Päris Amsterdam

Mul on hea meel, et me ka pühapäevaks otsustasime Maarjaga Amsterdami jääda, sest eile näitas Amsterdam meile oma õiget palet.

Hommikusöögiks oli lõpuks ometi midagi traditsioonilist - pannkoogid. Guugeldasime välja parima hommikusöögikoha Amsterdamis ja läksime proovisime need pannkoogid ära. Me ei pidanud pettuma, sest toit oli imehea. Maarja tellis seikluslikult midagi täitsa uut - pannkoogid õuna ja peekoniga. Mina nautisin sügiseselt magusaid kooke vanillijäätise ja õunakoogipuruga. Peab ütlema, et Maarja kook oli siiski parem ja ehk isegi kõige parem söök meie reisi jooksul üldse.

Kui eelmised päevad olid olnud pigem vihmased ja vahel kõndisime päris sajus, siis eile oli ilm väga tore ja päike näitas end meile enamuse ajast. Kohe hommikul tundsin, et mulje Amsterdamist kui räpasest kanalilinnast hakkas lahtuma, sest igal pool oli näha ilusaid maju ja kergust ja helgust, ka kesklinnas.

Maarja oli kohe alguses rääkinud, et tema tahaks kanalituurile minna. No mis mul selle vastu olla saab... Istusimegi Central Stationi juurest paadikesele ja audiogiidi saatel veetsime tunni mööda kanalirägastikku kulgedes. See oli väga mõnus kogemus, nägime paadilt ära tähtsamad ehitised ja kuulsime palju huvitavat Madalmaade kohta selle hiilgeaegadel 17.-18. sajandil.

Paadireisil leidsin end ikka uuesti ja uuesti mõtlemast arhitektuuri üle. Kui esialgu tundus kogu linn mulle sünge, sest hoonete värvigamma on pruun-hall ja rohelust on vähe ja ruumi on vähe, siis nüüd hakkasid majad järjest helgemad paistma, kuna taipasin märgata neid imeilusaid suuri aknaid, mis kindlasti palju valgust sisse lasevad.

Toomas rääkis, et tegelikult on vanad majad oma suurtest akendest hoolimata (või just nende tõttu) elamiseks päris ebamugavad, kuna tihti pole majades kütet ja amsterdamlased elavad seal ka siis, kui toas vaid 10 kraadi sooja on.

Õnneks ei ole veel talv ja meie päevas oli sooja küll. Lisasooja saime ühest itaali kohvikust, kust tiramisu, teed ja kohvi võtsime. Kohvikud on linnapuhkuse osa ja meeldivad nii mulle kui Maarjale. :)

Edasi saime kokku Toomasega, et koos veel midagi toredat ette võtta. Mõtlesime kolmekesi, et läheks õige Amsterdami botaanikaaeda külastama. Toomas ei olnud seal käinud ja mina tundsin, et vajasin veidi rohelise-teraapiat.

Teraapiat sai! Kui üldsiselt võiks öelda, et aed oli pigem väike ja väljapanek tagasihoidlik, siis roheline mõjus sellele vaatamata rahustavalt ja soojendavalt. Ma vist igatsen veidi lõunamaid...

Ühe toreda asjaga üllatas Amsterdami botaanikaaed mind aga täielikult - neil oli liblikamaja!!! Ma Armastan liblikamaju! Soe ilus kasvuhoone koos kümnete julgete liblikatega. Ma oleks sinna vist vabalt mitmeks tunnikski jäänud.

Kümneks tunniks me sinna siiski ei jäänud, vaid liikusime edasi. Aias sai veel paar selfit klõpsatud, sest miks ka mitte. :)

Edasi rääkis Toomas meile, kuidas hoolimata linnakärast võib sisehoovides päris vaikne olla, sest majad on kui müürid hoovide ees. Vanasti olid nunnadele näiteks täiesti omad hoovidki tehtud, kuhu hiljem ka muid üksikuid naisi (nagu leski ja vanatüdrukuid) panema hakati. Käisime ühte sellist hoovi vaatamas ka ja tõepoolest - Amsterdamis on rahu ja vaikust! See oli uskumatu kontrast turistidest pungil tänavaga...

Benijnhas:

Aga loodus ja rahu sellega veel ei lõppenud. Tahtsime ära näha ka Lonely Planeti poolt soovitatud Vondelpargi, mis pidi New Yorki Central Parki stiilis linnaelanike vaba aja veetmise koht olema. Ega meenutas Central Parki küll - suur ristkülikukujuline pargike, mille läbimiseks omajagu aega läks. Polnud see küll nii suur kui New Yorkis, aga kindlasti piisavalt suur, et rohelust ja loodust nautida.

Kaks rõõmsat selli purskkaevu taustal:

Linnukesed:

Ja siis üks teine rõõmus sell lindude taustal:

Vahepeal käisime ka söömas. Otsisime pikalt kohta, kuhu maha potsatada ja kust üks toekas lõuna-/õhtusöök võtta, kuna samme tuli eile kokku pea 30 tuhat. Madalmaad on teatavasti pidanud ka kolooniaid ja kõige kuulsamad neist on vast Lõuna-Aafrika ning Indoneesia. Ka praegu elab Amsterdamis üle 170 erineva rahva vaaatamata sellele, et linnaelanikke on kokku vaid 800 tuhat. Maailmalinnale kohaselt on tänavatel muidugi ka palju erinevaid söögikohti. Lõpuks otsustasimegi indoneesia söögi kasuks, mille üle on mul samuti väga hea meel, sest see toit oli taevalik: nuudlid, kanaliha, pähklikaste, mis viis keele alla, kookosepuru... Maarja nautis väga oma fritüüritud banaani.

See võib välja näha nagu midagi mitte väga erilist, aga ometi oli seda sajaga:

Olen ka varem maininud, et mulle ikka väga meeldivad vaated kõrgetest kohtadest, seega läksime ka ühte sellist jahtima. Otsustasime raamatukogu kasuks. Kuna sel korral jäi teatri- ja muusikakunst hoopis kogemata, siis oli vähemalt teadusmaailma paradiisi hea külastada. Raamatukogu oli suur ja uhke...

Raamatukogu katuselt nägime aga videvikku vajuvat linna ning armsaid väikeseid linnatulekesi piparkoogimaja meenutavatel ehitistel süttimas. Nagu muinasjutus. :) Nii ilus!

Kuna Toomast näeb nii harva ja Amsterdami ilmselt veel harvem, siis ei tahtnud me veel koju minna. Otsustasime hoopis tunnikeseks taaskord maha istuda ja vanu aegu meenutada. Naersime ja lõkerdasime Liibanoni restoranis nii, et pisarad silmis. Hakkame vist vanaks jääma, nii palju toredat on, mida meenutada. Kõrvale nautisime pähklimagustoitu:

Imeline päev! Amsterdam ei olegi ainult kanalid ja kitsad tänavad ja kanep ja jalgrattad. See on ka väga palju hoopis midagi muud. :)