Kokkuvõte Iirimaa reisist

Juba nii mitu päeva on lubatud tähtajast üle läinud, et isegi piinlik vabandust paluda. Panen parem ühe ilusa pildi...

See pilt oli meie esimeselt täispikalt päevalt Iirimaalt. Nüüd aga kirjutan reisi lõpust.

Tõusime kolmapäeva hommikul kell 5.30 (tegelikult tõusime tänu majaperenaise äratuskellale isegi 4.20). Olime küll uimased, aga saime siiski ilusasti lennujaama ja auto tagastatud. Küll meie autoke teenis meid ikka hästi. Mina küll alguses muretsesin kõvasti selle vasakpoolse liikluse pärast, aga tegelikult läks kõik imeliselt. Vasakpoolne liiklemine on täiesti võimalik ja pooltki mitte nii hirmus, kui ette kujutasin. Loomulikult peab kogu aeg meelde tuletama, et paremale keerates tuleb reastuda kõige vasemale poole, et esimene käik on endast eemale ja mitte enda poole, et suunatuli käib parempoolsest kangist jne. Ise sõitsin küll vaid korra baarist koju, kui vabatahtlikult olin nõus õllest loobuma, aga see oli väga tore kogemus niimoodi valel poolel sõita. Meie rendiautoks oli Seat, mis sõidutas meid väga ausalt, mahutas palju ja nägi normaalne välja ka. Väike pildike:

Lennukireis möödus samuti probleemideta. Siin üks pilt Villest, kes näitab mulle, et aknast oli näha lennukite vahel ringikalpsavaid küülikuid.

Jänestest lennurajal hoolimata tõi Ryanair meid ilusasti tagasi ja nägime taas päikest ning helesinist taevast järjest üle kahe tunni siramas. Kuigi, olgem ausad, mägede puudumine tegi päriselt ka veidi kurvaks.

Teen siis ka klassikalise plusside-miinuste ringi.

Iirimaa plussid:

1. Loodus on imeline. Ma pole vist üheski riigis nii palju rohelust näinud. Iirimaa on ideaalne koht, kuhu matkama minna (kui pisukest vihma ja tuult ei karda), vaated on avarad, meri on ilus ja ruumi on palju, isegi vaatamata sellele, et inimesi peaks kogu saarel olema lausa 6.4 miljonit ja asustustihedus võrreldes Eestiga kolm korda suurem.

2. Inimesed räägivad "õiget" keelt. Väga elitaarne minust niimoodi öelda, ma tean, aga inglise keelt mõistvatele maailmaränduritele väga mõnus kodune koht. Tegelikult iiri keel ise ei ole üldsegi arusaadav, sest kuigi kogu meie reisiseltskond arvas, et tegemist on inglise keele murdega, siis päriselt on tegu ikkagi hoopis millegi muuga, need sõnad ei meenuta isegi kaudselt inglise keelt. Aga õnneks siiski rahvas kodus peamiselt ikka inglise keeles räägib ja asja-ajamine oli meeldivalt lihtne.

3. Inimesed on sõbralikud. Tõesti, armsamatest armsamad lausa. :) Iirlaste külalislahkus ei ole liialdus. Samas ei ole nad ka ülevoolavalt soojad, pigem just eestlastele sobivalt mõnusad - tulevad küsima, et kuidas läheb ja kes oleme, aga ennast peale suruma ei hakka kunagi. Minu meelest üsna meie moodi.

Sõbralikud meie:

Iirimaa miinused:

1. Ilm. No mis muu, eksole? Tegelikult meile kõigile meeldis, et ei olnud kuum ja sai normaalselt matkata, aga lauspäikest kahjuks igapäevaselt näha on ikka haruldane. Kes rannapuhkust otsib, siis ärge Iirimaale minge. Samas mõnusat matkailma leiab suvel ikkagi ilmselt päris tihti, olgu selleks siis kasvõi paar tunnikest päevas.

Meie vihmas:

2. Raha. Iirimaa on ikka veidi kallim kui Eesti, eriti Põhja-Iirimaa oma naeltega. Kuigi linnad on nüüd 2008. aasta majanduslangusest väljas, siis maapiirkonnad ei olegi päriselt taastunud ja neilt üksikutelt turistidelt tuleb võtta, mis võtta annab. Nii söök kui ööbimine maksavad ikka omajagu. Samas tekkis ka veidike kaastunne ning mul ei olnud kahju nendele armsatele inimestele seda raha jätta.

Ainult aasia turiste on piisavalt, kes kõik kohustuslikke vaatamisväärsusi kaema tulevad:

3. Kuigi see üks kord valetpidi rooliga autoga valel pool teed sõita oli äge, siis vasakpoolset liiklust loen ikkagi miinuseks. Õnneks sõitsime me peamiselt maateedel, kuid need olid jällegi tühjusest hoolimata maru kitsad ja vastutulevast autost möödasaamiseks pidi üsna sageli hoo maha võtma. Linnades me palju ei käinud, kui, siis sellistes:

3 plussi ja 3 miinust, rohkem ei oskagi välja tuua. Siis veel reisi maksumus: lennupiletid 120 eurot inimene, ööbimine kokku 162 eurot inimene, auto koos kütusega kokku 67 eurot inimene. Söögi peale me üle 25 euro päevas ei kulutanud. Laias laastus umbes 450 eurot selle 5 päeva eest välja käisime. Minu meelest päris mõistlik hind isegi, kuigi kohapeal tundus poes ja restoranis üsna kallis olevat. Neljakesi auto võtmine teeb reisi märkimisväärselt odavamaks.

Üldse tahan öelda, et sõpradega reisimine on nii tore. Muidugi tuleb rohkem kompromisse teha kui kahekesi reisides (nt mida teha, millal tõusta ja kuhu sööma minna), aga samas on ikka väga põnev ka, sest saab igasugu huvitavatest teemadest rääkida, palju parema jõuga õhtul välja minna (me Villega ilmselt ei oleks kahekesi kuhugi viitsinud minna ja kui oleksimegi, siis oleks üsna pea tagasi tulnud) ja rohkem asju päevas tehtud, eriti, kui reisid aktiivsete inimestega nagu Kaidi ja Karpa. Paaridena reisides on ka see tore, et saab aeg-ajalt kahekesi olla ja see on kõigile väga okei.

Nüüd tänuring:

1. Reisikaaslased. Aitäh Kaidile ja Karpale selle eest, et panid ette minna neljakesi koos reisile ning majutuse ja marsruudi valimise eest ka (super töö, Kaidi!). Ville organiseeris autorendi ja mina ostsin lennupiletid. Koostöö missugune! Aitäh, sõbrad!

2. Ville isale aitäh kassitoitmise eest! Nööp oli väga rõõmus lisatoidu üle. :)

3. Suur tänu lugejatele ja kirjutajatele! Te olete mu peas ja mu südames! <3

Süda on soe nagu selle lamba vill:

Lõpetuseks veidi naljapilte.

Due to sheep worrying:

Prosecuted???

Veitsa naljakat õlureklaami:

Sooja kaka pilt (hehehe, vahel ikka nii lapsik...):

Misasju nad seal vetsus müüvad, ma isegi ei tea:

Ja siis mu lemmikpilt suveniiripoest:

Lähen nüüd kuulan veelkord iirlaste kohalikku hümni John Denveri "Take Me Home, Country Roads" ja liigun sujuvalt üle järgmise reisi plaanide juurde. :)

Kallid ja paid!

Maatüdruku unistus

Olgem ausad, see pealkiri on ilmselge liialdus. Ma ei ole mingi maatüdruk, kaugel sellest. Olen alati armastanud linnas elamist ja kõiki mugavusi, mis sellega kaasas käivad. Võimalust minna poodi ja kinno ja restorani iga kell, kui tuju tuleb. Elu inimeste keskel.

Ma ei saa aga eitada, et kusagil minus on peidus see tüdruk, kelle jaoks muru ja hobuste lõhn on just see parim maailmas. Kes käiks igavesti suvaka dressipluusi ja tennistega, kui saaks. Kes armastab üle kõige ilusaid vaateid ja rahulikult asjade üle mõtiskleda ja avarust-avarust-avarust. Iirimaa on selle maatüdruku unistus ja ma naudin seda täiel rinnal.

Maal magan ma tavaliselt üsna hästi, eriti veel, kui eelmisel õhtul jalutamas saab käidud. Paraku eilne öö oli lausa kohutav. Olen oma linnamugavustest ära hellitatud ja vaevlesin terve öö ruumipuuduse käes, 140cm lai voodi tundus kahe inimese piinapingina. Lisaks helises majaperenaise äratuskell 5.40, kuid perenaine paistis üsna kõva unega olevat, sest see vibreeris lausa 15 minutit ning kostus imeliselt ka meie magamistuppa. Olime Villega hommikul läbi nagu läti rahad.

Eilseks päevaks olime Kaidiga juba ammu pikema matkamise plaaninud. Kui aga hommik koitis ja meie enesetunnet Villega lausa näruseks sai nimetada, siis otsustasime, et me ei liitu Kaidi ja Karpa 16.5km pikkuse matkaga Tollymore metsas, vaid läheme teeme midagi kergemat.

Otsustasime ronida Mourne mägede kõige kõrgemasse tippu - Slieve Croobi otsa. Slieve Croob on lausa 534 meetrit kõrge, millest meie läbisime oma matkal ainult viimased sada-kakssada ehk. Tegime rahuliku jalutuskäigu lammaste keskel.

Küll siin on ikka palju ruumi! See avarus on meeletu, Nii Palju Õhku. Sellest jätkub kogu maailma mõtete jaoks ja jääb ülegi. Korduvalt tundsin soovi ratsamatkale minna, küll oleks olnud tore hobusega mööda välju kapata. See kogemus jääb järgmiseks korraks.

See-eest on palju lambaid:

Ja maailma kalleim, kellega koos mäe otsa jalutada:

Kuna Kaidi ja Karpa andsid teada, et imelises Tollymore metsas läheb neil veel aega, siis otsustasime meie minna autoga ümber Mourne mägede viivale scenic route-le. Ka päike tuli välja!

Pilte Kaidi ja Karpa metsaseikluselt:

Pilte meie mägedereisilt:

Peatuse tegime täiesti juhuslikult tee ääres, mis viis vastavatud kohvikusse. No vaadake seda kiviaeda. Mul on ainult üks sõna - orjatöö.

Väikeses valges tarekeses oli kaminasse tuli tehtud. Paar vanadaami rääksid juttu. Võtsime tee ja istusime välja. Teate, pean ausalt ütlema, et see oli üks erilisemaid hetki selles päevas. Soe tee, vaade põldudele, linnulaul ja lammaste "mää" - see ongi maatüdruku unistus.

Rääkisime pärast teejoomist juttu daamiga, kes seda kohvikut pidas. Proua elab nimelt talviti Londonis, aga suved veedab Iirimaal. Uuris muidugi meie kohta ka, et kes oleme ja kust tuleme. Lõpuks viis meid kohviku aias oleva kivi juurde samal ajal mu käest haarates ja vaadates, kas seal kaunistusi on. "Yes, already done," ütlesime. :D Pidime siiski pildi tegema:

Kaidi ja Karpa saime kätte samast kohast, kuhu neid enne viinud olime. Edasi suundusime imearmsasse Newcastle linna. Võru-suurune linnake, kus elab umbes 7500 inimest, jättis mulle sooja tunde. Kui tahate kunagi Iirimaale puhkusele tulla ja päris maale pigem ei läheks, siis minge Newcastlesse. No vaadake neid vaateid, veidi nagu Šveits, aga meri on ka:

Söögikoha leidsime promenaadi äärest, taaskord midagi traditsioonilist:

Söögiks tellisin ribid. No mida portsjonit?

Olime mõelnud, et pärast matka tuleme koju ja magame, kuid õhtu oli juba nii õhtu, et lõunaune jaoks oli selgelt liiga hilja. Pikutasime veidi ja siis otsustasime, et... Läheme uuesti matkama. :D Lihtsalt kuna ilm oli nii hea, siis ei tahtnud seda raisku lasta, sest ühte asja on Iirimaa meile õpetanud - iga päikselise hetke üle tuleb tänulik olla ning kui võimalik, siis sel ajal matkata.

Ja nii läksimegi autoga taas Mourne'i poole. Meist keegi ei oodanud, et nii kaua kõnnime.

Õhtused mäed olid erilised nagu see kogu reiski on olnud. Värske õhk, lõokeselaul ja maalilised vaated - see on hea elu tunne. See on hea elu.

Õhtul proovisime oma jubedat kaotusseisu tasandada, aga ei õnnestunud. Eilse päeva skoor oli 2-1 Lippuste kasuks, kuigi enda kaitseks peab ütlema, et olime enamuse ajast üsna võrdses seisus. Mängisime ilma karistuslöökideta, otsustasime, et järgmisest reisist võtame need ka käiku. Ma küll kahtlen, kas see meie seisu parandaks. :D

Eile oli ideaalne maapäev. Täna oleme paraku juba linnas tagasi. Kõigest sellest aga täpsemalt juba homme, kui kirjutan kokkuvõtte, soovitusi ning toon välja plusse ja miinuseid.

Seniks särame reisijärgses õnnes ja üritame unetunde tagasi teha. :)

VaheldusRikkus

Meie vestlused perekond Lippustega on alati väga sisukad. Võiksime vabalt arutada päevad läbi igasugu probleeme, sündmusi, poliitikat, psühholoogiat... Vahel on teemasid, mille kohta arvamused ei kattu, kuid enamasti saame maailmast üsna ühtemoodi aru. Ka meie puhkuse-arutelu lõpuks olime sama meelt - inimesele on vaja vaheldust. Siis läheb tal hästi ka vähem vaheldusrikkamal perioodil.

Matkamine on minu ja Ville jaoks väga teistmoodi kogemus, sest kuigi käime iga nädal looduses jalutamas, ei ole me ekstreemselt aktiivsed matkajad. Enne seda reisi ei olnud mul isegi matkajalanõusid. Ka selle pärast on matkamine looduses tavaelule suureks vahelduseks ja eriti veel, kui seda iga päev teha saab.

Alustasime ka eilset päeva matkaga. A hike a day keeps the doctor away! Olen tõepoolest seda meelt, parem kui õuna süüa igatahes. :D Vanast kohast lahkudes vaatasime üle veel omaniku kolm poni ja kuulsime, kuidas majanduslanguse aegadel teised omanikud võistlushobuseid lihtsalt vabadusse ajasid, sest ei jaksanud neid enam pidada. Kui keegi lugejatest arvab, et hobustel vedas, siis seda kindlasti mitte, sest võidusõiduhobused ei saa üksinda väliskliimas hakkama. Enamik neist tuli raske kopsupõletiku tõttu magama panna.

Hommikumatkaks valisime Downhilli piirkonna. Ilm oli taaskord tuuline-vihmane-hall, aga tiigrikutsud trotsisid ilma ning nautisid ilusaid vaateid.

Tegelikult meil ilmaga siiski vedas, sest märjaks me ei saanud. Nägime ainult, kuidas eemal sadas, mis oli ka väga vinge!

Kohalikud sõbrad olid lausa T-särkides! Vaat, mida teeb Iirimaal elamine - muudab inimesi temperatuurikindlateks.

Siin on vahepeal nii palju loodust ja matku olnud, et mul alles nüüd tuleb meelde, et tegelikult me ei alustanudki eile matkaga. :D Läksime hoopis vaatama ühte teist Iirimaa kuulsat kohta - The Dark Hedges. Seda tahtsin näha kohe algusest peale, sest kõik pildid olid lausa imelised.

Tegelikkus:

Kui nüüd vaatate, et mida ma vingun, sest allee on tõesti kaunis, siis võin öelda, et ka teie olete pildireaalsuse vangis, sest päriselus oli tegemist üsna hõreda puudereaga, mille all sõidavad kõiksugu autod ja suured bussid, kes masse pildistama toovad. Vähemalt üks massiline tegi meist neljast ühe ilusa pildi:

Hõre puuderida viis veidi tihedama kindluseni, mille juures väikese tiiru tegime. Polnud midagi väga uhket, ka teie ei saa pildireaalsuse vangi jääda, sest vaadake vaid seda valget imekaunist autot, mis lossiga nii hästi kokku sobitub:

Lossi ümbritses golfirada. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et peaks ikka selle mängu ära proovima. Pea kõik golfirajad, mida näinud olen, on väga ilusad.

Kaidi jookseb ilusal (veel pügamata) murul:

Jah, alles pärast hõrealleed ja lossi läksime jalutama. Ja siis läksime Bishopi vaatepunktile. Oh mind udupead.

Lõbusad modellid, taustaks imeline loodus ja ehtne Iirimaa treileripark (vaadake, kui suuuuuur):

Kui jalutamised jalutatud, rohelust nauditud, siis otsustasime, et elame veelgi vaheldusrikkamat elu ning võtsime esimest korda suuna suurema linna poole. Läksime Belfasti, Põhja-Iirimaa keskusesse.

Päris teistmoodi oli pärast looduspäevi taas linnas olla. Ei osanudki seal väga midagi vaadata või teha. Osaliselt tuli see ilmselt sellest, et olime kõik sama meelt, et Belfast ei ole linna kohta midagi erilist. Kogu linn on kuidagi imelik segu moodsast ja vanamoodsast ja nagu inglased ütlevad, siis all over the place.

Veitsa moodsat:

Ja veitsa vanamoodsat - City Hall:

Belfast pakkus meile siiski mõningal määral elamusi ja turgutust, nimelt toidu näol. Läksime Lonely Planeti poolt soovitatud Ginger Bistroosse sööma. Otsust me ei kahetse.

Esiteks, vaadake seda miljööd, see on ju lausa imeline:

Teiseks, heitke pilt toidule. Maitses sama hea kui välja nägi:

Belfastist saime ka suveniire ja postkaarte ja tänutunde, et koha ära nägime ja lähema aja jooksul tagasi tulema ei pea.

Roheline, eh?

Sillal:

Majutuskoht oli meil juba veidi rohkem lõunas, kuigi samamoodi maal nagu kõik teised kohad olnud on. Majake nägi välja selline:

Toake aga selline:

Toas me tegelikult väga olla ei tahtnud, sest õues oli nii palju parem! Läksimegi õhtujalutuskäigule. Nagu ikka, kohtasime erisuguseid pudulojuseid. Seekord vaatasime tõtt mullikatega:

Õhtu lõppes piljardi ja siidri ja õllega meie majutuskoha puhketoas. Kuigi Karpa ennustas, et minu ja Ville tiim võidab nende tiimi Kaidiga 4-0, siis asi lõppes hoopis nii, et nemad võitsid meid kõik neli mängu. Ah, kui kibe kaotus... Loodan, et elu pakub meile jätkuvalt vaheldusrikkust ja et täna õhtul võidame meie!