Tuesday, February 6, 2018

Meenutusi sünnipäevast

Mõned märksõnad - udu, lumi, mäed, suusad, kõrgus, suurus, uudsus.

Oma sünnipäval saime apartemendist liikuma hilja. Olime ju eelmisel õhtul mõnusalt pidu pannud ning veitsa uimane oli olla. Lisaks sellele oli ka ilm uimane: udu, madalrõhkkond, kuidagi tume. Mõtlesin, et niimoodi algabki siis minu uus aasta - uduselt. Hehe, eks ikka juhtub. Tegelikult kavatsen ma sellest aastast just ühe selge ja kirgliku teha. Kuigi jah, harjutama peab. Endale omaselt ei osanud ma midagi sünnipäevategevusteks tahta. Pärast ülemõtlemist ja liialt pikka kaalutlemist otsustasime, et sõidame lihtsalt köisraudteega Tatrate kõige kõrgemasse tippu ja naudime vaadet.

Ilm ei olnud siiski meie poolel. Juba piletiputkast öeldi, et pole mõtet tippu minna, sealt ei näe tihedate pilvede tõttu midagi. Soovitasid hoopis peatuskohta enne päris tippu jõudmist ja kuna sinna sai ka tavalise 34-eurose päevapiletiga (tipupilet maksis veel 22 eurot lisaks), siis otsustasimegi, et sinna 1700 meetri kõrgusele me suundumegi.

Köisraudteega sõitmine oli maru vinge ja läbi udu sõitvad suusatajad vihisesid gondli alt läbi nagu vihmapiisad autoklaasil. Nägime esimest korda ka punaseid ja musti radu, mida meie veel niipea vallutama ei hakka. Isegi mäe otsa läksime ilma sõiduvarustuseta, sest kaalusime sel hetkel veel väikese matka tegemist. Matkamisest aga midagi välja ei tulnud, sest udu oli nii läbitungimatu, et me ei näinud mäenõlvagi.

Mustale rajale viiv tõstuk ning vast alla tulnud supersuusataja:

Läbi udu oli tunne nagu oleksime maailma lõppu sattunud. Käisime korra kohvikuski. Edasi aga otsustasime alla tagasi minna ja ikkagi suusad/laua võtta, sest midagi muud paremat meil ka pähe teha ei tulnud.

Kui päev pärast lumelauapäeva jalad üldse tunda ei andnud, siis 2 päeva pärast olid mul sääred nii valusad, et trepistki käia oli valus. Otsustasin, et seekord proovin vanade heade suuskadeg alla tulla. Suusasaapad vajutasid sääremarjadele muidugi kõvemini kui lumelauasaapad, aga võtsin seda kui tasuta massaaži. :D Olin suusatades esialgu sama ettevaatlik kui lumelauaga ja esimesest mäest oleks kõndides ilmselt kiiremini alla saanud. Samas tunne oli hea ja kuna kokku tulin alla 3 korda (sinistest radadest muidugi), siis sain veidi meelde tuletada seda kunsti. Kolmanda korra ajal tundsin ennast juba päris mõnusalt, vahetasin külge iga 3 sekundi tagant ja nautisin täiega.

Ikkagi sünnipäev!

Ville jätkas lauatamist. Ta oli sellega ka kindlasti osavam kui mina oleks olnud, sõitis lausa pikki juppe täitsa otse. Kukkus küll paar korda ka ninali ja esimese sõidu lõpus isegi päris valusalt, nii et kahtles teises sõidus, kuid lõpuks siiski tuli.

Nüüd tuleb selle oskusega edasi tööd teha ja mitte ära unustada:

Teise sõidu ajal ma Villet enam järele ei oodanud, vaid sõitsin ise alla. Tahtsin nimelt väga selle suusatajate gondli ära proovida, vaatasin neid juba enne kaugelt ja tundus maru põnev.

Sellist kogemust ootasin:

Ja sinna ma ka läksin. Selline gondel võtab kuuekesti reas seisvad inimesed korraga peale, siis läheb alla turvaraam ja siis oranž kate. Suusatajatele on see süsteem oluliselt mugavam, kuigi oli ka laudureid, kes üks jalg lahti peale tulid.

Kollane maailm:

2,5-tunnise sõidu järel olime läbi nagu läti rahad ja kodupoole me läksimegi. Ville tõi meile pitsad ja poest saime peotoitu ning sünnipäeva tähistamine võis alata. Mängisime taaskord pokkerit ning rääkisime niisama. Erlikese tehtud martsipani-vaarika kook oli imehea. Oli jällegi suurepärane õhtu.

Jäin oma uduse, talvise sünnipäevaga väga rahule. Suusad ja sõbrad ja Ville - kõik oli super. Sellest tuleb hea aasta. :)

2 comments:

Anonymous said...

Ma olen veendunud, et sellest TULEB hea aasta. JJ

Saara said...

:) Tervitan!