Eesti + Šveits = Slovakkia

Mis päevadel võib igas maailma nurgas kõige rohkem turiste kohata? No eks ikka nädalavahetustel. See on põhjus, miks otsustasime eile matkapäeva teha. Matkamine oli minu Slovakkia to do listis kohe algusest peale ja tõenäoliselt saab seda siin oldud aja jooksul veel tehtud.

Sest vaadake seda:

Alustasime eile väljasõiduga suure veehoidla juurde, mis asub piisavalt kõrgel, et ümbrust imetleda ja piisavalt lähedal, et sinna kergesti kohale saada. Pakkisime oma viieliikmelise seltskonna autosse ja klassikalise muusika saatel kohal me olimegi.

Kuigi tuul oli kõva ja ilm veidi pilves, ei seganud see meid ümbrust nautimast, koeraga mängimast ja niisama toredalt aega veetmast. Kõrged Tatrad taustal ja väikesed majakesed orus - see on pilt kunstigaleriist.

Kõige rohkem meeldivad mulle siiski kuused mägede jalamil, see loob kohe sellise suure tunde. Mäletan, et eelmine kord Slovakkias käies tundsin täpselt sama. Ja ka Šveitsis imetlesin kuuski nagu mingeid imeloomasid. Nad on siin lihtsalt palju suuremad ja võimsamad, kuigi mägedega võrreldes loomulikult tibatillukesed.

Endast suurema tunde tekitamine - check! Rõõmus Saara:

Sõpradega tšillimine - check! Matkaseltskond:

Autosse tagasi tulles olin väga tänulik istmesoojenduse eest, külm tuul lausa peksis vastu selga ja soe auto sulatas külmunud keha uuesti üles. Sõitsime tagasi apartmendi juurde.

Eile ümbrust jälgides tundsin veidi seda tunnet, mis varasemalt Šveitsiski, sest mäed tõstsid lae kõrgele ja Euroopa tundub siin "keskel" rohkem Euroopa, kui ääremaal Eestis. Samas aga on Slovakkias ikka väga palju sellist, mis pigem mingit väikest Eesti külakest või mahajäänud raudteejaama meenutab - räämas majad, lagunenud teeviidad, "turnikad" mitmekordsete majade vahel nagu Annelinnas või Lasnamäel. Selline ehtne Ida-Euroopa.

Aga loomulikult ei saa matkapäev piirduda ainult ühe matkaga! Käisime kodust läbi, mina soojendasin end duši all ja uuele seiklusele suundusimegi. Majarahvas jäi seekord koju, sest ka teised külalised vajasid nende hoolt. Meie aga sõitsime läbi uduste metsade kaljude vahel asetseva matkaraja poole.

See on ju täis "Twilight"!

Udused metsad olid tõesti väga müstilised, arutasime Villega autos, et tore on ikka erinevaid reise teha, ei ole kõik ühesugune palmisaar või suurlinn.

Kohale jõudes hämmastas mind kõige rohkem vaikus. Seal orus, mägede vahel, väikese külakese juures, ei olnud tõesti kuulda mitte ühtegi heli peale ojakese vulina ja meie hingamise. Oli täiesti tuulevaikne hetk. Isegi ühtegi lindu ei laulnud. Jalutasime stseenis juturaamatust.

Mets ja kaljud olid võimsad, kuigi sellel matkal, tuleb tunnistada, oleks ehk rohkem isegi suvel tahtnud olla, et metsalõhna paremini tunneks. Kaua me ei kõndinudki, sest pimeda peale ei tahtnud ka jääda. Kuigi jah, hämaraks läks lõpus ikkagi. Mis meil küll on nende esimeste päevade matkamistega?

Tagasi linna jõudes olime näljased kui hundid. Supermarketis oli mingi pitsaresto, kus veganvariandi puudumisel vegetaarset pitsat sõin. See oli i-me-li-ne! Võib-olla oli ka lihtsalt kõht tühi... :D

Minu pitsa ja Ville, kelle steik veel tulnud polnud:

Hinnad meenutavad siin pigem Eestist kui Šveitsi, see on raudpolt kindel. Ja tegelikult on need isegi Eestist odavamad. Minu hiigelsuur ja ülimaitsev pitsa maksis 5.90.-, magustoit pannkoogi, mascarpone, vahukoore, värskete marjade ja šokolaadiga oli 2 eurot 90 senti. Tallinnas küll sellise raha eest sellist sööki ei saa.

Õhtu veetsime oma toas "Leopoldis". Külla tulid Erlike ja Jürgen ja Kuma muidugi. :D Kinkisime neile ÄSK18+ kaardid, mis ikka väga palju kõneainet pakkusid. Kõige pikemad arutelud tulidki just mingite hüpoteetiliste olukordade üle ja asi läks ikka päris sügavaks. Toredad vestlused on alati üks mu lemmikosa päevast. Nii ka eile.

Kuma avaldas ka arvamust:

Lõpetasime kella 23 paiku ja öökull jäi meie und valvama. Magasime väga hästi.

Aga nüüd - esmaspäevased seiklused alaku!