Monday, November 6, 2017

Esimene tutvus Havaiga

Mäletate, kuidas kirjutasin eelmise postituse lõpus, et olen täiesti jõuetult väsinud? Läksin selle peale muidugi kohe magama. Arvake ära, mis kell üles tõusin? :D Kell 03:48. Olin maganud veitsa üle kolme tunni ja pärast seda ma magama enam ei jäänudki. Vähkresin voodis, äratasin vahetpidamata Villet, kerisin Instagrami ja Facebooki, aga no und ei tule. Kell 6 otsustasin, et aitab naljategemisest, ka valgeks hakkas juba minema. Ja siis ma nägin seda:

See on vaade meie AirBnB rõdult. Pärast selle nägemist oli uni nagu peoga pühitud. Osa minust ei suuda ikka veel uskuda, et oleme siin Vaikse ookeani keskel Havai saarte peal. See salasoov oli mul olnud juba pikka aega. Kes guugeldada ei viitsi, siis kaardi peal näeb meie asukoht välja selline:

Rääkisin hommikul messengeris oma sõbranna Triinuga, kes parasjagu Balil on. Meie ajavahe on 18 tundi, temal sai 5. november just läbi ja meil hakkas, kuigi füüsiliselt me nii kaugel teineteisest ei olegi. Aja struktuur on müstiline nähtus...

Samuti on müstiline kogu Havai!!! Nüüd tean seda kindlalt. Pärast hommikumüslit ja võikusid otsustasime oma Oahu saarekest uurima minna. Juba korterist välja astudes pidin heameelest lakke hüppama. See kõik on siin kõige ilusam üldse. Mul ei ole sõnu selle looduse kirjeldamiseks.

Meie parkla:

Esimene peatus: kohalik rand. Lihtsalt istusin ja imestasin ja istusin ja imestasin.

Vesi on selge ja sinine, temperatuur täpselt paras, et ujuda ja siis kohe ära kuivada. Ma otsustasin, et ei hakkagi ujumisriideid seljast ära võtma. Ka kohalikud käivad siin ujukate ja mingi hõlstiga, panin tähele. Väga väga laid back. Pärast suurt rapsimispäeva otsustasime samas tundes elada.

Oahu on Havai saartest kõige rahvarikkam, siin on umbes miljon inimest kogu saarel. Oahul asub ka Honolulu, Havai osariigi pealinn ja seda saart peetakse ülejäänud Ameerika Ühendriikidega kõige sarnasemaks. Sellele vaatamata on loodust nii, et ära ei jõua vaadata.

Sõitsime mööda erinevaid teid esialgu meie "kodupiirkonna" kandis ja edasi liikusime juba saare keskelt põhjarannikule. Ville üritas ühe supermarketi juures meile internetti hankida, mis võttis ligi 45 minutit ja millel tulemust ikka ei olnud. Mina ise ei viitsinud sisse minna, aga kui Ville maruvihasena tagasi tuli, siis kirjeldas, kuidas teenindus koosneb põhimõtteliselt sellest, kuidas inimesed ootavad leti taga, seda, et teenindajatädi lõpuks telefoniga teise tädiga ühendust saaks. Oi, Ville oli pahane. :D Ütles, et USAs elades võib see bürokraatia ära tappa. See võttis mu esialgset vaimustust veidi tagasi, sest hommikul tundsin tõesti, et siit ma enam kuhugile ei liigu.

Oahu saare põhjarannik on tuntud oma suurte lainete ja surfivõistluste poolest. Rannad olid tõesti inimesi täis ja surfamine käis täies hoos madalatest lainetest hoolimata. Pühapäev ka, laid backi tipp. :) Lonely Planet ütles, et havailased veedavad enamuse aja oma elust õues. Kuidas see saakski teisiti olla, kui sul on mäed ja meri ja rand kõik käe-jala juures?

Hashtag feminism:

Esimene rand, mida külastasime, oli Hale'iwa. Kohalikud olid parki lõunat sööma tulnud, lapsed vaidlesid, kes kõige kauem surfilaua peal seisis ja koerad ajasid palli taga. Lihtne pühapäeva elu. Turiste me ära ei tundnud või siis ei osanud eristada. Koduse elu tunne to the max!

Imekaunid puud, mille all pikniku pidada:

Isegi kodutud tundusid kodused:

Havai on ka snorgeldamisparadiis. Nii selle ranna, kui järgmise, Pupukea ranna ääres avanes ohtralt võimalusi erinevate kalade ja muude merielukate nägemiseks. Snorgeldamisvarustust meil veel kaasas ei olnud, plätserdasime niisama ja tegime vesikaameraga pilte.

Rannaelu:

Ma olen väga rahul sellega, et siin ei ole liiga palav. Vancouverisse sõites hoiatas meid üks kanada tädi, et siin on väga niiske ja raske olla. See ei ole tõsi. Pärast Kuala Lumpurit ja veelgi enam, Singapuri, ei ole see midagi, millest rääkida nagu ameeriklased ütlevad. Just mõnus briis, päike ja imeline-imeline roheline igal pool, kuhu vaatad.

Lõunaks sõime hiidkrevette, mis pidi olema üheks kohustuslikuks toiduks, mida Havail proovida. Olid soovitust väärt!! Krevetiliha ise tekstuurilt mulle väga ei meeldi (eriti pärast seda veganelu), aga kõik on kinni maitsestamises ja maitsestatud olid nii minu kui Ville krevetid meisterlikult. Väga hea söök, ka tagasi mõeldes hakkab sülg jooksma. :D

Lisaks hormoonidele segas eelmise öö und ka maru ebamugav voodi - keskelt lohkuvajunud, pigem kraatrit meenutav asjandus. Sain sealt tugeva seljavalu ja jooga tegemine oli eile küll raskendatud. Keskendusin siis rohkem püstiasenditele ja muudele energiaharjutustele (tervitan soojalt kogu KehaMeelKooli rahvast!). Rannas energiaharjutusi teha on ilmselt üks mu lemmiktegevusi maailmas.

Ja Ville sai samal ajal võtta aega, et neid kolmesentimeetrisi elukaid pildile püüda:

Tagasimõeldes olekski see hetk hea olnud, millega suurem väljasõit lõpetada ja tagasi koju tulla. Aga ei! Ikka pidin manguma ka ühte matkarada. Ville küll arvas, et ehk 5,5-kilomeetrine on pärast kolme tundi und veitsa palju, aga mina ei jätnud jonni. Vahel olen ikka veel nii nooruslikult põikpäine...

Läksime rajale nimega Nakoa, mis osutus palju raskemaks, kui olime arvanud. Füüsiliselt polnud hull, oleme batuuditrenniga hea põhja alla saanud, aga hoopis suurem mure seisnes selles, et me polnud arvestanud, et keset matka läheb pimedaks. Mina aga kardan pimedat ja need viimased kilomeetrid taskulambiga kummalises džunglisügavuses veeta olid ikka liiast. Kartsin iga viimast kui krabinat, paanikaga mõtlesin, et ehk tulevad ussid vms... Oleks ikka varem pidanud selle Havai floora ja faunaga tutvust tegema. On siin üldse usse?? Õnneks me ühtegi ei näinud ja kottpimedas sai isegi jõgi suuremate sekeldusteta ületatud (retrostiilis kusjuures, saapad jalast ja läbi vee kahmates). Pärast seda adrenaliinirohket seiklust jäin autos kohe magama. Süda oli juba väsimusest pahaks läinud. Marshallis lihtsalt jälitasin Villet, endal mõtlemisvõime puudus täiesti. Ka koju jõudes vajusin kohe magama. Ville istus veel rõdul ja jõi esimese päeva tähistamiseks õlut, mina sonisin läbi une nagu ikka ning magasin lausa 9 tundi järjest. 12-tunnine ajavahe on ületatud. Nüüd hakkame suuri tegusi tegema.

2 comments:

Kaidi Lippus said...

Go, Saara! Ei jõua ära oodata, kui teada saan, mida selle poweriga peale hakkasite!

Saara said...

Hehe, ma loodan, et olid piisavalt suured teod! :D