Monday, November 13, 2017

Delfiinid ja vulkaanid

Mis te arvate, millega alustasime oma päeva? Ei, mitte pannkookidega, ikka rannaga. Tegelikult kõigepealt pakkisime oma asjad kokku ja alles siis alustasime päevateekonda saare teisele poole.

Automatkad on meil vägagi käpas, siin oleme oma tavalises auto-olekus, taustaks mängib enamasti traditsiooniline havai rahvamuusika, kõige ilusam üldse:

Kohe meie reisi alguses Oahul ostsime Walmartist ühe suvaka snorgeldamismaski, et seda igale poole kaasa saaks võtta. Probleemiks kujunes aga tõsiasi, et maski kumm on liiga vähe elastne ja minu kallid juuksed kannatavad iga kord, kui maskiga askeldan seda siis pähe pannes või jälle ära võttes. Seega otsisime kohta, et varustust rentida. Ville oli netist ühe rendikeskuse välja vaadanud ja sinna läksimegi. Kohale jõudes selgus, et "our website is a little out of date" nagu nad telefonis ütlesid ja mingit varustust sealt ei saanud. Okei, mõtlesime, et mis seal ikka, snorgeldame kordamööda oma panni maskiga. Kui aga poodi jõudsime, siis küsisime igaks juhuks koguka müüjadaami käest, kel lilleke juustes, et kas tõesti pole lähipiirkonnas ühtegi kohta ja tema andiski selle peale meile juhtnöörid, kuidas jõuda rannani, kust saab nii varustust rentida kui delfiine näha. Delfiine!!!

Delfiinijutu peale olin väga närvis. Mäletan veel selgelt, kuidas Mombasas snorgeldamisreisil käisime ja minu suureks pettumuseks ühtegi veeimetajat ei näinud. Samuti mäletan seda, kuidas Los Angeleses SUPiga sõitsin ja delfiinikari mu ümber ujus ja seda imelist-imelist tunnet, mis mind valdas. Selle tõttu olingi nii närvis, sest ühelt poolt ootasin niiiiii väga, et neid näeksin, teiselt poolt kartsin pettuda. Klassikaline eludilemma.

Aga ei, me ei pidanud pettuma. Mul tulevad külmajudinad peale, kui sellest kirjutan, sest see oli lihtsalt üle mõistuse lahe.

Saime paremad maskid ja lestad ja vette me läksime. Maski ja lestadega ujumine nõuab harjutamist, aga tänaseks olid põhivõtted käes. Ujusime enamjaolt umbes kümne meetri sügavuses vees, mida ma muidu kardaks Megalt, aga kuna ilus liivane ja koralline põhi paistab ka nii kaugelt, siis tunne on piisavalt turvaline.

Ujusime sinna, kus olid teised, oleme meiegi ju, nagu delfiinidki, karjaloomad. Ja seal nad olid. Seal olid ühed targemad imetajad Maal, lausa 21 tükki, kellest kolm alles õige pisikesed. Alamliigilt spinner dolphins, mida eesti keelde tõlkida ei õnnestunud, kui keegi teab, kuidas on õige, andke märku! Suuruselt on nad umbes inimesesuurused ja tuntud oma vingete veest välja keerutamiste poolest. Seda nägime ka ise hiljem rannalt vaadates.

Parim osa kogu kogemusest toimus aga vee all. Esimese kohtumise ajal kartsin, sest ühtäkki täiesti üllatavalt ujus meile vastu 21 delfiini, meie kõrvalt ja alt, see oli nii äkki, et võttis hetkeks südame alt külmaks. Ega nad ju mingid väiksed kalad ei ole... Järgmised korrad suutsin juba rohem lõdvestuda, nende ilu imetleda ja ülimalt musikaalseid häälitsusi nautida. Küll nad on ikka ilusad. Alguses olid delfiinid mängulusti täis, aga siis tuli neil uneaeg, jäid rahulikuks ja veetsid aega karjas põhjas liueldes ning aeg-ajalt õhku hingamas käies. Igal pool rannal olid ka sildid sellest, et uneajal ei tohi neid segada, seega tulime maale tagasi, et loomakestele puhkust anda. Õnneks liitusid meiega varsti ka teised turistid.

See kogemus on siiani olnud üks ägedamaid kogu reisi jooksul ja olime rannal peesitades väga rahul oma elukestega. Maailmas on ikka nii palju muud, kui hall november ja Netflix. Ma loodan, et ma loen seda postitust Eestis uuesti ja uuesti ja tuletan endale meelde, et maailm ON ilu ja seiklusi täis, tuleb ainult ette võtta - (lisa)tööd teha, raha koguda ja minna. Järgmine kord võtame ka veekaamera kaasa, et delfiinidest vee all pilti saaks teha. <3!!!!!

Kui hommikune ilu oleks olnud ainus, mida päeva jooksul kogesime, oleksime ka siis rahul olnud, aga meie suureks õnneks ei lõppenud päev seal. Tegime näiteks peatuse puuviljaleti juures, kus müüja asemel oli hinnasilt ja ameerika lippudega kaunistatud kastike, kuhu raha jätta. Nutikas. :) Võtsime kaks punast banaani, starfruiti ja passionivilja. Neist kolmest oli starfruit (eestikeelne vaste on karamboola) kõige parem, mahlane ja mahe.

Ja vaadake, milline sõber meile veel tere ütles, piilus seal niimoodi "jumalaviljade" vahelt:

Ja siis viis meie tee edasi Havai Vulkaanide Rahvupargi juurde. Maastik muutus taaskord iga poole tunni tagant.

Oh seda avarust:

Vulkaanipargis oli aga juba hoopis teistmoodi avarus:

Kogu Havai saarestik on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel ja uus saareke on ka juba tekkimas. Selle nimeks saab Loihi, aga praegu on ta alles vee all. Kõige noorem saar ongi hetkel Big Island ehk Island of Hawaii, aga kuna maapind liigub järjest läände, siis uus saareke kasvab Big Islandist paarkümmend miili idapoole.

Vulkaane on Hawaii suure saare peal kolm: Mauna Kea, Mauna Loa ja Kilauea. Havai Vulkaanide Rahvuspark asub viimase kahe ümbruses ja selle külastamine oli meil plaanis algusest peale.

Küll aga ei olnud meil plaanis jääda vihma kätte. Kui pargiväravateni jõudsime, siis kallas nagu oavarrest ja mõtlesime tõsimeeli, et kas tasub minna. Otsustasime pargivahilt küsida, ta ütles, et tõenäoliselt sajab, aga kuna on fee free day, siis piletiraha maksma ei pea ja samahästi võime juba üles sõita.

Pärast paari kuiva hetke külastuskeskuse kinosaalis, kus meile armast 20-minutilist filmi näidati, seadsime auto järgmiste pargisiseste vaatamisväärsuste juurde. Esimesena peatusime kohas, kus maapinnalt pidevalt auru tuli, sest äsja maha sadanud vihm aurustus laava kuuma temperatuuri toimel kiirelt. Sealt on pärit ka vikerkaarepilt ja päikesekiirte pilt läbi auru. Imeline ja vägev värk:

Edasi piilusime Kilauea kraatrit. Kilauea on kolmest vulaanist kõige madalam, tipp on 1250 meetrit kõrge. Mauna Loal on see 4170 meetrit ja Mauna Keal 4207. Kui see kilomeetrine tsunaami peaks tulema, siis mäe otsa minna oleks vast kõige mõistlikum...

Kilauea kraater ja mina, püksata:

Ja ei saa panemata jätta ka nunnut selfit:

Pargis on võimalik veeta päevi, seal on igasugu matkaradasid ja kämpingukohti. Näiteks saab külastada vihmametsavööndis asuvaid laavatunneleid (nagu Kuala Lumpur, kas pole?):

Meil siiski päevi siia alla kahjuks panna ei ole, sest on veeel muudki, mida esimest korda Havaid külastades näha tahaks. Käisime aga ära ka all rannas, et seda lõunapoolsemat rannikut näha. Suur musta laavaväljaga pilt postituse algusest on just sealt pärit. Kohale jõudsime siiski päris hilja. Ville aga oskab igasugu pilte välja võluda:

Ja siin olen mina, mõtlen elu üle järele:

Kuigi rannikuala oli vägev, oli minu jaoks veel suuremaks elamuseks näha, kuidas kraatrist punast tossu välja tuli. Selleks sõitsime üles tagasi. Ville pildistas kolmjala abil väga kauneid hetki üles. Tähistaevas ja puha...

Oli väga, väga elamusterohke pühapäev. Uus nädal, here we come!

4 comments:

kristi said...

Saara, sa oskad kohe nii kirjutada, et tahaks ka ise kõiki neid kohti külastada ja kogeda. Ma varem ei teadnudki, et tahaks kunagi merikilpkonna looduses näha ja.. delfiinid! Kui. Lahedad. Aitäh!

Saara said...

Oh, Kristike, suur tänu lahkete sõnade eest! Kirjutan ikka omaenda puhtast emotsioonist ja olen väga rõõmus, kui see ka teisi nakatab. :) Ja delfiinid tõesti - seda tahaks elus ikka mitmeid kordi kogeda...

Liia Arulaane said...

Loen ja naudin iga päev teie seiklusi ja pilte. Aga palun, et Ville loeks oma e-maili. Kirjutan sinna ühest tähelepanekust.

Anonymous said...

Koon-eeldelfiin ;)