Thursday, May 17, 2018

Pilte Zagrebist

Käisin hiljuti seminaril, mis rääkis andmisest. Mitte päris sellest, et annad kassile süüa ja ulatad kallimale hommikusöögi ajal lusika, vaid rohkem ühiskonnale tagasi andmisest ja selle olulisusest. Eriti veel, kui teadlikult anda. Meil paluti nimetada tegevusi ja hetki, kus panustame ise ja anname tagasi. Üks minu suurimaid tagasi andmise väljundeid on mu vabatahtlik töö Eesti Nooremarstide Ühenduses. Olen selle üle ääretuma tänulik, sest tunnen, et ma tõesti saan panustada. Seekordne reis Zagrebisse oli samuti osa sellest vabatahtlikust tööst. Jagan mõningaid pilte, mida vabadel hetkedel linnast teha jõudsin.

Zagreb on Horvaatia pealinn ja suurim linn selles riigis üldse. Linnas elab üle 800 tuhande inimese, koos äärealadega 1.1 miljonit, mis on umbes 25% rahvastikust. Inimesed on Zagrebi aladel elanud juba väga pikka aega, üleskirjutusi on aastast 1094. Tuhande aasta jooksul on nii mõndagi juhtunud ja seda on näha ka linnaarhitektuuris.

1898. aastal ehitatud Kunstipaviljon, mis esmalt Ungari näituse jaoks püsti pandi, siis juppideks võeti ja siis Zagrebis uuesti kokku laoti:

13. sajandist pärit Püha Markuse kirik:

Pubitänav asub vana jõe sängis:

Kuigi Horvaatia on Eestist tunduvalt lõunapool, on ka seal ikkagi neli aastaaega. Sel aasta, tõsi küll, ei ole nad nii selgelt piiritletud kui tavaliselt. Juba aasta alguses on ilm igasugu tempe teinud ja meie õnneks saabus mai alguses Zagrebisse suur suvi 25-kraadise sooja ja päikese ja äikesega. Selleks ajaks polnud Eestis veel rohelise jälgegi ja mu süda lausa hõiskas suurest rõõmust, et lilli ja lehti näha sai. Väikesed asjad.

Teiseks muidugi soojus. Taaskord tuli tunne, et äkki ikka peaks endale rohkem sooja ellu tooma ning paar kuud aastast lõunamaal elama. Mis te arvate?

Saaks kogu aeg suvepäikeses tänavamuusikuid kuulata:

Saaks tundide viisi parkides jalutada (ilma, et jalad külmetaksid):

Koju vaasi ehk ka mõne lille leida?

Samuti igatsen ma vahel veidi suuremat linna kui Tallinn, lihtsalt rohkemate võimaluste ja kõrgema lae pärast. Või on see hoopis uudsusesoov?

Käiks näiteks uhkemates kirikutes kontserdil või niisama luusimas (siin Zagrebi katedraal):

Oleks rohkem linnasopikesi, mida avastada (mitte, et ma kogu Tallinna läbi käinud oleksin...):

Näeks rohkem hoolitsetud lillepeenraid:

Ja avastaks muuseume. Seekordne sai üks põnevamaid, mida külastanud olen. Museum of Broken Relationships ehk Katkiläinud Suhete Muuseum rääkis imelisi lugusid armastusest ja rõõmust ja kurbusest ja elust. Tegu on pidevalt muutuva väljapanekuga, inimesed saadavad sinna asju ja lugusid kogu maailmast. Uskumatuid lugusid. Ilusaid lugusid. Soovitan soojalt kõigile:

Jah, mulle Zagreb päris meeldis. Eestlased ei külasta Zagrebit ilmselt nii tihti kui Horvaatia kuurortlinnu nagu Spliti või Krki või Rijekat, aga kui kellelgi on võimalus ka pealinnas paar päeva veeta, siis miks mitte. Vähemalt vanalinn on küll ilus koht, kus jalutada.

Sooje mälestusi jätkub kauemaks, kui tagasisõit. :)

Järgmised jutud, muide, tulevad ilmselt pulmareisilt. Ja selleni on juba vähem kui kuu! :)

Tuesday, May 1, 2018

Perega VSpas

Ilusat maipüha kõigile! Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks jälle ühest spaakülastusest. Seekord sai käidud Tartus ja juba ammu enne reisi mõtlesin, et tahaks uuesti VSpasse minna. Mõeldud-tehtud!

VSpa asub Tartu südalinnas, kaubanduskeskuse Kvartali ülemisel korrusel, päris luksuslikus kohas. Avati see alles paar aastat tagasi, seega on kõik veel särav ja ilus (ja mis seal salata, ka hinnad on päris kõrged). Vaatamata kõrgetele hindadele on see aga koht, kuhu ilmselt veelgi tagasi lähen, sest seal on lihtsalt supermõnus. :)

Kui te aga ise sinna minekule seate, siis soovitan aega varuda. Parkisime nimelt Kvartali keskuse maa-aluses parklas ja eksisime lausa mitu korda ära, nendest siltidest ja asjadest ei saanud ikka üldse sotti. Kvartali keskus, palun süsteemi muuta... Muidu võib juhtuda nii, et mõni meist päris segadusse satub:

Kui te aga juba kohal olete, siis on VSpa tõesti väga sõbralik, lausa peresõbralik kohe! Riietusruum on kõigil ühine vahetuskabiinidega, et lastevanematel ka närvid alles jääksid. Meie peres on need õnneks ammu läinud, seega ka meie ei muretse:

VSpas on 11 erinevat basseini ja mullivanni, saunamaailmas 4 erinevat sauna ning soolamaailmas 2 sauna ning soolabassein (minu lemmik!). Meie alustasime õhtut saunamaailmast, et kehad soojaks saada. Käisime Vene banjas, aurusaunas, Soome saunas ja Kadakasaunas. Mina hüppasin korra isegi külma veega "jääauku", mida ma tavaliselt ei teeks kohe kindlasti mitte. Ka oli võimalus seal endale jäävett pähe kallata:

Edasi vaatasime türgi hamami (hehe, tore meenutus) ja siis piilusime soolamaailma. Meie Villega armastame soolasauna väga, pärast seda soolarituaali, kus keha soolaga hõõruma peab, on nahk niiiiii pehme ja mõnus ja tunne on nagu keegi oleks kogu aasta mustuse maha kraapinud. Mul ja Johannal siis kogu kuu oma, sest Türgis saime tegelikult ideaalselt puhtaks. Ema soolasaunas pikutamas:

Minu meelest on VSpa kompleksi parim osa siiski soolavann. Mulle lihtsalt nii meeldib ringi hõljuda ilma, et peaks raskelt siputama vee peal püsimise nimel. Kuna nad lasevad seal ka mingit tüünet meditatsioonimuusikat ja lakke on plastikust tulekesi pandud, siis on lõdvestus täielik. Oh, võiks endal selline vann kodus olla.

Saunatamisest väsinud, tšillisime niisama ringi. Ka lastele on VSpas palju tegevusi loodud. Meil küll ühtegi last kaasas ei olnud, aga partidega mängisime kõik, sest no lihtsalt ei suuda vastu panna soovile ühte VSpa logoga pardikest veevoolu liuglema lasta...

Samal ajal, kui lapsed mängivad, saavad suured romantikat teha ja lavatsitel elu üle järele mõelda. Tartu - heade mõtete linn! Mul igatahes tuli mõni küll.

Kes veelgi suuremat romantikat tahab, siis nendele on veidi privaatsemad lamamistoolid. Täitsa nagu luksushotellis, mis seal salata. :) Isegi kamin on ja puha...

Kui minu senine lemmik Laulasmaa spaa hiilgab oma stiili ja puhtusega, siis VSpal on lisaks eelnevale veel ka vaade! Ilus vaade on üks mu lemmikasju. Tartu pole küll miskit suurlinn, aga sellise akna peal istudes tuleb väikestviisi kõrghoone tunne ikkagi. Maatüdruk suures linnas. :D

Vaadete kõrvale pakutakse muidugi jooke ja salatit ja limpsi ja kokteile ja ajalehti ja muusikat ja kõike, mis lõdvestab ning rahustab. Lugesin VSpa kodulehelt, et "V" nende nimes tähistabki koormast vabanemist. Üllas mõte iseenesest ja ilmselt peab paika nii mõnegi jaoks, minu kaasa arvatud... Eriti, kui kõike seda toredust saab nautida ühe mõnusa kambaga.

Niiet sõbrad - kõik VSpasse, kes veel käinud ei ole! Mingi vaadake ise, kui ilus on aroomisauna sein, kuidas ujuvad jalapuhastajakalad, missuguseid massaažioptsioone on veealustel masinatel ning kui mõnus on saunades istuda. VSpas käik on tore vaheldus igapäevaellu ja mõnus reisike maailma, mis erineb suurelt kaks korrust allpool olevast.

Ja pärast seda saate perega mäkki minna. Sest miks ka mitte. :)

Sunday, April 1, 2018

Kokkuvõte Istanbuli reisist

Kolme sõnaga - Väga tore oli. Väga on lausa suure tähega, sest tõesti oli üle ootuste mõnus reis, mis sest, et lühike. Alustangi sellest, mis reisi eriti toredaks tegi - Johanna. Kui reisile läksime, siis ei osanud ma tegelikult üldse midagi Johannaga reisimisest arvata. Johanna on peaaegu samasugune udupea nagu mina, ainult, et kraad hullem. Õnneks tuli ta Tallinnasse juba eelmisel õhtul (jäädes loomulikult kõvasti hiljaks) ja lennujaama läksime koos, seega suuremad hirmud olid möödas. Reisil olles aga ei olnudki midagi, mille üle kurta. Ta on väga vastutulelik, paindlik ja lisaks kõigele ei ole kunagi pahas tujus. No lausa lust niimoodi reisil käia. Loomulikult meeldis mulle ka see, et sain talle esimest korda reisimist tutvustada. Jääb ilmselt igaveseks meelde, kuidas ta maruõnnelikuna Esimest Korda sõitva põrandaga (horisontaalse eskalaatoriga) sõita sai. Oh, ilusad ajad...

Õed udupead:

Kõik ülejäänud plussid on seotud Istanbuli endaga ja nagu ikka, tegin ma nimekirja.

Esiteks - Istanbul on ilus. Kogu islami kunst võtab aeg-ajalt ikka täitsa hingetuks. Mustrid, sinine, kollane, sümmeetria... Laualinadel on tupsukesed ja põrandal marmor. Tõesti on palju, mida imetleda. Kes kunsti või kujundusega tegelevad, neile tuleks kindlasti väga kasuks.

Meie imeilusa hotelli üks tualettruumidest:

Teine suurem pluss oli söök. Eks Eestis ole ka muidugi Türgi restorane, aga mina neis väga tihti ei käi ja seega oligi mulle üllatuseks kui huvitav ja maitsev see nende toit on. Johanna sõi ka isuga. Vähemalt poole kogemusest andis loomulikult restoran ise, sest traditsioonilisel viisil rätsepistes madala laua taga rahvustoitu süüa oli kindlasti üks mu lemmikhetki kogu reisi jooksul.

Kelner serveerib traditsioonilist potikebabi elusal tulel, rahvale väga meeldib:

Kolmandaks pulssiks loen ikkagi odavust. Ööbisime Johannaga väga ilusas hotellis keset vanalinna ja maksime selle eest 68 eurot öö (kahepeale hommikusöökidega). Suure lõunasöögi eest küsiti 6-8 eurot, muuseumipiletid maksid tavaliselt 4-8 eurot. 5 päeva passi igasuguste muuseumide jms jaoks saab 25 euroga (võrdluseks võib tuua Barcelona, kus sama raha eest pääsedki ainult Sagrada Familiat vaatama ja kõik).

Hagia Sophia aknast näeb Sinist Mošeed:

Ja siis võib muidugi mainida ka seda, et kuigi eelmisel nädalavahetusel oli Istanbulis 1 kraad (!!!) soojem kui Eestis, on seal ikkagi rohelust, mis meele rõõmsaks teeb. Rääkimata suvest.

Istanbuli miinused?

Noh, et raha peab vahetama. Ja et passikontrollisabas peab seisma. Ühesõnaga, miinuseks on see, et kuigi Istanbul on päris Euroopa külje all, siis pole see ikkagi Euroopa Liit ja reisimise koha pealt on see veidi ebamugavam kui lihtsalt kuhugi samale laiuskraadile, aga veidi läänepoole maha potsatada. Samas on see kogemus omaette ja ehk esimeseks reisiks Euroopast välja olekski paras? Turkish viib veel otselennuga kohale ka.

Kusagil Ukraina kohal:

Teiseks pidev osta-osta-osta tänavatel, sekka ka kutse peole või klassikaline "Are you married?" Taaskord, kultuur on selline ja inimesed ja rahvad ongi erinevad. Eestlasena sellest ülesaamine on ka tore saavutus ning olen enda üle päris uhke, sest see ei häiri mind enam eriti. Lihtne "No, thank you," ja jalutame edasi.

Ja muidugi võib miinuseks lugeda ka praegust poliitilist ebastabiilset/pingelist olukorda, aga see tõesti pole Istanbuli süü. Palvetame parem, et kõik ikka laabuks ja et me rahus edasi saaksime elada nii siin- kui sealpool Bosporuse väina.

Mõningaid näpunäiteid ka. Mina isiklikult olen väga rahul selle vanalinnas ööbimisega, suuremad vaatamisväärsused jalutuskäigu kaugusel, ühistranspordi ega taksoga sõitma ei pea (välja arvatud lennujaamast sinna ja tagasi). Ka mitmed hamamid (need Türgi saunad) on läheduses ja palju söögikohti samuti. Järgmine kord ööbiksin kindlasti seal samas.

Riietusesemeteks oleks hea kaasa võtta midagi, mis ka mošeekõlbulik on ehk siis pikad püksid/pikk seelik ja kaetud õlad + sallike juuste katmiseks. Kes sauna tahab minna, siis ärge trikooga minge. :D Riiete taskutes võiks olla veidike sularaha piletite jms eest maksmiseks.

Ja see ongi kõik. Meie armas väike Istanbuli reisike sai läbi ja ilmselt ei pea mainimagi, et plaanin juba järgmist (ja kujutage ette - Johanna plaanib ka!). Ma tänan väga oma väikeõde toredaks reisikaaslaseks olemast, Kentarut ja Juni ilusate vestluste eest, Reisidiile jätkuvate soodsate lennupiletite pakkumise eest, ema kirjavigade parandamise eest ja Villet kogu maailma toetuse eest. Palju armastust nii teile kui kõigile lugejatele. Muide, kes oskab juuli lõpuks nädalast reisi soovitada, siis andke teada!

Kallid!

Monday, March 26, 2018

Elamusterohke pühapäev

Kui laupäev oli vinge, siis pühapäev oli veel eriti äge. Sain sellelt reisilt absoluutselt kõik, mida olin oodanud ja rohkemgi veel. Ainuke erand oli ehk tõesti päikseline soe ilm, mida vaid näpuotsaga jagati. Sellele vaatamata oli eilne päev täis suurepäraseid elamusi.

Alustasime taas imelisest talveaiast, pannkookidest ja 5 erinevat sorti türgi juustudest (lisandiks blogikirjutamine ja Johannaga tänulikkuseringi tegemine):

Suur oli meie rõõm, kui enda hotellitoa rõdul päikest nägime, no ikka nii hea on see päikesepaiste... Lausa lollitama ajas suurest rõõmust:

Hotellist väljudes tundsin, et nii, see ongi see. Sinine meri, sinine taevas, lillekesed, pühapäev. Elu on elamist väärt. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et hommik jääbki reisi ainsaks päikesepaisteliseks hetkeks, aga pole hullu, tundsin tunde ära ja südamesse see jäi.

Olime jaapanlastega kokku leppinud, et näeme jälle ja alustame päeva koos kuulsast Türgi saunast - hamamist. See oli midagi, mida lootsin kogeda, aga mida ma suure kella külge just ei pannud nii-öelda, sest juba enne reisi otsustasin, et võtan seda reisukest nii nagu see tuleb ja suuri ettevalmistusi ei tee. Johanna on mul ka selline pigem go-with-the-flow-inimene ja otsustasin sellesse tundesse sulanduda. Seega olen eriti õnnelik, et ma sealt Tripadvisorist ikkagi eelmisel päeval kiiresti ühe soodsa koha leidsin (12 euri inimese kohta, ülejäänud olid umbes 50 kanti) ja et jaapani poisid ka nõus olid. Sel hetkel me muidugi ei teadnud, et hamamis on meeste ja naiste sektsioon täiesti eraldi ja meie ühine saunaskäik tähendaski seda, et saime ukse ees kokku, läksime eraldi meeste ja naiste ustest sisse ning välja tulles saime uuesti ukse ees kokku. Muljeid sai jagada, see oli ikka tore.

Pildike naiste sektsiooni "riietusaulast", klaasidega uste taga on kabiinid riietumiseks:

Aga no see kogemus - kui vinge!!! Pärast suurde katedraali meenutavasse hoonesse sisenemist ja tädile 53 + 53 liiri maksmist saime oma putka, kus riideid vahetada. Johannal olid kaasas päevitusriided, mul triks, kohapealt saime plätad ja rätikud, mis meenutasid väga klassikalisi linaseid nõukaaegseid riidetükke, mida miljon korda pestud on. Mulle väga meeldis, autentne värk ikka. Edasi juhiti meid suurde marmorpõranda ja -seintega saali, kuhu meid marmorkraanikausside juurde istuma pandi. Kraanidest jooksis konstantselt vett ja tädid andsid märku, et sealt tuleb seda vett endale plastikkaussidega peale kallata. Kogu vesi jooksis marmorpõrandalt spetsiaalsete veerennide pidi kuhugi minema. Edasi tuli osa nimega scrub ehk siis kehaküürimine. Bikiinide ülemine osa võeti ära (ma lasin trikoo alla nö, veits ebamugav, päevitusriided oleks sobivamad olnud) ja kaks üsna korpulentset daami hakkasid meid kõva kindaga nühkima, üle kogu keha. Pärast seda tuli seep ja massaaž ja lõpuks pesid nad juuksed ka puhtaks. Kogu tegevus toimus käemärkide abil, inglise keelt nad väga ei osanud, aga kindla käega juhatasid nad meid siis kas marmorlavatsile pikali või kraanikausi juurde tagasi vastavalt vajadusele, vast kujutate ette. Tegime nii nagu kästi, ausaltöeldes ma poleks julgenud neile babadele midagi vastu ka vaielda. :D

Ja siis muidugi kuivatamine ja klassikaline türgi tee:

No kui lahe see oli! Loomulikult oli imelik paljaste rindadega seal võõraste juures olla, aga nii see neil käibki. Hamam on osa islami ja Ottomani kultuurist ja mul on nii hea meel, et seda kogeda saime. Elamus suure tähega, tõepoolest.

Kuna Kentaru polnud hommikust söönud, siis otsustasimegi, et võtame pärast pesurituaale väikese snäki. Kõik teised tahtsid magusat, millest Türgis puudus küll ei ole. Laual on Kentaru tomatisupp, Juni kanafeh (juust ja magus siirup), all vasakul Johanna magus riisipuding ja mul kazandibi (karamelliseeritud piimapuding):

Seniks, kuni poisid vetsus käisid, jõudsime meie Johannaga juba vahepeal poest läbi põigata. Müüjad on siin päris toredad, teevad isegi üsna intelligentset nalja. Häid tingimissoovitusi, mida K ja Kristi mulle eelmise postituse alla jätsid, ei saanudki kasutada, kuna lugesin neid liiga hilja. Järgmisel korral kindlasti proovin järgi! Johanna siin mingit roosikreemi proovimas, mulle topiti ka kätele, haisesin kogu päeva selle roosiaroomi järele, mis veidi iiveldama ajas:

Jun oli kohe hommikul öelnud, et tema tahaks pärast Topkapi paleed näha ja sinna me suundusimegi. Piletisaba oli kohutavalt pikk, aga ostsime end 15 euro eest ette (see raha sisaldas ka giiditeenust) ja saimegi uudistama hakata. Johanna tegi giidisabas tutvust kohalike koertega, keda siin lisaks kassidele päris palju on:

Topkapi palee on Istanbuli üks suurimaid vaatamisväärsuseid. Seal on elanud kümnete viisi sultaneid ja nende ajal ka kogu haarem. Ottomani impeerium oli omal ajal ikkagi üks maailma uhkemaid ning Topkapis veetsid sultanid ligi 400 aastat (1478-1853).

Kogu palee on tõesti hiiglaslik, kunagi majutas see ikkagi 8000-9000 inimest: sultan, mitusada naist haaremis, lapsed, eunuhhid, teenijad, juba kokkasid oli 400-700. Paleepiirkond on näiteks suurem kui Vatikan. Seda kõike kuulsime giidilt ja oli maru tore niimoodi giidiga ringi käia, ikka hoopis teine kogemus.

Arhitektuur ja kunst olid kõige ilusamad. No vaadake näiteks seda Imperial Council Chamberi saali, Kui Ilus:

Aiast avanes imeline vaade Bosporuse väinale, mis eraldab Euroopat Aasiast ning ühendab Marmara merd Musta merega.

Euroopa ja Aasia samal pildil (ning meie ka!):

Kogu selle tuuri ajal lausa ahmisin endasse teadmisi, mis ajaloost meelest olid läinud. Reisimine ja oma silmaga nägemine on ikka hoopis muu kui ajalooraamatust lugemine. Nüüd olen palju kindlam, kui räägin Türgist või Ottomanidest või sultanite maailmast. Tegin hiljuti just ühe isiksusetesti, kus pakuti välja minu tüübile sobilik hüüdlause: "What do you mean "life is boring"? Do we live on the same planet?" ja tunnen, et täpselt nii see ongi.

Viimaseks pildike kuninglikest (või peaks ma ütlema "sultanlikest"?) lauanõudest. No kas pole mitte ilus?

Aga olks, aitab Topkapist. Ega Topkapit soovitan nagunii ise näha, nii suur ja võimas ja uhke ja ilus oli see loss, et hoia ja keela. Panen hoopis pildi meie pühapäeva järgmisest elamusest nimega lõunasöök, mille poiste ja Johannaga taas traditsioonilises türgi restoranis veetsime:

Madal laud, vaibad ja rätsepiste. Söögiks kebab (sh köögiviljakebab), joogiks õunatee ning magustoiduks baklava. Ja siis muidugi - vesipiip. Ma polnud vesipiipu teinud aastaid, aga türgis tahtsin uuesti proovida, sest ka see on osa kultuurist ning kus seda siis veel teha, kui mitte Türgis... Jaapanlased polnud ka kunagi proovinud, neile päris meeldis. Ega mullegi, see arbuusi ja maasika maitse oli päris mõnus. :) Johanna õpetas meile rõngaid puhuma ja veetsime väga toredad kaks tundi.

Õhtuks oli mul varuks järgmine soov midagi kindlat kogeda - tahtsin näha sufide tantsu.

Nagu pildilt näete (ja ehk ka juba Instagramist leidsite), siis sain, mis tahtsin. Pelgasin veidi, et ehk Kentarule ja Junile on see liig, aga nad olid üllatavalt paindlikud ja hea meelega tulid kaasa. Pilet jälle 11 eurot ja kogemus missugune. Aga mis see üldse on siin pildil? Tegemist on islami püha traditsiooniga, meditatsiooniga läbi tantsu. Seda harrastasid dervišid (ja harrastavad siiani), kes on andnud vande teenida Allahit ja islami usku (ilmselt midagi kristluse munkade sarnast).

Dervišid tantsivad/mediteerivad keereldes. Nad tõepoolest keerlevad kogu aja peatumata, ikka mitukümmend minutit. Taustaks mängis traditsiooniline muusika, mida tehti traditsioonilistel pillidel. Kogu vaatemäng oli väga võimas. Nende keerlemine pidi imiteerima planeetide tiirlemist ümber päikese ja meditatsiooni eesmärngiks nagu ikka on ego minnalaskmine ning kõiksuse tunnetamine. Hingeline ja ilus ja mul on nii hea meel, et meil oli võimalus seda näha. Ma tõesti olin seda näha tahtnud juba ajast, kui esimest korda Baraka filmi vaatasin. See oli ligi 11 aastat tagasi.

Edasi olid jaapanlastel vähem hingelisemad soovid - nad tahtsid jooma minna. :D Aga islamiriigis see alkoholi ja baaride leidmine nii lihtne ei olegi, inimesed lähevad vara magama ja mingit läbustamiskohta me ei näinudki. Keegi kohalik soovitas vaadata restoranidesse, mis silla all ja nii me Aasia poole tõttasime. Lõpuks leidsime koha, poisid võtsid kahepeale ühe shoti (hehehe, no need asiaadid ju ei kannata rohkem), meie klaasikese veini (ikka kummalegi oma) ja asusime maailma asju arutama. Ma sain nii palju targemaks kogu jaapani kultuurist ning eluolust. See oli imeliselt tore õhtu ja Kentaru ja Juniga vestlemist loen kohe elamuseks omaette. Ilus nagu sultani lagi:

Selline oli see pühapäev. Täna aga oleme juba Eestis tagasi. Kirjutan lähipäevil kokkuvõtte ning veidi sellest, kuidas Johannaga reisida oli, mis õigesti ja mis valesti tegime, palju maksma läks jne. Eks püsige ikka lainel, kallid lugejad! :)