Elamusterohke pühapäev

Kui laupäev oli vinge, siis pühapäev oli veel eriti äge. Sain sellelt reisilt absoluutselt kõik, mida olin oodanud ja rohkemgi veel. Ainuke erand oli ehk tõesti päikseline soe ilm, mida vaid näpuotsaga jagati. Sellele vaatamata oli eilne päev täis suurepäraseid elamusi.

Alustasime taas imelisest talveaiast, pannkookidest ja 5 erinevat sorti türgi juustudest (lisandiks blogikirjutamine ja Johannaga tänulikkuseringi tegemine):

Suur oli meie rõõm, kui enda hotellitoa rõdul päikest nägime, no ikka nii hea on see päikesepaiste... Lausa lollitama ajas suurest rõõmust:

Hotellist väljudes tundsin, et nii, see ongi see. Sinine meri, sinine taevas, lillekesed, pühapäev. Elu on elamist väärt. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et hommik jääbki reisi ainsaks päikesepaisteliseks hetkeks, aga pole hullu, tundsin tunde ära ja südamesse see jäi.

Olime jaapanlastega kokku leppinud, et näeme jälle ja alustame päeva koos kuulsast Türgi saunast - hamamist. See oli midagi, mida lootsin kogeda, aga mida ma suure kella külge just ei pannud nii-öelda, sest juba enne reisi otsustasin, et võtan seda reisukest nii nagu see tuleb ja suuri ettevalmistusi ei tee. Johanna on mul ka selline pigem go-with-the-flow-inimene ja otsustasin sellesse tundesse sulanduda. Seega olen eriti õnnelik, et ma sealt Tripadvisorist ikkagi eelmisel päeval kiiresti ühe soodsa koha leidsin (12 euri inimese kohta, ülejäänud olid umbes 50 kanti) ja et jaapani poisid ka nõus olid. Sel hetkel me muidugi ei teadnud, et hamamis on meeste ja naiste sektsioon täiesti eraldi ja meie ühine saunaskäik tähendaski seda, et saime ukse ees kokku, läksime eraldi meeste ja naiste ustest sisse ning välja tulles saime uuesti ukse ees kokku. Muljeid sai jagada, see oli ikka tore.

Pildike naiste sektsiooni "riietusaulast", klaasidega uste taga on kabiinid riietumiseks:

Aga no see kogemus - kui vinge!!! Pärast suurde katedraali meenutavasse hoonesse sisenemist ja tädile 53 + 53 liiri maksmist saime oma putka, kus riideid vahetada. Johannal olid kaasas päevitusriided, mul triks, kohapealt saime plätad ja rätikud, mis meenutasid väga klassikalisi linaseid nõukaaegseid riidetükke, mida miljon korda pestud on. Mulle väga meeldis, autentne värk ikka. Edasi juhiti meid suurde marmorpõranda ja -seintega saali, kuhu meid marmorkraanikausside juurde istuma pandi. Kraanidest jooksis konstantselt vett ja tädid andsid märku, et sealt tuleb seda vett endale plastikkaussidega peale kallata. Kogu vesi jooksis marmorpõrandalt spetsiaalsete veerennide pidi kuhugi minema. Edasi tuli osa nimega scrub ehk siis kehaküürimine. Bikiinide ülemine osa võeti ära (ma lasin trikoo alla nö, veits ebamugav, päevitusriided oleks sobivamad olnud) ja kaks üsna korpulentset daami hakkasid meid kõva kindaga nühkima, üle kogu keha. Pärast seda tuli seep ja massaaž ja lõpuks pesid nad juuksed ka puhtaks. Kogu tegevus toimus käemärkide abil, inglise keelt nad väga ei osanud, aga kindla käega juhatasid nad meid siis kas marmorlavatsile pikali või kraanikausi juurde tagasi vastavalt vajadusele, vast kujutate ette. Tegime nii nagu kästi, ausaltöeldes ma poleks julgenud neile babadele midagi vastu ka vaielda. :D

Ja siis muidugi kuivatamine ja klassikaline türgi tee:

No kui lahe see oli! Loomulikult oli imelik paljaste rindadega seal võõraste juures olla, aga nii see neil käibki. Hamam on osa islami ja Ottomani kultuurist ja mul on nii hea meel, et seda kogeda saime. Elamus suure tähega, tõepoolest.

Kuna Kentaru polnud hommikust söönud, siis otsustasimegi, et võtame pärast pesurituaale väikese snäki. Kõik teised tahtsid magusat, millest Türgis puudus küll ei ole. Laual on Kentaru tomatisupp, Juni kanafeh (juust ja magus siirup), all vasakul Johanna magus riisipuding ja mul kazandibi (karamelliseeritud piimapuding):

Seniks, kuni poisid vetsus käisid, jõudsime meie Johannaga juba vahepeal poest läbi põigata. Müüjad on siin päris toredad, teevad isegi üsna intelligentset nalja. Häid tingimissoovitusi, mida K ja Kristi mulle eelmise postituse alla jätsid, ei saanudki kasutada, kuna lugesin neid liiga hilja. Järgmisel korral kindlasti proovin järgi! Johanna siin mingit roosikreemi proovimas, mulle topiti ka kätele, haisesin kogu päeva selle roosiaroomi järele, mis veidi iiveldama ajas:

Jun oli kohe hommikul öelnud, et tema tahaks pärast Topkapi paleed näha ja sinna me suundusimegi. Piletisaba oli kohutavalt pikk, aga ostsime end 15 euro eest ette (see raha sisaldas ka giiditeenust) ja saimegi uudistama hakata. Johanna tegi giidisabas tutvust kohalike koertega, keda siin lisaks kassidele päris palju on:

Topkapi palee on Istanbuli üks suurimaid vaatamisväärsuseid. Seal on elanud kümnete viisi sultaneid ja nende ajal ka kogu haarem. Ottomani impeerium oli omal ajal ikkagi üks maailma uhkemaid ning Topkapis veetsid sultanid ligi 400 aastat (1478-1853).

Kogu palee on tõesti hiiglaslik, kunagi majutas see ikkagi 8000-9000 inimest: sultan, mitusada naist haaremis, lapsed, eunuhhid, teenijad, juba kokkasid oli 400-700. Paleepiirkond on näiteks suurem kui Vatikan. Seda kõike kuulsime giidilt ja oli maru tore niimoodi giidiga ringi käia, ikka hoopis teine kogemus.

Arhitektuur ja kunst olid kõige ilusamad. No vaadake näiteks seda Imperial Council Chamberi saali, Kui Ilus:

Aiast avanes imeline vaade Bosporuse väinale, mis eraldab Euroopat Aasiast ning ühendab Marmara merd Musta merega.

Euroopa ja Aasia samal pildil (ning meie ka!):

Kogu selle tuuri ajal lausa ahmisin endasse teadmisi, mis ajaloost meelest olid läinud. Reisimine ja oma silmaga nägemine on ikka hoopis muu kui ajalooraamatust lugemine. Nüüd olen palju kindlam, kui räägin Türgist või Ottomanidest või sultanite maailmast. Tegin hiljuti just ühe isiksusetesti, kus pakuti välja minu tüübile sobilik hüüdlause: "What do you mean "life is boring"? Do we live on the same planet?" ja tunnen, et täpselt nii see ongi.

Viimaseks pildike kuninglikest (või peaks ma ütlema "sultanlikest"?) lauanõudest. No kas pole mitte ilus?

Aga olks, aitab Topkapist. Ega Topkapit soovitan nagunii ise näha, nii suur ja võimas ja uhke ja ilus oli see loss, et hoia ja keela. Panen hoopis pildi meie pühapäeva järgmisest elamusest nimega lõunasöök, mille poiste ja Johannaga taas traditsioonilises türgi restoranis veetsime:

Madal laud, vaibad ja rätsepiste. Söögiks kebab (sh köögiviljakebab), joogiks õunatee ning magustoiduks baklava. Ja siis muidugi - vesipiip. Ma polnud vesipiipu teinud aastaid, aga türgis tahtsin uuesti proovida, sest ka see on osa kultuurist ning kus seda siis veel teha, kui mitte Türgis... Jaapanlased polnud ka kunagi proovinud, neile päris meeldis. Ega mullegi, see arbuusi ja maasika maitse oli päris mõnus. :) Johanna õpetas meile rõngaid puhuma ja veetsime väga toredad kaks tundi.

Õhtuks oli mul varuks järgmine soov midagi kindlat kogeda - tahtsin näha sufide tantsu.

Nagu pildilt näete (ja ehk ka juba Instagramist leidsite), siis sain, mis tahtsin. Pelgasin veidi, et ehk Kentarule ja Junile on see liig, aga nad olid üllatavalt paindlikud ja hea meelega tulid kaasa. Pilet jälle 11 eurot ja kogemus missugune. Aga mis see üldse on siin pildil? Tegemist on islami püha traditsiooniga, meditatsiooniga läbi tantsu. Seda harrastasid dervišid (ja harrastavad siiani), kes on andnud vande teenida Allahit ja islami usku (ilmselt midagi kristluse munkade sarnast).

Dervišid tantsivad/mediteerivad keereldes. Nad tõepoolest keerlevad kogu aja peatumata, ikka mitukümmend minutit. Taustaks mängis traditsiooniline muusika, mida tehti traditsioonilistel pillidel. Kogu vaatemäng oli väga võimas. Nende keerlemine pidi imiteerima planeetide tiirlemist ümber päikese ja meditatsiooni eesmärngiks nagu ikka on ego minnalaskmine ning kõiksuse tunnetamine. Hingeline ja ilus ja mul on nii hea meel, et meil oli võimalus seda näha. Ma tõesti olin seda näha tahtnud juba ajast, kui esimest korda Baraka filmi vaatasin. See oli ligi 11 aastat tagasi.

Edasi olid jaapanlastel vähem hingelisemad soovid - nad tahtsid jooma minna. :D Aga islamiriigis see alkoholi ja baaride leidmine nii lihtne ei olegi, inimesed lähevad vara magama ja mingit läbustamiskohta me ei näinudki. Keegi kohalik soovitas vaadata restoranidesse, mis silla all ja nii me Aasia poole tõttasime. Lõpuks leidsime koha, poisid võtsid kahepeale ühe shoti (hehehe, no need asiaadid ju ei kannata rohkem), meie klaasikese veini (ikka kummalegi oma) ja asusime maailma asju arutama. Ma sain nii palju targemaks kogu jaapani kultuurist ning eluolust. See oli imeliselt tore õhtu ja Kentaru ja Juniga vestlemist loen kohe elamuseks omaette. Ilus nagu sultani lagi:

Selline oli see pühapäev. Täna aga oleme juba Eestis tagasi. Kirjutan lähipäevil kokkuvõtte ning veidi sellest, kuidas Johannaga reisida oli, mis õigesti ja mis valesti tegime, palju maksma läks jne. Eks püsige ikka lainel, kallid lugejad! :)