Palun mulle üks smaragd

Iirimaa on tõesti Smaragdisaar, nüüd oleme selles 100% kindlad. Pole näinud teist kohta, mis oleks nii ühtlaselt roheline ja haljas. Täiesti - vau!

Eilse päeva võib kokku võtta sõnadega "vedas-ei vedanud-vedas". Mis arvate, millest räägin? No ikka sellest ilmakesest. Ilmselt teavad kõik, et Iirimaal on ilm vahelduv ja et palju sajab vihma. Ka meie reisiperiood ei ole erandiks. Vihm, tuul ja ka päikesepaiste vahelduvad nii kiiresti, et raske on õigeid riideid selga saada.

Alustasime oma päeva sõites Glenariffi metsaparki jalutama. See on meie "vedas" osa, sest terve jalutuskäik paistis praktiliselt päike. Valisime 3km pikkuse rajakese koskedega ja nii me kõmpima hakkasime.

Küll see metsaõhk on ikka mõnus. Iirimaa on ideaalne näide sellest, et ei ole vaja minna rannale peesitama, et hea reisielamus saada. Metsaõhk ja päike ja 18 kraadi sooja on eestlasele isegi palju omasem ning kui mäed ka juurde lisada, siis polegi muud midagi tahta. Me nautisime kogu matka mõnusat niisket metsalõhna, ojavulinat ja imelisi vaateid. Ja päikest, muidugi. Ainuke, millest siin puudust tuleb. :)

Tuulest jälle puudust pole üldse:

Mäed on nii suured ja Kaidi on nii pisike:

Päeva esimene matk läks tõepoolest väga hästi. Tore, et me neljakesi kõik matkahuvilised oleme. Karpa ja Kaidi on küll kõvasti paremas vormis oma maratonijooksudega, aga tempo on enam-vähem sama ja valitud distantsid sobivad kõigile. Väljas olla on lihtsalt nii eriline.

See on siis tavaline vaade, mida autoaknast näha võib, kuigi tavaliseks nimetada pole nii ilusat maastikku teps mitte sobilik. Meri! Mäed! Rohelus! Ja kogu see maa on kaetud lammastega. Otsisime viljapõlde, kuid ei leidnud. Ainult kivimüürid, mäed ja lambad. Horisontaalselt ja vertikaalselt.

Aga läheme edasi päeva järgmise osaga nimeks "ei vedanud". Päeva keskel hakkas nimelt sadama. Õigem oleks ilmselt öelda "rohkem sadama", sest paar minutit vihma korraga on keskmine. Siis aga hakkas sadama nii 20 minutit vihma korraga.

Kunagi oli mu lemmik telesari "Battlestar Galactica", olen nimelt kogu elu olnud paadunud ulmefänn. Aga siis nägin ma esimese osa "Game of Thrones"-i ja olingi müüdud. Ka pärast neid kuute (varsti juba seitset!!) hooaega arvan siiani, et tegu on maailma parima telesarjaga. Seda kõike räägin ma aga selle pärast, et Iirimaal on filmitud väga suur osa Game of Thronesi tegevusest. Tahtsimegi siis eile läbi käia ka koopa juurest, kus Melisandre oma varjulapse sünnitas. Pusisime ja pusisime, et sinna jõuda, kuid ainuke, mille leidsime, oli vihm ja nii see meil katki jäigi.

Melisandre sünnitustuba on nende kortermajade taga:

Edasi suundusime ühe Põhja-Iirimaa kuulsaima vaatamisväärsuse juurde - Carrick-a-Rede. Tegu on kummalise rippsillaga ühendatud saarekesega, mille funktsioonist me lõpuni aru ei saanud. Ilmselt midagi seoses kalastamisega, sest olevat kalameeste poolt ehitatud.

Carrick-a-Rede juurde kõndisime vihmas ja mitte ainult - vihmas koos turismimassiga. Hiinlasi, nagu ikka, oli meeletult. See oli ebaõnn, olime lõunaks oma neljaharulise ristiku ära kaotanud. Ka sild ise polnud minu meelest nii suurt VAU-effekti tekitav, kui palju kogu selle promo järel arvata võiks. Loodus oli siiski imekaunis ja minemist mina ei kahetse (kuigi tuleb tunnistada, et jäin kambast ka kõige kuivemaks).

Läbiligunenud ja hiinlastest üleküllastunud, läksime oma järgmisesse majutuskohta. Kaidi oli taas super tööd teinud, koht on imeline. Maamaja, hobusepildid seintel, muruaiad ümberringi.

Tubade sisustus on soe ja luksuslik, nii sobilik pärast vihmast jalutuskäiku:

Tund puhkust ja leidsime, et on aeg midagi süüa ka, polnud me selleni ju veel jõudnudki. Käisime kohalikus sadamarestoranis, võtsime burgerid ja kana ja salati ja on the road again. Otsustasime pärast õhtusööki, et kuna ei saja, siis peame ilma ära kasutama ja veel midagi vaatama minna. Otsustasime külastada Põhja-Iirimaa teist suurt vaatamisväärsust, Unesco maailmapärandit Causeway Coasti.

See oli meie hea päeva parim osa! See loodus on lihtsalt imeline. Heksagonaalsed kivid, mille tekkelugu hõlmab laavat ja maapinna nihkumist (ja mille alal ma kohe üldse mitte ekspert ei ole), on tõesti oma kuulsust väärt.

Keksisime seal nende kivide peal ja tegime koos teiste turistidega palju pilte, kuigi tuul oleks meid äärepealt ära viinud, no nii-nii tugev oli see.

Kui heksagonid olid ägedad, siis mäed nende ümber ületasid aga kõik muu. Ma ei saa üle sellest rohelisest. Jumal, oled kunstnik.

Pärast pikka jalutuskäiku mere ääres ja veel pikemat jalutuskäiku mägede jalamil, pakkus Karpa välja, et läheme kõnnime ka mägede seljal. Taaskord, väga hea mõte. Aga eks Iirimaal ongi vist nii, et kõik, mis puudutab mägesid, jalutamist ja vihmavaba aega, on väga hea mõte.

Eilseid samme tuli üle 22 tuhande, igaüks neist väärt smaragdi.