäepealne küla ja kindlus olid imelised. Kohe alguses võlusid mind eraaiad oma hoolitsetusega. Jah, kunagi võiks ehk isegi aiapidajaks hakata. Aga mitte veel, pensionil ehk. Siis ma paneks aeda samamoodi loomi ja suuri malelaudu nagu keegi tubli prantslane on teinud:

Ikka ülespoole mäe otsa me ronisime ja imetlesime vanaaegseid käike ning kõrvaltänavaid. Seal oli isegi üks Michelini tähega restoranike, kuhu me siiski ei läinud. Ehk järgmine kord.

Kogu Eze kõige vingem kogemus oli täitsa mäe tipus asuv botaanikaaed. Soovitan kõigile, eriti oma emale, kes seal vabalt mitu tundi ära veedaks. No olgem ausad, ka meil läks tunnike. Aga see oli ka tunnike puhast ilu ja kauneid vaateid :)

Kaktused olid suurepärased:

Mulle avaldasid suurt muljet imekaunid naisekujud keset suuremaid ja väiksemaid taimekesi. Selline tore salaaia tunne tekkis, nad seisid seal justkui haldjad kaugest ajast.

Kaks tänapäevast haldjat kah: :)

Edasi võtsime siiski rongi ja suundusime kuulsa Monaco poole. Riiki, milles elab 38 400 inimest ning mis on vaid 2 ruutkilomeetrit suur.

Monacos oli sel nädalavahetusel parasjagu kaks suuremat sündmust: miski tennisevõistlus ja luksusautode näitus. Mitte, et seal teadupoolest iga päev seda näitust ei oleks. :D Me ei ole absoluutselt mingid autohuvilised, seega me ei viitsinud isegi neid imemasinaid uudistama minna, kuigi iga paari sekundi tagant kostus tänavalt eriti vali "prõmm-prõmm" ja loodusevihkajad kiirendasid taaskord 200 meetrit, et siis foori taga istuda.

Samuti ei ole me kasiinohuvilised. Ma ei ole isegi kordagi kasiinos käinud. Ville korraldab küll kodus regulaarselt pokkeriõhtuid, aga ka tema on põrgumajja astunud vaid kahel korral. Seega meil kasiinoelust pilte ei ole, küll aga leidub veidi tavaelu:

Jalutasime kergelt pilvises Monacos niisama ringi ja astusime sisse ka Monaco kaasaegse kunsti muuseumi, mis mulle päris meeldis. Seal oli kunsti kogu 20. sajandist: maalid, fotod, skulptuurid, sketšid.

Eriline lemmik oli kogumik nalju muusikahuvilistele. Vabandan autori eest, sest nime ma üles ei pildistanud :(

Mulle öeldi kunagi, et olen sellise koera nägu. Mis arvate?

Jah, ega see Monaco just mingi imeline koht ei ole. Üsna uhke küll, aga liiga tõsine. Ilusad majad, meenutavad Kesk-Euroopat, aga väga "linnane" tunne tekkis, rohkem nagu Londoni või Singapuri moodi. Pärast paari tundi tulimegi oma pesakesse tagasi.

Nice'i jõudes ostsime koogikesi ja käisime sushis. Midagi prantsusepärast ja midagi kodust. :) Maailm on muutunud sarnaseks ja sushi tekitab kodutunde, mis seal salata. Mitte, et me kodu nii väga igatseks. Õhtu oli mõnus ja soe ja linnatuled armsad. Ilusa seikluspäeva lõpuks sõime korteris oma koogid, jõime teed ja läksime vara magama. Perfektne pühapäev, midagi ei ole öelda. #lovelife

Mina koogikarbikesega, mitte üldse nagu prantsuse daam:

Õhtu, purskkaev ja linnatuled:

Sunday, April 23, 2017

Väljasõit mägedesse

Kui ma seda reisi oma peas enne tulekut ette kujutasin, siis olid mul kindlad asjad, mida tahtsin ja lootsin kogeda. Üks neist oli croissantidega hommikusöök rõdul. Tehtud:

Mida ma aga üldse ei oodanud ega lootnud, oli fakt, et selle lühikese nädalavahetuse reisi ajal näeme ka Euroopa Grand Canyonit - Gorges du Verdoni. Ville ütles küll kohe, et tahab auto rentida, aga no sellist looduse ilu ma sellest kohast küll oodanud ei olnud. Lonely Planeti raamatus oli seal pildike, millest võiks arvata, et kusagil on armas sini-sinise veega järv ja paar mäge ümberringi. Tegelikkus oli ikka hoooopis midagi muud.

Auto rentisime Sixtist. Ma olin hommikul üsna pahur, sest need röövlid pakkusid meile Fiati üheks päevaks umbes 150 euro eest. Igatpidi liiga kõrge hind, aga odavamalt ka ei saanud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et jumala eest, see oli kõike seda väärt.

Meie autoke:

Sõitsime kasutades GPSi, paaris kohas keerasime ikka valesti, aga sellest hoolimata olid mägikülad imelised:

Küll mulle need mäed ikka meeldivad. Mäed meeldivad mulle rohkem kui palmirannad, päris tõsiselt. See lagi, millest varasemalt rääkinud olen, tõuseb tihti kõige kõrgemale just mägedes. Nii ka täna.

Esimese peatuse tegimegi, kui nägime head kohta, kus muru peal joosta saaks :D Ma olin juba unustanud, kuidas muru lõhnab ja kuidas lõhnavad männid päikese käes. Ja kui suured need mäed tegelikult on.

Me sõitsime aeglaselt ja nautisime. Meil ei olnudki vaja ju kusagile täpsemasse kohta minna, ainult seda kanjonit tahtsime näha ja see tuli nagunii, sest Gorges du Verdon on 25 km pikk ja suur osa autoteest läheb otse selle kõrvalt. Kuna me olime üsna hilised, siis poole tee peal saime aru, et tegelikult oleks ju lõunat ka vaja süüa.

Selles linnakeses me siiski ei söönud, kuigi kirik mäe otsas (vaadake hoolega) köitis meie pilke ja oleksime seda kindlasti kauemakski imetlema jäänud. Otsustasime hoopis, et teeme pikniku. Olime nimelt just kahest vanamehest mööda sõitnud, kes tee ääres veinipudelit avasid ja ilma nautisid ja teadsime kohe, et selline kogemus võiks meiegi päevas olla.

Selline oli siis meie piknikukoht - jõe ääres, valgete kivikeste peal. Kaubamajast nimega Casino võtsime pika saia, guacamolet, kanafileed, tomateid, maasikaid ja šokolaadisõõrikuid. Elu missugune!

Jõgi oli tõesti nii rohesinine kui piltidel ja täiesti läbipaistev. Loomulikult väga külm, aga kuna ilm oli lausa 24 kraadi, siis jalgupidi vette astusime korra ikka.

Edasi viis tee aina kõrgemale ja kõrgemale ja meie niigi hea tuju aina tõusis ja tõusis.

Seda suurust ja ilu on raske piltidele püüda, kuna tegelikkus on tuhandeid korda võimsam. Ma lähen isegi nii kaugele, et ütlen, et tegemist on looduse poolest kõige võimsama kohaga Euroopas, kus käinud olen.

Inimestel, kes seal elavad, peab vist alati kõrge lagi olema. No on ikka õnnistet.

A meie oleme ka :)

Ja siis saabus päeva kulminatsioon - vaade kogu kanjonile. Mina kartsin alla vaadata, tuntud jänespüks nagu ma olen. Aga kui õnnelikuks see vaade meid tegi. Isegi Ville, kes vahel üsnagi jahedalt igasugu "vaatamisväärsustesse" suhtub, ütles, et kui ilus seal ikka on. Villele meeldib loodus ja eriti, kui seal ka mõni jõgi voolab.

Kanjonis lendasid ringi kotkad. Kotkad! Vahel tulid nad lausa meie peade kohale ennast näitama oma 2-meetrise tiivaulatusega. Tasapisi harjusin isegi suure kõrgusega ja usaldasin reelingut piisavalt, et neid kanjonis lendamas näha.

Ja mida kõrgemale läksime, seda uhkem oli.

Tagasi tulles peatusime veel mõne kauni koha juures ja tõdesime, et armastame elu ikka väga palju. Ja muidugi teineteist ka.

Emotsionaalsed päevad jätavad õhtuks alati veidikese väsimusejälje ja me peaaegu oleksimegi kohe koju tulnud ja magama läinud, aga olime siiski nii tublid, et saime end kokku võetud ja läksime restosse sööma. Tähistasime elu ja kõike, mis sellega kaasas käib.

Tervisi ilusast kohast, sõbrad!