Tuesday, January 31, 2017

Hakuna Matata!

Eilne päev oli segu hirmust, põnevusest, ilust ja valust. Mitte päris selline päev nagu olin oodanud, tuleb tunnistada.

Kui ma kodus reisi planeerisin, siis mõtlesin Mombasasse tuleku juures ka seda, milliseid vaatamisväärsuseid külastada. Mombasa linnas oli Fort Jesus ja vanalinn, millest eelmises postituses kirjutasin. Mombasa ümbruses on aga hulganisti muidki ajaveetmisvõimalusi. Lonely Planetis loetletud tegevuste seast jäi mulle kohe silma Wasini saare juures asuva Kisite merepargi külastamine.

Tavaliselt külastatakse mereparki gruppidena, mis kusagilt hotelli juurest stardivad. Kuna meil oli kohe alguses plaanitud ise minna, siis me hotelli registratuurist antud võimaluse kohta isegi ei uurinud (tagantjärele tarkusena oleks ikka võinud uurida küll). Helistasime eelmisel päeval samale taksojuhile, kes meid lennujaamast hotelli tõi, sest ta tundus tõesti sümpaatne. Lisaks nägi Charles välja nagu Morgan Freeman :D

Alustasime sõitu kell 9, mis, nagu hiljem selgus, oli samuti viga. Oleksime võinud seda teha umbes kell 5 või 6). Sõitsime üle silla Mombasa saarele ja praamiga saarelt maha, üha edasi lõuna poole, päris Tansaania piiri äärde. Panen väikese kaardi ka:

Charles rääkis meile tee peal igasugu jutte ja vastas kõikidele isiklikele ja vähem isiklikele küsimustele, mida talle oma uudishimus esitasime. Selle reisi üks ägedamaid asju on olnud taksojuhtidega rääkimine. Kuna ma oleme veetnud päris palju aega ringi sõites, siis neid lugusid on kogunenud ikka omajagu. Eelmise reisi ajal me nii paljude inimestega ei rääkinud ja seega ka vaatamisväärsustest kaugemale vaadata ei saanud, vähemalt mitte isiklikul tasandil.

Läbi linna sõites tegin natuke pilte kohalikust äärelinnaelust. Lõuna pool Mombasa saart on nn. odav rajoon. Charles rääkis, et ühe toa majast saab üürida umbes 18 euro eest kuus. Tundub odav, eksole? Selliste tingimuste eest aga rohkem ilmselt ei maksakski:

Kui Nairobi oli üllatavalt puhas linn, siis Keenia maapiirkonnad ja ka Mombasa on ikka väga räpased, need on küll üks-ühele Aasia vaesemad riigid.

Prügist vajalikku otsimas:

Kui ma mõtlen, kuidas need lehmad seda prügi söövad, siis mul tuleb kohe oksetunne peale:

Nagu ka enne mainisin, siis Mombasas on enamus moslemid, teiseks kristlased ja kolmandaks hindud. Suahiili rahvas, nagu nad end ise kutsuvad, ei pea end isegi puhasteks aafriklasteks, kuigi nahavärvi järgi eeldada ju võiks, pigem arvavad nad, et on kunagiste araablaste järeltulijad, mis ilmselt osaliselt tõele vastabki. Rätikutega naisi on igaljuhul nii tänavatel kui hotelliteenindajate seas:

Keenias on varsti valimised tulemas ja kampaania on juba alanud. Praegu arvatakse, et võimule tuleb opositsioon, kuna see on rahva seas populaarsem. Kõik taksojuhid on meile rääkinud, et Keenia valitsus on korrupeerunud ja rahvale see absoluutselt ei meeldi. Keenia 42 hõimust on praegu valitsuses esindatud ainult kaks, ülejäänud hõimud on selles ilmselgelt väga häiritud. Opositsioonilt loodetakse paljut, ka meie loodame, sest nägime, kui halvas korras on Masai Marasse viivad teed. Safarijuhid rääkisid, et kuigi asfalt pidi olema pandud juba oktoobriks, siis siiani seda veel toimunud ei ole ja tõenäoliselt ei toimugi, sest lennufirma kardab, et tema luksuslennud Masai Marasse ei osutu teede korrasolekul enam nii populaarseks ja on selle tõttu ka valitsusega "koostööd" teinud teede ehitamise peatamiseks.

Teine suur teema Keenia ühiskonnaelus on praegu arstide streik. Arstid streigivad liiga väikeste palkade ja olematu täiendkoolituse pärast, sellest rääkis meile lisaks ajalehele üks Wasai saare mees, kelle tütar paar aastat tagasi arstiks sai (hehe, nagu mina). Mees loodab, et tütrest saab günekoloog, sest enamik naistearstidest Keenias on mehed ja ta ei pea seda sobilikuks.

Kohalik apteek:

Sõit Wasai saare juurde kestis umbes 3 tundi. Selleks ajaks, kui kohale olime jõudnud, oli päike seniidis ja tõus täies jõus. Kuu liikumisega kaasaskäiv tõus ja mõõn on siin väga regulaarsed - hommikul on mõõn ja päeval tuleb vesi tagasi, õhtuks on vett juba päris palju, mis ööga taandub jälle mõõnaks. Igatahes, me jõudsime kohale siis, kui algas tõus. Pidasime seal läbirääkimisi paadi saamiseks. Enamik turistidest läheb Wasai saare mereparki vaatama suurema paadiga, võib isegi öelda, et laevamoodi asjandusega ja maksab selle eest umbes 3500KSH inimese kohta. Meie tahtsime oma paati, mis läks meile maksma pärast mõningaid läbirääkimisi 12000KSH, see on umbes 108 eurot. Kallis muidugi, aga kohale sai juba tuldud.

Meie paat ja mina, kes ma vett kardan:

Siis algas eilse päeva kõige jubedam osa - paadisõit. Tõusuga tõuseb ka tuul ja selleks, et mereparki jõuda, oli vaja laineline koht läbida. No see oli ikka väga-väga hull, eriti mulle, kes ma kardan merd rohkem kui tuld. Paat kõikus, sõitsime lainete harjadele, mis esmapilgul nägid paadist üle minevat, vajusime kiiresti lainete vahele, vett pritsis igas suunas, kallas oli kaugel, päästeveste seljas polnud. Lisaks sellele kartsin ma kaamera pärast, mis istus seljakoti sees ja kuigi seljakott oli kilekoti sees, siis ikkagi oli kõik märg (hiljem nägin, et kaamera jäi siiski kuivaks). Klammerdusin Ville ja pingi külge iga lihasega ja mõtlesin välja täpse tegevusplaani, mida teha siis, kui paat ümber peaks minema. Paadimehed karjusid muudkui: "Hakuna Matata!"

Kui madalasse kohta jõudsime, siis oli ikka kergendus küll. Lisaks kergendusele tuli muidugi ka kurbus, sest meie võimalused delfiine näha olid läbi. Delfiinide nägemine oli tegelikult üks suurtest põhjustest, miks ma sinna mereparki üldse minna tahtsingi. Aga mis teha, eks siis leoparde ja delfiine peame järgmine kord näiteks Tansaaniasse otsima minema.

Põhiline ekskursiooni osa oli snorgeldamine. Ma ei ole elus kunagi snorgeldanud ja selle toruga maski pähetõmbamine ei erutanud mind kohe üldse. Olen kuulnud, kuidas inimesed seda soolast vett kurku tõmbavad, seega tänan, ei. Mul on hea meel, et Ville mulle ujumisprillidega ujumist on õpetanud. Ma paningi enda ujumisprillid pähe ja tõusin iga 3 sekundi tagant pinnale, et hingata. Mis teha, selline see elu on.

Ville ei kasutanud samuti seda snorgeldamismaski, aga sai kindlasti paremini hakkama kui mina:

Vaatamata sellele, et ma oma veealust filmi kogu aeg pausile pidin panema, oli korallrahu ikka imeline. Ma saan aru, miks inimesed seda snorgeldamist ja sukeldumist nii väga fännavad. Need väiksed kalakesed ja taimekesed ja see sinine foon - kõik on lihtsalt imekaunis.

Meritäheke:

Kivi all varjab end raipoiss:

Kuna ma ujuda ei oska, siis hoidsin terve selle "snorgeldamise" aja päästerõngast kinni. Matkajuht hoidis kinni päästerõnga teisest poolest ja vedas mind nagu last vee peal ringi. Ma muidugi siputasin sellel ekskursioonil korralikult, sest vett läks suhu ja ühe korra isegi prillide vahelt silma, mis oli lausa õudukas, sest see sool kipitab silmas ikka väga valusalt. Vaatamata sellele oli kogemus ikkagi üle kõige ja minekut ma ei kahetse.

#BeachHairIDontCare:

Kui olime snorgeldamise isu täis saanud (umbes tunni pärast), siis läksime edasi Wasini saarele lõunat sööma. Olen kindel, et kui me oleks hommikupoole tulnud, siis oleksime saanud kauem snorgeldada, sest siis ei oleks vesi nii kõrge olnud, jalad oleks kergemini põhja läinud ja laineid ei oleks nii suured olnud. Jep, seda ma küll kahetsen, et grupiga ei tulnud. Oleksime isegi need hiinlastest grupikaaslased ilmselt ära kannatanud. Tuju tegi veidi paremaks see, et nägime tee peal merikilpkonna! Nad on ikka palju suuremad, kui ma arvasin.

Wasini saare "restoranis":

Lõuna üllatas väga: meile kahele kanti ette kõikvõimalikke roogasid alustades krabidest ja lõpetades kookoses keedetud kartulilaadse lisandiga. Saime pottidest ja vaagnatelt võtta, mida hing ihaldas. Proovisime Villega kõike (olen enda üle väga uhke :). Minu lemmikuks jäi siiski vetikakaste, mida nende maisileivale määrisin.

Mombasasse tagasi jõudsime kella kaheksaks. Meil oli esialgu plaanis külastada ka Diani randa, mis pidi olema kuulus oma ilu poolest, aga pärast seda merepargirapsimist ei suutnud me enam midagi teha, pealegi läheb siin pimedaks umbes poole seitsme paiku. Teel koju astusime läbi Nakumatust, nende supermarketist, ja ostsime 7 euro eest endale Nivea päikesejärgse kreemi. Te ei kujuta ette, kui valus meil oli. Me ei olnud nimelt päikesekreemi korralikult selgadele määrinud ja see pisuke, mis sinna määritud sai, tuli ujudes maha. Me olime konkreetselt nagu vähid, isegi nagu krabid, mida lõunaks sõime ja see kõik oli NII VALUS. Praegu, kui ma seda postitust kirjutan, on kreem peaaegu juba otsas ja ikka veel on NII VALUS.

Totud, kes päikesekreemi kasutada ei oska:

Seega meie soovitussõnad: kui te kunagi Mombasasse peaksite tulema ja Wasini mereparki tahate minna, siis minge koos grupiga ja ärge oodake mingeid tutvustusi, paadisildu ega uhkeid ekskursioone. Merepark tähendab seda, et mere all on korallid ja kalad ja ehk näete ka delfiine (mis ei tundugi nii halb, eksole, aga millegi pärast ootasin ikkagi rohkemat). Ja muidugi - päikesekreem, päikesekreem ja veelkord päikesekreem. Lisaks vaatasin just, et organiseeritud tuur tuleb odavam ka. Issand, ma loodan, et meie äpardustest kunagi kellelegi midagi kasu ka on.

Nagu tiigrikutsu

Eile võtsin kokku kogu oma julguse ja läksin üksinda Mombasa tänavatele jalutama. Sõbrad ja perekond ütlesid meile enne reisi korduvalt, et olge ikka ettevaatlikud. Olemegi olnud! Küsimus on pigem selles, et kas Keenia on siis tõesti see Jumalast hüljatud koht, kus tegutseb hulganisti pätte ja vargaid ja inimröövijaid ja kõike muud? Ega sellele küsimusele ma ausalt öeldes vastata ei oska, sest pole ühtegi siin näinud (v.a. see Masai külapealiku poeg, kes meilt 2 turuehte pealt 50 dollarit välja pettis, aga ka see on tegelikult meie enda süü).

Enne siia reisimist lugesime hoolega soovitusi ja hoiatusi, kuhu minna ja kuhu mitte. Lugesin soovitusi veel enne, kui lennupiletid ostsin, et ikka kindel olla, et me nüüd kuhugi musta auku ei hüppa (keelelised kokkusattumused täiesti juhuslikud). Näiteks Somaalia piiri äärde ei soovitatud minna ja sinna me mingil juhul ei oleks nõus olnud minema ka kogu sõjalise tegevuse pärast. Seetõttu jätsime plaanist välja ka Lamu saare, mis Mombasast põhjapoole ja mida nii mõnigi soovitab.

Mombasa ise oli ka plaanis sees kohe algusest peale. Esiteks muidugi rannapuhkuse pärast, mida proovida tahtsime ja teiseks ka vahelduse mõttes. Mombasa on Nairobist väga erinev. Asudes India ookeani kaldal, on siin kanda kinnitanud nii mõnedki rahvad. Araablased, pärslased ja kohalikud aafriklased tekitasid segu nimega suahiilid. Suahiilid on Mombasas praegugi enim levinud grupp, neil on oma keel ja kultuur. Suahiilid on enamuses moslemid. Mombasa on siiani tähtis kaubalinn, merelt tulevaid kaupu veavad läbi Keenia need hiiglaslikud rekad, keda Masai Marasse sõites hulganisti teedel nägime.

Igatahes, Villel oli eile ikka päris paha. Läksime vist pasta ja jalutuskäiguga liiale. Panin talle eilseks peale spetsiaalse režiimi: istud toas, magad ja puhkad, sööd jogurtit ja jood vett ja teed ja mahla. Mina olin nagu tiigrikutsu ja läksin Mombasa tänavatele jalutama.

Kuigi Mombasas on toimunud al-Qaeda rühmituste rünnakuid ja viimane neist alles 3 aastat tagasi, siis selliseid rünnakuid ma üldse ei karda. Muretsen pigem varguste ja vägistamise pärast, mida on ilmselgelt palju rohkem, eriti arvestades, et valge = raha. Muidugi oleks Villega turvalisem olnud ja siiamaani näiteks Nairobi tänavatel ei olnud mul Ville kõrval kõndides hirmuraasugi. Aga ei, minemata ka jätta ei saa. 100% rannapuhkus ei ole ikka üldse minu jaoks.

Ma ei jõua enam kolmandat päeva järjest seda sama pilti vaadata:

Alustasin Fort Jesusega, portugaallaste kindluse varemetega, mis pidi olema Mombasa suurim vaatamisväärsus. Lasin end taksojuhil kindluse juurde maha panna. Tahtsin juba piletit ostma minna, kui avastasin, et mul on ainult tuhat kohalikku raha, aga pilet maksab 1200. Hästi, siis peab ATM-i otsima minema. Ei hakka salgama, et see oli üsna murettekitav olukord, sest kindluse ees oli hordides inimesi, kes mingeid giiditeenuseid või suveniire pakkusid. Nonii, võtsin siis südame rindu, panin päikeseprillid pähe, tõmbasin nokatsi silmadeni ja kiirustasin nagu vana gängsta läbi rahvamassi. Korduvate pakkumiste ja hüüdmiste peale ei vastanud midagi.

Üks pildike mu gängstavälimusest, taustal teised turistid:

Tagasi kindluse juurde jõudes haaras üks mehike ikkagi end kuidagi minu sappa ja tahtis kindlusesse giidiks tulla. Piletimüüja ütles, et see mees ootab mind seal üleval. Ma ütlesin kindlalt, et soovin üksinda kindlust vaadata. Mehike ikka nõudis, et ma ta teenuseid kasutaksin. Lõpuks piletimüüja vihastas, ajas mehe ära ja tegi mulle pileti 800 rahaga. Mõtlesin, et nii tore inimene ja tänasin. Etteruttavalt võin öelda, et kui alla tagasi tulin, siis see piletimüüja pakkus hiljem end ise mulle linna näitama, millest, nagu arvata võite, keeldusin.

Kindlus oli okei. Nojah, ilmselt ma peaks ütlema "vapustav" või "inspireeriv", aga no kuulge. Eestimaal on neid vanu kindluseid ja losse kohe hulgim ja see väike portugaallaste putka ei suuda neid ületada. Ajaloolises mõttes on loomulikult tegu uhke ehitisega: kui portugaallased piirkonna vallutasid, siis ehitasid nad mere äärde kindluse, hiljem kasutati seda Omani sõdurite ja Suahiili vastuhaku poolt ja lõpuks otsustasid britid hoonesse vangid paigutada. Nüüd on siis muuseum nagu nende vanade majadega ikka läheb.

Ma imestan väga, kuidas mul õnnestus kindlusest tulema saada nii, et keegi mind ei tülitanud (välja arvatud see va piletimüüja). Ilmselt oli tegu mu gängstavälimusega. Üks suveniirimüüja ütles hiljem, et "so serious" ja teine küsis, et miks nii kurb. Norm :D

Jalutasin mööda vanalinna veidi põksuva südamega. Kui nägin teisi turiste, olin väga rahul, see tähendas, et ma pole üksinda kusagil kahtlases kohas. Kahjuks nägin neid teisi turiste ainult mere ääres, hiljem vanalinnatänavatel olin ainuke turist, ainuke valge nagunii. Kitsad tänavad, kogu aeg käänulised. Panin isegi fotoka ära ja ei julgenud turistiraamatut välja võtta. Koos Villega oleks kindlasti parem olnud, aga vahel võib tiigrikutsut ka mängida.

Rääkides tiigrikutsudest:

Vanalinn oli ilus, just selle arhitektuurilise mitmekesisuse pärast. Meenutas isegi veidikene Aasiat. Kogu õhkkond oli ka kuidagi mõnusam kui Nairobis. Burkadega naisi oli palju. Mõtlesin hetkeks, et oleks isegi pidanud kusagilt burka laenutama, äkki oleks lihtsam olnud :D Kus vanainimesi ja naisi oli, sinna teepoolele ma ka hoidsin. Üldse üritasin rohkem religioossete inimeste poole hoida. Jalutasin mööda majast, kus väikesed poisid koos palvetasid, ilmselt Allahi poole. Millegi poolest tundub see ikkagi turvalisem kui teksastes noorte meeste kamp, kes vastu tuleb.

Kõik läks siiski kenasti, ma ju ikkagi kirjutan seda teksti, eksole. Nägin turge, nägin sarides naisi ja burkades naisi igasugu pudi-padi ostmas, nägin prügihunnikuid, kasse, tuk-tukke. Ei saanud kahjuks palju pilte teha, sest - gängstavälimus.

Enne kojuminekut käisin poes ja apteegis. Apteegist võtsin Villele rehüdreerivat lahust, et teda kiiremini jalule saada. Apteegipoiss seletas mulle ära, mis on mis. Mõtlesin, et näed, kui kena inimene. Soovis minuga selfit :D Ohjeerum, okei, selle ühe siis sai. Saatsin talle meilile. Loomulikult lisandus sinna ka FB kutse, mida ma vastu ei võtnud.

Kohalikust Tuskeri poest ostsin vett, vett, vett, jogurtit, soolaseid juustuküpsiseid. Üritasin ka ühte koduajakirja saada Keenia kodudisainist, aga nad ei suutnud mulle seda sisse lugeda ja nii see läks. Ainuke valge nagu ikka. Võtsin Uberi ja tulin koju. Juustuküpsistega läks kusjuures veel nii, et kui Ville need avas, siis oli kogu pakk mingeid putukaid täis, isegi kilepakendid, kuhu küpsised olid kolmekaupa pandud. :/

Pärastlõuna veetsin rannas. Mäletate, et eelmises postituses kurtsin päikesekreemi üle? No nüüd ma katsetasin ilma. Olime kõik need päevad korralikult kreemi peale pannud ja päikesepõletust ei olnud peaaegu üldse. No eile siis sain :) :) Päris hullu isegi, selg kõik punane. Eks see ole nagu vaktsiinidega, et kui kõik on kogu aeg hästi läinud, siis tekib tunne, et ei olegi vaja. Vahel kulub väike kõrvetus ära.

Olen siin reisi ajal nüüd The Hitchhiker's Guide to the Galaxy lugenud sellel Kindlel, mille Villele jõuludeks kinkisin. Eile istusin baaris vaatega rannale, jõin väga halvasti tehtud Pina Coladat, lugesin ja mõtlesin asjadele, mida ma kodus paremini tegema tahan hakata. See on selge märk sellest, et ma hakkan puhanuks saama - motivatsioon kõiksugu asju teha tuleb tagasi. Juba tekivad ideed ja mõtted, millest elevust tunnen. Puhkus kulub inimesele ära.

Õhtusöögi sõin üksinda. Selline see elu juba on. Jalutasime Villega siiski natukene rannas ja mängisin uuesti tiigrikutsut tumedaid merelaineid vaadates. Tähistaevas ja puha. :)

Saturday, January 28, 2017

Lilled ja liblikad

...või siis ka mitte. Ärkasin hommikul kõhulahtisusega. Ohjah... Ilmselt olin liiga palju Villet musitanud. Õnneks ei olnud mul ei iiveldust ega suuremat kõhuvalu ja üldine enesetunne oli, nagu eestlased ütlevad, normaalne. Kuna ka Villel oli enesetunne tunduvalt parem, siis läksime ikkagi hommikusöögile, et sealt eriti rikkalikust buffeelauast endale meelepärast leida. Puder, salat, omletid, pannkoogid, vahvlid, soolased saiad, magusad saiad, puuviljad, mahlad, müslid, koogid, mul ei tule kõik meeldegi. Võtsin keedumuna, pannkoogid ja paar saia, peaks hea kõhtu kinnistav ollus olema (loperamiidi jätsin loomulikult maha).

Kuna me tundsime Villega, et oleme ikkagi üheks kergeks väljaskäimiseks valmis, siis otsustasime Lonely Planetis natuke ringi vaadata ja leidsime sealt ühe pargi, mida külastada. Mõeldud-tehtud. Pärast blogikirjutamist ja taaskord selle kleepuva ja rõveda päikesekreemi (leiutajad, ma ootan uut lahendust!!) peale kandmist tellisime Uberi. Siinkohal peaksin mainima seda, et kui te kunagi Keeniasse peaksite sattuma, siis ärge jumala eest hotellist taksot tellige. Võtke parem läbi Uberi. Vahe võib tulla lausa mitmekordne! Meie mobiilse interneti tasu on end kindlasti taksosõitudega tasa teeninud ja oleme kindlasti ka plussis. Näiteks Nairobis hotellist lennujaama sai hotelliregistratuuri kaudu 30 dollariga. Läksime Uberiga ja maksime sõidu eest 9 eurot.

Kui parki jõudsime, oli kell umbes 12. Parim aeg päevast :D Suhteliselt raske oli, eriti veel arvestades, et me mõlemad kannatasime kõhulahtisuse all ja vedelikutaseme hoidmisega ei läinud just kõige libedamalt. Mis seal ikka, higistasime ja läksime. Minu kõige suurem soov oli näha liblikamaja, mis meil ka õnnestus. Kunagi Londoni loomaaias nähtud liblikamaja on mul siiani meeles, see oli lihtsalt ilmatuma äge ja lootsin nüüdki igasuguseid tiivalisi näha.

Pean kahetsusega nentima, et Londoni oma oli parem. Halleri pargi majas oli vähe liblikaid, nägime kolme eri liiki (ja rohkem vist ei olnudki...). Üks väga tore noormees rääkis meile maja asukatest ja sellest, kuidas nad liblikaid üles kasvatavad. Nad nimelt võtavad röövikud, panevad nad karpi ja lasevad nukkuda. Nukud panevad ühte suuremasse võrkpuuri ja kui sealt liblikad välja tulevad, siis lasevad liblikamajja lahti. Ma mäletan, et ma proovisin kodus ka kunagi seda mängu, korjasin kapsausse. Mul ei koorunud ükski liblikas välja :/ Ei teagi, mis juhtus.

Siin paar Ville tehtud pilti karbiröövikutest:

Üritasin liblikaid pildile püüda päris mõnda aega. Pargitöötajal oli meist ilmselt veidi villand :D Higi voolas, aga mina ei jätnud jonni. Õnneks kandis jonn veidi vilja ka. :)

Üritasime pargis veidi jalutada. Tegime hästi väikese tiiru. Keskpäev, palav, niiske, higi voolab, jaks on otsas... Lihtsalt ei ole võimalik kangelast mängida. Nad pakkusid meile veel jalgrattaid. :D No see on juba huumor omaette. Mul on siiski hea meel, et me selle väikese vägiteo pargis jalutamise näol ikkagi tegime, sest roheline on imeline värv ja mets on kõige mõnusam rahustaja.

Ühel hetkel kuulsime häält, mis meenutas sea vingumist. Siis hakkasid lausa kaks siga vinguma. Seal pargis pidi olema paar lindu, ehk mõni madu (prrrrr) ja vist ka mõned hirved. No mis siga? Kui kiunumisele lähemale läksime, siis saime aru, kellega tegemist oli. Patuoinaks oli selline elukas (putukamäärajad, nüüd on teie kord!), väike, aga võimas:

Mombasa ja Nairobi metsad on veidi erinevad. Nairobi mets on pigem Eesti metsa sarnane, natuke okaspuid meenutavaid taimi, saared, kuiv muld. Mombasas on palju palme ja niiske. Lisaks on veel üks suur erinevus - siin ei ole kanepilõhna. Kui me seda esimest korda Nairobis tundsime, siis olime päris üllatunud. Ei teadnudki, kas tegu on mõne noormehega, kes kindlasti juba mitmendat suitsu tõmbab (see lõhn oli lihtsalt nii tugev) või on keegi teine noor hoopis taimekasvatusega tegelema hakanud või on lausa mõni seltsikaaslane selle loodusliku meelemürgi avastanud, neid pärdikuid oli seal ju lausa hulganisti. Lõpuks saime muidugi aru, et tegu on mingi taimega, mille lõhn on kanepile väga sarnane. Võta või koju kaasa.

Saime sealt pargist päris kiiresti tulema. Plaanisime esialgu minna ka roomajatemaja vaatama, aga kuna pilet oli 14 dollarit inimese kohta ja oli kuum ja me olime kõiki pargis olevaid loomi (kaelkirjak, jõehobu jt) juba näinud, siis mõtlesime, et läheme hoopis restorani :D

Nagu enne mainisin, siis Keenias ei ole oma kultussööki, mida turistidele reklaamida. Neil on see maisipannkook, liha ja lisandiks kartulid või riis. Köögiviljad on alati. Safaril sõime seda toitu kokku vist mingi 7 korda. Minu meelest päris tavaline toit, maitsev, täitis kõhtu. Küll aga ei arva ma, et ma peaks seda sööma ka nüüd kõik ülejäänud päevad, mil Keenias oleme. Seega ma ei tunnegi süümekaid, et läksime Itaalia restorani.

Ville klassikalist Keenia rooga söömas:

Itaallastele pidi Mombasa piirkond väga meeldima. Malindi saarel olevat lausa hulgim neid Itaalia restorane. Siin elavatel Itaalia meestel on sageli keenialannast naine. Meie restorani omanik paistis olevat aga kaunis itaallanna. Ta käis meilt küsimas, et kas kõik on korras. Üldse oli teenindus hea ja samamoodi ka pasta ning pitsa. Üks kordaläinud lõuna jazzmuusika saatel.

Ville klassikalist Itaalia rooga ootamas:

Kui hotelli tagasi tulime, siis märkasin üllatusega, et hotelli keskplatsile olid püsti pandud suveniirilauad, ilmselt etendati laupäevast turgu. See kõik on uskumatu ikka, inimesed ei pea isegi suveniiride ostmiseks hotellialalt lahkuma:

Pärastlõunal ujusime meres. Ma kartsin neid laineid, mis sest, et jalad põhjas olid ja nad ei olnud üldse väga suured. Ville üritas mind selg ees hulpima julgustada, aga ma põiklesin vastu. Selg ees ookeani poole olla on ikka hullumeelsus. Äkki tuleb tsunami?? Istusin parem rannas liival ja mängisin Rannavalvet. Pärast oli pükstes vähemalt kaks kulbitäit liiva.

Pildistasin noorpaari, kes just abiellunud:

Nüüd istun õhusöögilauas, kahjuks taas üksinda. Villel on kõhuga ikka raskusi, vaeseke. Minul on ehk kergelt "imelik tunne", aga ei midagi, mis takistaks mind šašlõkki ja šokolaadi söömast. Loodan, et Villel hakkab parem. Tahaks kangesti bändimuusika saatel tantsida nagu teised paarid ja siis tahaks homme linna minna. Valmistun igaks juhuks siiski selleks, et mul tuleb hommikul üksinda Mombasa tänavatel jalutada.