Suur laine

Hipielust väsinud, võtsime eile rahulikult. Ärkasime, nautisime rohelust täis vaadet akna taga, Ville tegi pannkooke ja mina kirjutasin blogi.

Hommikune eluolu (ma pole püksata, need on päevitusriided, mis esimese asjana hommikuti selga lähevad):

Eilseks olime plaaninud ühe väga suure asja: Mauna Kea külastamise ja tähtede vaatamise, seega kogu päevakava olime teinud nii, et kindlasti õigel ajal mäele jõuaks. Nende koduleht hoiatas, et rahvast on palju ja kuna Mauna Kea oli Ville jaoks väga suure tähtsusega vaatamisväärsus, siis plaanisime kohale jõuda lausa 2 tundi enne programmi algust, mis tagantjärele vaadates ka heaks mõtteks osutus.

Aga olgu su päevas tähed või mitte, Havai rannaelu mahub sinna ikka:

Siin Hilo-poolsel rannikul ei ole palju liivarandu, musta laavakivi näeb see-eest alati:

Ja ka snorgeldajaid näeb peaaegu alati:

Teadsime, et eilne rannaskäik jääb meie viimaseks. Mul oli ausaltöeldes ikka väikene kurbusetunne sees. Isegi merre läksin ilma suurema hirmuta ja ei tahtnud sealt üldse ära tulla. Nautisin laineid ja mõnusat jahutust, mida pakkus helesinine meri ning mõnusalt tugev tuul. Lained olid tõesti päris suured. Meil õnnestus isegi surfareid pildile püüda.

Tervitused Erlikesele:

Tervitused Liivile (sõidab SUPiga, millel jalakene all):

Mustade laavakivide vahelt leidsime aga jälle hulganisti kilpasid. Küll on tore, et nad end meile nii julgelt näitavad. Kaklesid seal teised rahulikumate kohtade pärast veidike, päris lõbus oli vaadata.

Kilpkonn pole kala, vajab õhku ka:

Kohavõitlus:

Palmipuud, roheline muru ja sinine taevas. Havai on paradiis Maa peal:

Vaatamata sellele, et pidime uuesti oma AirBnB majakesse tagasi sõitma kolmjala järele, mille sinna olime unustanud (jah, vedasime Eestist kolmjala kaasa, et tähepilte teha saaks), saime ikkagi üsna õigeaegselt kohale. Meie lõppsihtkoht oli Mauna Kea Visitor Center, mis asub 2800 meetri kõrgusel. Seega tõusime pooleteise tunniga 2800 meetrit, mis on päris äkiline tõus.

Tee mäkke viis läbi pilvede:

Meie eilne peatuspaik Mauna Keal:

Selleks, et päris tippu jõuda, oleks meil pidanud olema neljaveoline auto, üle poole paagi kütust ja sobiv füüsiline vorm, kuna teadupoolest läheb õhk kõrgel järjest hõredamaks. Kõigil tippuminejatel soovitatakse külastuskeskuses vähemalt pool tundi veeta ja kohaneda. Alles siis, kui on kindel, et mäehaigust ei tule, saab edasi minna.

Kuna meil ei olnud plaaniski päris üles minna, siis tegime niisama matka juuresoleva künkakese otsa. Tuleb tunnistada, et võttis veidi hingeldama küll, rohkem, kui merepinna kõrgusel matkates. Ei tea, kas oli ärevusest, aga mul hakkas isegi veidi pea valutama. Ville ei tundnud mingeid erilisi sümptomeid, tema oleks muidugi tahtnud päris tippu minna. Samas tõdes ta, et mäehaiguse üheks sümptomiks pidi olema impaired judgement, seega ehk oli ka talle see hõre õhk veidi pähe hakanud, kuigi südames usun ma siiski, et tegelikult oli meil mõlemal kõik korras. Oleks neljaveoline ja rohkem aega, oleks ehk isegi üleval suurte teleskoopide juures ära käinud.

Äkitselt mäkke jõudnud pilve sees:

Pilvest väljas päikeseteleskoobi juures:

Mägedes oli päris külm, panime selga kõige soojemad riided, mis meil olid, aga külastuse lõpuks olime ikkagi läbi külmunud ja autosoojendus töötas täiel võimsusel. Mul oli nii kahju, et neil istmesoojendust autodes ei ole. Ma arvan, et enamik kohalikest ei ole istmesoojendusega autot kunagi näinudki.

Ville tegi mulle südame, mis andis vähemalt südamesooja:

Külmast hoolimata saime siiski vaadata tähti nii palju, kui süda lustis. Kuigi päeval oli pilvine, langesid pilved öösel nii madalale, et külastuskeskus oma 2800 meetriga jäi selge taeva alla. Personal oli valmis pannud 4 teleskoopi, millega erinevaid asju näha sai, mina nägin ära Saturni oma rõngaga, Plejaadid, ühe kaksiktähe ja ühe udukogu. Lisaks sellele kuulsime loengut tähtkujudest, mis vähemalt minu jaoks oli küll üsna põnev. Laseri abil tutvustas üks tore Chakra-nimeline noormees meile Havai taevast ja rääkis lugusid Kassiopeiast, Seitsmest Õest, Orionist, Taurusest ja muust, mida taevas näha oli. Kui kummaline mõelda, et lood tähtkujude taga on pärit vanast Kreekast teiselt poolt maakera ja on juba mitu tuhat aastat vanad.

Linnutee, mis kreeklaste ja ameeriklaste jaoks on Piimatee ja Havai pärismaalaste jaoks varjus magav kala, oli imeilus:

Jõudsime koju täielikus tähelapse-tundes. Elu on suurem kui me ise.