Mul on raske kirjeldada tunnet, mida tunnen. Tundub, et justkui mu süda oleks rohkem avatud. Naeratan rohkem. Muretsen vähem. Lõdvestun. See on see Havai, midagi pole öelda.
Vaatamata sellele, et süda on ilu ja armastust täis, on meil siiski ka mõningaid äpardusi juhtunud. Alustame sellest halenaljakast seigast, et kui ma üleeile Kauail puu taga korraks kükitasin (mhmh, pissil käisin), suutsin telefoni tagataskust maha pillata. Ville, hea inimene, hakkas seda kodus puhastama ja võttis kaitsekesta ära. Telefon aga, vana sindrinahk, libistas ennast kiirelt vastu kivipõrandat ja esimest korda kahe ja poole aasta jooksul suutis endale ämblikuvõrgu ekraani peale tekitada. Olime mõlemad kohkunud, aga Ville sai meile nobedalt aja Honolulu Apple'i poodi. Teiseks õnnetuseks oli avastus, et oleme oma väikekaamera kuhugi ula peale jätnud, ilmselt Kauai rendiautosse. Ville kirjutas Lost and Foundi, eks näis, kas saame tagasi. Õnneks oli hiinast tellitud jubin ja mitte mitu korda kallim GoPro. Aga noh, teate - asjad. Ja kuidas sa saadki õnnetu olla, kui kogu saarestiku energia nii... raviv on? :)
Meie hipipesa hommikuse inventuuri käigus:
Võtsimegi suuna Honolulu poole, mis siit umbes tunni aja kaugusel on. Järjest enam tunnen, kuidas saar hakkab kodusemaks saama. Panen autos oma mussi mängima ja tunnetan, kuidas kõik ühte sulab. Tantsin veidi Taylor Swifti või Maclemore taustal, siis õõtsutan end La La Landi heliribal ning eriti suure ekstreemsusena läheb peale Arvo Pärdi Ukuaru valss, mis siia saarele sobib nagu valatult - kerge, väga südamlik ja väga ilus.
Alustasime Honolulus siiski veidi vähem südamliku kohaga - Pearl Harbori lennundusmuuseumiga. Pearl Harbori lahingust olete ilmselt kõik kuulnud või isegi samanimelist filmi näinud sellest, kuidas jaapanlased äkkrünnakuga USA Honolulus asuva baasi maatasa tegid. Kui Eestis reisiplaane tegemas olime, siis ütlesin kohe, et ega see Pearl Harbori nägemine mulle kõige tähtsam ei ole. Pärast Vietnami sõjamuuseumit ei soovi ma nendest sõja-asjadest väga rohkem teada. Ville on aga suur lennukihuviline ja tema soovil me sinna läksimegi.
Ei saa poseerimata jätta:
Lennukeid oli megalt, erinevate numbri- ja tähekombinatsioonidega, sekka mõned helikopterid. Ville käis ringi ja ütles, et näed, see ongi see ja näed, seal ongi need kuulipildurid või kabiiniosad või muud asjad, mis mul meelde ei jäänud. Ma ise pigem nautisin õhkkonda ja vaatasin seda, kuidas teised lennukeid vaatavad. :D Mind huvitavad lennukid täpselt nii palju, et ootan, et Ville piloodiload ära teeks ja siis me koos sõitma saaks minna, hehe. Ah, milline pinnapealsus... Mul on siiski väga hea meel, et me vahelduseks ka midagi Ville huvidele vastavat teeme, ta on nii tublisti minuga neid kunstimuuseume väisanud.
Pärast kahte tundi ameerika patriotismi ja tehnikat võtsime suuna Honolulu kesklinna ja Waikiki poole. Waikiki oli kunagi Honolulu osa, mida nautisid vaid ülikud, kuid nüüd kuulub see kõigile, kaasa arvatud turistidele, keda mitte vähe ei ole, kuigi kuna praegu on november ja low-season, siis ilmselt ei ole meid nii palju kui tavaliselt.
Linn on segu beežidest ja roosadest (!) majadest, imepuhastest tänavatest ning palmipuudest, sekka natuke ukulelemuusikat:
Käisime siis kõigepealt Apple Store-s, kuhu aja kirja olime saanud. Kuna ma polnud telefonile back-upi teinud ja nad ütlesid, et data kaotamise võimalus on 50% (?!?), siis ei tahtnud ma oma piltidega riskida. Samal ajal astus juurde üks kutt, kes meie vestlust kuulis ja ütles, et mingu me kõrvalpoodi kolmanda osapoole juurde, nad teevad seal ilusasti korda. Apple enda tehnopoiss muidugi kolmandat osapoolt ei soovitanud, aga mõistetav ka, ärilised huvid ikkagi...
Kaubanduskeskus, kust kõike leida võib:
See alternatiivne telopood oli super, nunnu paksuke tehnofriigist noormees lubas mu telefoni ilusasti korda teha, ütles, et nad on korda teinud sadu telefone ja sel aastal pole küll keegi oma datat kaotanud. Usaldasin teda ja jätsime tellu tema hooleks. Ise aga asusime Antsu ja Keiti sushipiltide peale samuti sushikoha poole teele, kust tänu happy hour-ile päris mõistliku hinna eest söönuks saime. Eesti sushi on parem küll... :D
Teel poodi tagasi "komistasime" hulatantsu kursuse peale. Hula on ilmselt samuti lugejatele tuntud värk. Havai kuningas Kalakaua ütles 1880. aasta paiku hula kohta: "Hula is the language of the heart, therefore the heartbeat of the Hawaiian people." Paariks viimaseks minutiks hüppasin kampa. Kursus lõppes sellega, et imekaunis vanem tantsuõpetaja avas ilusa käežestiga oma südame ja ütles, et nüüd oleme sõbrad.
Kuna telefoniga läks veel aega, siis otsustasime kuulsa Waikiki ranna üle vaadata. Enamik turiste ja ka meie Lonely Planeti raamat peab Waikikit must see kohaks. Olles näinud ka saare teisi osasid, me nii ei arva. Kultuuriliselt ehk küll, aga samas looduse poolest just another beach, ainult koos väga suure rahvamassiga.
Ville ütles kohe, et tema seal lähedal elada ei tahaks ja et kui tal oleks Waikikil korter, siis ta üüriks selle pigem AirBnB-ks välja ja koliks ise rahulikumasse kohta. Ma mõistan oma kallist poolintroverti täiesti, kuigi ise naudin väga õnnelike inimeste seltskonda. Ja õnnelikud need inimesed siin on.
Nagu mujal Havail, ei tule ka siin puudu surfaritest ja surfilaudadest:
Nagu ma korduvalt kirjutanud olen, siis merd ma siiski veidi pelgan, eriti kui lained on suured ja jalad põhja ei lähe. Selle pärast ei plaani ma ka surfamist proovida. Ühe korra olen seda teinud, kui Los Angeleses käisin, aga sellest piisab. Ehk proovin Big Islandil SUPiga sõita, viimane kord Liivi juures oli nii tore...
Ma vaatan ja mõtlen, et ega nad ometigi üksteisele otsa ei sõida seal... EMO-arstidel võib päris huvitavaid patsiente olla siin Havail.
Telefoni saime kätte nagu uuena, mitte ühtegi kriimu ega kildu ega midagi, kõik töötas suurepäraselt. Aitäh sulle, telefoni-noormees! Ma olen väga, väga tänulik.
Jalutasime veidi kaubanduskeskuses ringi. Ostsin endale ühe türkiissinise kleidi. Türkiissinine on värv, mida ma kodus peaaegu kunagi selga ei paneks, liiga intensiivne ja särav. Kodus sobivad mulle tumesinised, valged ja hallid asjad. Siin aga vaatan lausa roosat ja isegi mingeid kollaseid toone... Selge märk sellest, et tunne on teistsugune. Ka teistel turistidel, ilmselt. Ega muidu need pankurid ja muud asjapulgad lillelisi Havai särke ei kannaks.
Jäime vaatama ka Kuningliku Havai keskuse tasuta kontserti. Häbenemata ütlen, et pisarad tulid silma. See lihtsus ja avatus ja ilu on nii liigutavad. Väga kerge, aga samas sügav.
Kui "vabatahtlikke" kampa otsiti, siis läksin, endal suu kõrvuni kogu aja. Jaapani turistidega nautisime muusikat, sõbralikke õpetajaid ja sooja tunnet.
Minu jaoks kõige hämmastavam ongi see, et tegemist ei ole mingi niisama tiluliluga, kuigi muusika on kerge ja õhuline. See on kultuur, mis on sügavalt ühendatud looduse ja ohana'ga (havai keeles mõiste, mis väljendab sõprade ja perekonna ringi), erinevalt ülejäänud USAst. Parim kombinatsioon üldse.
Täna aga oleme veelgi enam puhanud, enesetunne läheb järjest paremaks. Pakkisime just asjad ja aeg on minna uut saart avastama.
No comments:
Post a Comment