Wednesday, November 8, 2017

Päevatripp Kauaile

Nüüd on minu elus tõesti kätte jõudnud hetk, millest ma tunnen, et ilmselt paremaks minna ei saa. Ühtaegu ülevoolavalt rõõmus ja samal ajal veidi kurb, sest reisielu tipphetk on saabunud.

Havai puhul ei ole tegu mitte ainult ühe saarega, vaid ikkagi saarestikuga, milles on 6 suuremat saart ja hulgaliselt väiksemaid. Osariigi pealinn Honolulu asub Oahu saarel, kus siiamaani olnud oleme. Kuigi külastaksime hea meelega kõiki saari, piirdume seekord vaid kolmega. Eile tegimegi teise saarega tutvust, käisime päevasel reisil Kauail.

Väike kaardike:

Kauai kohta öeldakse ka The Garden Island, sest see on kõige rohelisem ja niiskem, üks vihmasemaid kohti planeedil. Vihma sajab tõesti iga päev ja rohem talvekuudel nagu praegu. Jumala eest, need inimesed ei tea, mida talv tähendab... :D

Talvine Kauai rannik, veidi nagu suvine Ontika:

Selleks, et Kauaile saada, ärkasime hommikul vara. Liiga vara. Ville oli meile kõik valmis vaadanud, mis kell minna, kust kütust tankida, kuhu parklasse parkida jne. Ma olen nii tänulik.

Villega koos ummikus istumine ei ole näiteks pooltki nii hull kui üksinda. Ta ilmselt arvaks ise teisiti, aga minu jaoks my own personal chillmaster.

Kauailt võtsime samuti päevaks auto. Ameerikas ei ole ilma autota tõesti väga midagi teha. Seekord olin mina juhiks, sain ka veidi nende liikluskultuuri katsetada. Ega siin tegelikult midagi väga katsetada pole, kõik on sama nagu ikka. :) Automaatkäigukastiga Chevrolet Spark ja läksime.

Viisin meid kõigepealt osariigi suurima jõe Wailua juurde. Kosed on kindlasti ühed mu lemmikvaatamisväärsustest. Ühtaegu hirmutavad, samal ajal rahustavad. Ideaalne tasakaalu otsimine ning tihti ka minnalaskmine ja lõdvestus.

Edasi tegime seekord veidi tutvust kohaliku eluga. Kauail on ainult 60 000 inimest, kuigi pinda sama palju kui miljonilisel Oahul. Vaatasime taluturul ringi, ostsime litšisid ja šokolaadisaiakese. Kui tore rahulik väikelinna elu imelise nimega kohas Coconut Coastil.

Lõunat sõime seal samas, sain vegan pastat!

Me väga palju süüa ei tahtnudki, sest ees ootas minu reisielu kõige ägedam tund - sõit helikopteril. Broneerisin selle peaaegu kohe pärast seda, kui kevadel reisipiletid ostetud said. See ei ole küll sugugi mitte odav lõbu, kuid tulla Havaile, teisele poole maakera, ja mitte seda kogeda, ei ole aktsepteeritav variant. Vähemalt mitte minu jaoks. Ja oi, kui hea meel mul on, et ma kohe alguses niimoodi arvasin.

Sõitma viis meid Safari Helicopters. Jälle tänan ennast selle valiku eest. Tänan ka Tripadvisorit, kes nendeni juhatas. Tegemist on tõeliste professionaalidega ja instruktorist Sharell ning piloodist Dave on megalt megalt toredad, naljakad, osavad ja inspireerivad inimesed. Sharell tegi nii palju nalja, et ma tundsin, kuidas põselihased valusaks jäävad. Peaks rohkem naerma vist...

Sharelliga sai pärast tuuri ka foto tehtud, selline iseloom tal ongi ("people should have more fun in their lives, do not take everything so seriously"):

Dave, meie piloot, on endine sõjaväelane, muhe kutt. Meeldis esimesest hetkest peale.

Minust küll veits tobe lõualotiga pilt, aga kuna Dave on samasugune, siis pole mul ka piinlik:

Helikopteriga sõitmine pole pooltki nii jube kui esmapilgul arvasin. See on tegelikult hoopis sujuvam kui lennukiga, kuna kopter saab mõnusalt vertikaalis liikuda. Lisaks oli megavinge, et nad meid esiistmetele paigutasid. Mõtlesin veel kodus, et ei tea, kas on väga ebaviisakas broneerimiskirjas esiistet paluda, aga siiski palusin. Kui ei küsi, siis ei saa... :)

Ja siis muidugi sõit ise. Mu suu oli kõrvuni terve aja. Tõesti ei olegi sõnu selle kirjeldamiseks. Kõige elamusterohkem tund minu elus, samaväärne võiks ehk olla ainult õepoja Timi ja varrupoja Lauritsa sünd või siis hetk, kui Ville mind endale naiseks palus.

Tegime ringi peale kogu saarele. Vaatasime üle arvukad kosed, Waimea kanjoni ja Na Pali ranniku.

Waimea kanjonit nimetatakse ka Vaikse ookeani Suureks Kanjoniks. Viimast ma ise näinud ei ole, Ville ütles, et vahe on selles, et Waimea oma on väiksem (kuigi minu jaoks ikkagi hiiiiiiiglama suur) ja rohelisem.

Koskesid nägime kümneid. Nagu filmis:

Na Pali rannikuala on 26 kilomeetrit pikk, ulatub 1200 meetri kõrgusele ja autodega sinna ligi ei pääse... Rannikut võib näha muuhulgas filmides Kariibi mere piraadid, King Kong ja Jurassic Park.

Parim vaade maailmas:

Sõitsime kaljude vahele, tegime ringe, otsisime vikerkaari. Mu süda on tervenisti õnne täis.

Edasi käisime pilvede sees Kauai tippu otsimas, nautisime rohelust ja vaateid ja veel koskesid ja Dave muhedaid kommentaare saare kohta, kus ta viimased 25 aastat elanud on. Saime talt mikrofoniga küsimusi küsida ja oma uudishimu rahuldada.

Ma teeks seda uuesti. Iga päev. Ja mingi salahääl mu sees ütleb, et ma teengi seda uuesti. Kui mitte iga päev, siis mingi päev kindlasti. Kõige suuremad tänud Safarimeeskonnale ja minu soojad soovitused kõigile, kes Kauail helikopterituuri otsivad - Safari Helicopters on õige valik.

Siin pildil aga olen juba Waimea kanjoni vaateplatvormil seismas. Sõitsime nimelt pärast tuuri autoga kanjoni juurde, et ka varvas maha panna ja väike piknik pidada. Milline suur rahutunne seal peale tuli. Elu ON suurem kui me ise. Maailma lohutavaim mõte.

Tagasiteel pildistasime kaunist päikeseloojangut ja Niihau saart, mis ühe rikka perekonna eraomandisse kuulub:

Oli kõige imelisem päev ja ma ei tea, kas see elu saab enam paremaks minna. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et midagi paremat enam olemas on.

6 comments:

Anonymous said...

Ma ei ole Havail käinud, aga olen üsna kindel, et ENDA laps on ka päris võimas :) Kuidas sa suudad tunde, päevi ja nädalaid ja aastaid seda väikest inimest vaadata ja ära ei tüdine (eriti alguses, pisikesena, kui ta midagi eriti ei tee, lihtsalt lamab ja sa VAATAD).
Lihtsalt, inspireerituna sinu viimasest lausest, tuli pähe, et ehk su elu tipphetk polegi veel saabunud ja ma usun, et on veel palju teisigi hetki, kui sa mõtled, et enam paremaks minna ei saa.
Aga ma ei ürita sinu emotsioone maha tõmmata, ainult indu juurde :D

maret said...

Loen ja vaatan ja hingan su reisi, armas Saara. Tundub, et elan sinna samasse kohta ennast sisse, nende vaadete pealt tuleb lausa vesi silma. Loodusest (loodust) midagi võimsamat polegi. Kuigi jah, ka inimene on Looja looming. Kui süda on armastust täis, siis võib isegi kuurilobudik lossina ja kodune aianurk kuningliku pargina paista:), mis siis veel selliset hingematvast suursugususest rääkida... Tänan jagamast. Nautige täiega!

Unknown said...

Kõrge lend! Võtab pea ringi käima! Olen väga rõõmus Su üle!

Saara said...

Esiteks aitäh, Kaidi! Villel hakkaski natuke pea ringi käima pärast seda, niiet polegi ainult kõnekäänd. :) Soojad tervitused!

Maret, aitäh nii lahkete sõnade eest! Kõik meie ümber on looming ja me ise oleme selle osa. Kõige võimsam ühtsustunne maailmas... Saadan soojad tervitused siit teiselt poolt maakerapalli. :)

Anonymus - aitäh kommentaari ja meeldetuletuse eest, et tasub suurelt unistada ja uusi põnevaid asju välja varlitada, mida ette võtta võiks. Kas see just laps peab olema, ma pole kindel, aga usun ise ka, et on veel suurust maailmas alles. :) Aktiivne inspiratsiooni otsimine läheb To Do listi!

Anonymous said...

Nüüd on õige hetk küsida, et kuidas selle enda lapse ja vaatamisega lood on? :) Kas tundub põnev see imiku jälgimine?

Saara said...

Beebi on väga nunnu tõesti. :)

Mõtlesin siin pikalt sellele, et kas Na Pali rannikut mööda helikopteriga sõitmine on võrreldav lapse saamisega. Need on ikka liiga erinevad kogemused, et võrrelda saaks. Poega vaadates ei tule peale seda suurt tunnet, et "elu on suurem kui me ise", samas Na Pali rannikut vaadates ei tule peale seda suurt armastust, mis mul lapse vastu on...

Mul on hea meel, et saan mõlemat kogeda selles elus.